Üle Eesti kokku tulnud veoautojuhid külastasid Kuusalu valda ja Loksa linna.
Kui vanad veokid laupäeval, 21. juulil Kolgast Kupule sõitsid, jäid inimesed tee ääres seisma ja vaatama. Ei näe ju iga päev suuri veoautosid mööda koduvalda sõitmas. 30 vana veokiga oli Kuusalu valda tulnud ligi 100 inimest – veoautomehed koos naiste ja lastega. See oli Eesti vanade veoautode 22. kokkutulek.
Soomest tuldi kokkutulekule kahe veokiga.
„Eelmisel aastal oli kokkutulek Järva-Jaanis. Sõitsime läbi ka endise Koeru autoremonditehasest, mille juhataja rääkis, et selliseid tehaseid on mujalgi Eestis. Tuli mõte need tehased läbi käia,“ ütles veoautohuviliste liider Tiit Talts Pärnust.
Veoautomehed otsustasid üheskoos, et tänavu tullakse Kuusalu endisesse autoremonditehasesse. Kuusalus tegelevad vanade veokite kokkupanemisega hobiklubi Kuusalu Autobaas mehed Tõnu Piibur ja Urmas Valgma. Kuna nemad ei saanud tänavusel kokkutulekul osaleda, korraldas kokkutuleku Näkiallika tööriistamuuseumi peremees Peeter Kivimäe Kupu külast.
Ta otsustas viia veoautomehed tehnika ja metalliga seotud kohtadesse.
Esmalt näidati rahvale autosid Kiiu mõisa ees, sealt mindi Kuusalu endisesse autoremonditehasesse, kus kunagine peainsener Janso Viilop tegi veoautohuvilistele tunnise ringkäigu. Ka Loksa laevaremonditehases oli meestele tunnine ekskursioon, tehase praegusest käekäigust rääkis Maksim Akulistõi. Kolgas tutvustas muuseumi juht Ulvi Meier mõisa ajalugu.
„Loksa laevatehases võttis Olev Arvisto meid bussi peale ja sõitsime läbi tehase,“ sõnas Peeter Kivimäe.
Lembit Nael Kose vallast ütles, et külastatud kohad olid huvitavad: „Sõidukid, raud, metallide töötlemine – see kõik on meie jaoks põnev.“
Veoautosid laenatakse filmidesse
Kokkutulekul osalenud mehed jutustasid, et taastatud veokitega iga päev ringi ei sõideta.
„Meie autosid kasutatakse näitustel ja filmides. Vene ajal osalesime vahel mitu korda aastas filmis,“ ütles Lembit Nael.
„Meilt saab võtta autentseid liikuvaid masinaid, mitte papist või selliseid, mis ei liigu,“ lisas Tiit Talts.
Mehed ei pane vanu veoautosid kokku suvaliselt, vaid otsivad välja masina dokumendid või originaalpildi. Vana veoauto kokkupanemine on pikk protsess, võib minna kümneid aastaid, sest originaaljuppe pole kerge leida. Aeg-ajalt tuleb tuua juppe välismaalt.
„Raha, mis selle hobi sisse läinud on, tagasi ei saa, aga see polegi eesmärk. See on erinev asi, kas oled millegi lihtsalt ostnud või oma kätega valmis teinud,“ sõnas Tiit Talts.
Ta lisas, et eraldi liitu või ühendust veoautomeestel pole: „Helistame ja suhtleme meili teel. Asi toimib juba 25 aastat.“
Noori veoautohuvilisi liitub tema sõnul sõpruskonnaga vähe – kel on oskused ja tahtmised autot kokku panna, on juba eakad, noored tehnikahuvilised tegelevad rohkem mootorratastega.
Mälestusmärk raua- ja tehnikameestele
Pärast ringisõitmist jõudsid veoautomehed Kupu külla Näkiallika tööriistamuuseumisse. Muuseumiga tutvumise järel koguneti Vana-Narva maantee äärde, kus Peeter Kivimäe avas oma taluõuel mälestusmärgi raua- ja tehnikameestele.
PEETER KIVIMÄE avas Kupu külas oma koduõuel mälestusmärgi Eesti raua- ja tehnikameestele. Mälestusmärk kaalub 3 tonni ning valmistati ja püstitati vabatahtlike toel.
„Sõjameestele on ausambaid küll, aga neile, kes sõjameestele relvi tootsid, ausammast polegi. See mälestusmärk on Eesti mehele, sest Eesti mehel on tehnilist taipu,“ lausus Peeter Kivimäe, kelle teada Eestis raua- ja tehnikainimestele mälestusmärki varem polnud.
Mõte mälestusmärk püsti panna, tekkis tal aastaid tagasi: „Kuusalu on raua ja tehnika pealt kõva koht. Mul tuli ammu mõte, et Kuusalus laulupeo kuusikus võiks olla mälestusmärk. Kuna keegi ei võtnud sellest mõttest vedu, otsustasin oma maale teha.“
Mälestusmärgina on püsti pandud vana väntvõllide lihvimise pink, mis seest betooni täis valatud, selle peal on plekist alasi. Edaspidi on plaanis pingile lisada ka kuldne väntvõll.
Pingi mõtlesid välja kunagise vabriku H.Feierbach & KO insenerid. Pingi annetas Peeter Kivimäele Veljo Kurg, kelle isa Ants Kurg oli selle päästnud vanarauda viimisest. Alasi mälestusmärgi tipus tegi Kodasoo metallifirma Mesako Viljar Agu eestvedamisel. Mälestusmärgi aitas püsti panna kohalik automees Raul.
„See pink on Eesti inseneride välja mõeldud, võib öelda, et Eesti inseneritehnika saavutus. Ime, et see säilinud on,“ rääkis Peeter Kivimäe.
Kui mälestusmärk avatud, söödi mulgiputru ja joodi koduõlut, musitseerisid Kalev ja Ilme Laagriküll. Õhtul anti üle ka kokkutuleku maskott – vana autoraam, millele iga korraldaja peab ühe uue jupi panema. Peeter Kivimäe lisas valmivale veoautole kahehobujõulise mootori.
„Kapott on olemas, rool ja peeglid küljes, kasti veel pole,“ sõnas ta.
