Pühapäeval, 6. augustil toimus MTÜ Valgejõe Mälutalu algatusel teist korda Valgejõe kodulooline rattamatk, millega korraldaja Allan Alaküla sõnul soovitakse eelkõige tutvustada kohalikke inimesi ja nende lugusid.
Rattamatkast osavõtnud läbisid nelja tunniga 5 küla. Kogu 20kilomeetrise matka tegid kaasa 30 inimest, lisaks osalesid mõned vaid valitud lõikudel.
Korraldaja sõnul pakkus matkajaile erilist huvi ringkäik Andres Allmägi kiviraiumiskojas Parksi küla Pikametsa talus.
„Vähemalt mõnda tema tööd ümbruskonnas teatakse – lähimatest kas või Valgejõe küla esmamainimist 1290. aastal ning külas 1704. ja 1918. aastal toimunud lahinguid tähistavaid kive. Meistri ateljees olid varem käinud vähesed,“ rääkis Allan Alaküla.
Matkal osalenute küsimusele, mis on selles ametis kõige raskem, vastas Andres Allmägi: „Nooremana kulus kivi oma tahtele allutamiseks rohkelt toorest jõudu. Taip, et igal kivil on oma iseloom, värv ja struktuur, mida on mõistlik arvestada, on tulnud aastatega. Nii kulub ka vähem jõudu.“
Joaveski ajalooraamatu autor Sten Berglund tegi ülevaate kunagise papivabriku minevikust ja praegusest olukorrast. Ideid vabriku varemetesse uue elu toomiseks paistab tema hinnangul omanikel olevat ja neid otsitakse ka juurde. Milliseid neist ja kuidas ellu viiakse, näitab aeg, märkis Sten Berglund.
„Eelmise sajandi tööstusasulast on nüüdseks kujunenud imekaunis küla puhta looduse keskel,“ kommenteeris Allan Alaküla.
Oma lugusid rääkisid matkajatele veel Leili Valk Valgejõe külas Saueaugul, Kadri-Liis Kukk Vanakülas Aabramil, Henn Veerla Parksi külas Parkse talus ja Raoul Niilis Valgejõe külas Veskil.
Matka lõpus tutvustas Allan Alaküla Valgejõe Mälutalu esindajana Valgejõe endiseid metskonnahooneid, kus üle kolme sajandi on peetud kõrtsi ning kus viimased kümme aastat on tegutsenud Valgejõe Veinivilla.
Matka korraldusmeeskonnas olid lisaks kohalikele giididele Anete Lomp, Artur Lomp ja Tiit Linnas. Ettevõtmist toetas MTÜ Arenduskoda.
„Kasvanud huvi kohalike lugude rääkimise ja kuulamise vastu viis mõtted ka järgmise aasta rattaretkele. 13. sajandil praegusest Valgejõe külast Nõmmeveskini ulatunud põlisküla piires on veel ohtralt teeotsi, kust me seekord veel sisse ei põiganud, kuid mille pererahvas pajataks lahkelt oma kohast, elust ja tööst teistelegi,“ lausus Allan Alaküla.
