E-Tervise Sihtasutuse infoturbe juht VALDO PRAUST Kehrast on läbi sõitnud Eestis üle 1300 mõisa.
Eesti üks hinnatuimaid küberturvalisuse asjatundjaid VALDO PRAUST on infoturbega tegelenud viimased 18 aastat.
Mõisateemat asus Valdo Praust uurima umbes viisteist aastat tagasi, sest muinsuskaitseametil ei olnud tema jaoks piisavalt infot. Ta on praeguseks läbi sõitnud kaks isiklikku sõiduautot ja külastanud kõiki Eesti kunagisi mõisasüdameid, mida on kokku üle 1300. Ka on ta looonud mõisaportaali www.mois.ee ning teinud kokku üle 15 000 pildi. Kõike peamiselt oma initsiatiivi ning rahakoti peal.
„Väikese pisku olen saanud Kultuurkapitalilt, ent peamiselt on see siiski väljaminekuid tekitav hobi,“ märgib ta.
Nüüdseks on Valdo Prausti sulest koostöös kirjastusega Tänapäev ilmunud kuus mõisateemalist raamatut, mis tutvustavad Eestis asuvaid mõisahooneid maakondade kaupa. Ilmumas on veel kolm. Maakonnaraamatuid on planeeritud üheksa, mitte viisteist. Valdo Praust põhjendab, et tänase Eesti 15 maakonda ei ole ajalooliselt põhjendatud ning ajalooteemade kajastamisel peaks tema arvates lähtuma 20. sajandi alguse üheksast maakonnast.
Sellele raamatuvirnale võib lisada veel seitsmes keeles ilmunud Eesti kaunimate mõisate raamatu, mis trükiti mitu aastat tagasi koostöös kirjastusega Grenader ning oli mõeldud välisturistile.
Peab oluliseks kihelkondi
Suure ajaloohuvi tõttu suhtub Valdo Praust kahtlevalt ka tänastesse Eesti valdadesse ning armastab rääkida pigem kihelkondadest. Oma kodukohta nimetab Harju-Jaani kihelkonnaks. Selles piirkonnas asuvaid olulisemaid mõisaid üles lugedes alustab ta niisugustest, mis on tänaseks päevaks hävinud.
„Juba enne 1326. aastat rajati Kaunissaarde Tallinna piiskopi esimene maamõis, mis tookord asus Tallinna-Rakvere talitee ääres. Veelgi varem rajas Tallinna tsistertslaste nunnaklooster endale Perilasse majandusmõisa, mis asus hilisemast Perila mõisasüdamest mõni kilomeeter põhja pool. Selle täpne asutamisaeg pole teada, aga kindlasti toimus see enne 1298. aastat.“
Valdo Praust on ajaloost rääkides täpne, kontrollitud jutt ning eksimisi mittelubav stiil panevad uskuma, et praeguseks unustusehõlma vajunud mõisahooned on tõepoolest kauges minevikus ka taolistena olemas olnud.
Eestis arvatakse tavaliselt, et mõis tähendas rikka inimese eravaldust, ent tegelikult oli mõis pikki sajandeid pigem maavaldus, mis ei olnud alati just eraomandis, oli mitmeid erinevaid omandivorme. Hilisematel sajanditel sai mõisavaldaja näiteks hääleõiguse ajaloolises valitsusorganis – Eestimaa Rüütelkonna Maapäeval, selgitab ta.
