
Anija vallavalitsus kinkis väljaprinditud ja kujundatud loo jõuludeks vallavolikogule.
Mulle ei meeldinud, kuidas Anija Eide kuvandi kohta arvati halvasti ja kirjutati ajalehes, eite peeti vanaks ja kurjaks,“ ütleb Inga Vainu, kes oli üks osaline selles, et sügisel pandi Piibe maantee äärde möödujaid tervitama suur Anija Eide kuju.
Ta lisab, et tegelikult on Anija Eit väga rõõmsameelne, tegus ja pigem nooruslik, teisest küljest ka palju läbi elanud ja sisemiselt tundeline: „Et kõik saaksid sellest aru ühtemoodi, pidin sellest loo kirjutama. Loodan, et igaüks leiab sellest midagi, mis teda puudutab.“
Anija Eide lugu on jutustus valla turismisümbolist, kes väikese tüdrukuna elas-kasvas Anijal, käis vahepeal maailmas rändamas, kuid lõpuks tuli kodukanti tagasi ning seisab nüüd suure ja uhkena valla väravas. Loosse on põimitud ajaloosündmusi: kuidas Anija mehed Tallinnas käisid ja Vabadussõja murdelahingud, aga ka Kehra tehase rajamine, Kõrvemaa kaunis loodus ning eide-kuju autori, kunstnik Ave Nahkuri maalid.
Inga Vainu kinnitab, et pole varem midagi ilukirjanduslikku kirjutanud, selle loo tegi lauasahtlisse möödunud suvel. Vahepeal andis vallavanem Arvi Karotamile ja abivallavanem Marge Rajale teada, et pani Anija Eide loo kirja, saatis neile lugeda. Enne jõulupühi otsustati, et see sobib kinkimiseks ning Anija Eide pildiga kaunistatud loost prinditi välja kaks eksemplari – üks volikogule, teine Anija mõisale.
Mis saab kirjapandud looga edasi, ei oska Inga Vainu öelda. Piibe maantee äärde suure Anija Eide juurde ülespanemiseks peab ta teksti liiga pikaks.
„Mina arvan, et seda ei pea igal pool trükkima-jagama. Anija Eit on ikkagi valla turismilogo ning ka see lugu võiks olla suunatud pigem turistidele. Näiteks võiks selle riputada turismitalude infostendidele. Sinna annab veel palju ise juurde rääkida, minu lugu on lühike ja konkreetne. Tegelikult oli see algselt palju pikem, enne avalikustamist sai kärbitud. Valla ajalugu ma selle jaoks põhjalikult ei uurinud, kirja said üldtuntud asjad, spetsiifilist ajalugu polegi mõtet võõrastele inimestele rääkida,“ jutustab ta.
Autor arvab – kui tuleb ideid, võib Anija Eide lugu jätkata, ka võib teha sellest näiteks kasvõi näitemängu, mida Anijal lavastada.