Praeguse hetkeni säilinud mõisahoonetest Harju-Jaani kihelkonnas nimetab Valdo Praust olulisemateks Haljava ning Anija mõisaid. Anijal on suur kahekorruseline ehitis, mis valmis 1802. aastal. Tegu on hilisbarokse varaklassitsistliku hoonega, mis on oma ajaloolisel kujul säilinud. „Arvatakse, et Anija mõis elas sarnaselt Haljava mõisahoonega läbi põlengu 1905. revolutsiooni ajal, ent pigem see nii ei olnud. Haljava mõis ehitati näiteks põlengujärgselt hoopis teistmoodi üles: algse kõrge kelpkatuse asemel tehti lamekatus, mis polnud enam originaaliga sarnane.“
Mõis on Eesti ajaloo osa
Säilinud mõisahoone on veel Kiviloos, kus vanas ajaloolises mõisakohas on umbes 1907. aastast ehitatud maja. Varemeis Peningi mõis on pärit 18. sajandi lõpust. Üks väheseid puidust ja klassitsistlik mõisahoone Eestis on Kehra mõis. Viimasena toob Valdo Praust välja Aruküla mõisahoone, kus 19. sajandi lõpus ehitati vanale majale ruumipuudusel peale teine korrus ning seetõttu ei ole algne väliskuju ja vormimaht enam täielikult säilinud.
Eesti mõisate edasise säilimise suhtes Valdo Praust suur optimist ei ole ning kardab, et olemasolevatest hoonetest võib lähiajal mõnigi hävineda: „Mõisate omandiküsimus ei ole siinkohal väga oluline, hävimisohus on nii riiklikus-, munitsipaal – kui ka eraomandis olevaid mõisaid.“
Samas on mõisate olulisust Eesti ajaloos hakatud tema sõnul järjest rohkem hindama ja see on loomulikult õige: „Mõis on oluline osa Eesti ajaloos ning seda käsitleda kuidagi nii, et olid „õiged“ Eesti talupojad ning „valed“ Saksa mõisnikud, ei ole õige. Selge on see, et kui poleks olnud saksa keelt kõnelevaid mõisnikke, oleks olnud eesti keelt kõnelevad mõisahärrad. Seda enam, et paljud ajaloolised uurimused näitavad, ka muinas-eesti ühiskond enne ristirüütlite saabumist oli parajal määral kihistunud, ning arvatakse, et keskaegsetest mõisnikest olid 10-20 protsenti eesti soost.“
Küberneetik, kes näeb seoseid
Oma erialalt pole Valdo Praust ajaloolane ja isegi mitte humanitaar. Küberneetiku haridusega mees on Eesti üks hinnatumaid küberturvalisuse asjatundjaid. Infoturbega on ta tegelenud viimased 18 aastat, olles üks oluline spetsialist digiallkirja juurutamisel. Tema osalusel on loodud avaliku sektori infoturbestandard ISKE, ka on ta hinnatud õppejõud IT Kolledžis ning Tallinna Ülikoolis. Kõigele lisaks tegeleb Valdo Praust hobikorras vanade jalgrataste kogumise ning restaureerimisega. Veel on tema hobide hulgas kartograafia.
Anija valla ja Kehra linna ühendamise perioodil kuulus ta Anija vallavolikogusse, et kohalikku ellu otsustuste tasemel oma panus anda, ent praegusel hetkel poleks ka kõige parema tahtmise korral tal selleks enam aega.
„Loodetavasti läks volikogu tolleaegne töö korda ning heameel on märkida, et Kehra kandis liiguvad ka praegu asjad õiges suunas ja areng toimub,“ sõnab ta.
Reaalala inimesena oskab Valdo Praust näha asjade vahel seoseid ning otsida nähtuste põhjuseid. Mõisate uurimine ning kartograafiahuvi on teda viinud Eesti keskaegse teedevõrguni. „See oli märgatavalt erinev kaasaegsest. Tol ajal olid eraldi tali- ja suveteed ning paljud tähtsad objektid, nagu näiteks mõisad, rajati oluliste kaugteede äärde,“ selgitab ta põhjustele ja seostele viidates.
Ajaloolise pärandi kohta märgib Valdo Praust, et kõike vana ei pea automaatselt säilitama, küll aga võiks inimesed oma elupaiga ajaloost üht-teist teada, et õppida väärtustama seda, mis on tõeliselt väärtuslik.
