„Kuusalu vald on poliitilise kultuuri poolest üle Eesti keskmise ja Eesti on üle maailma keskmise,” ütleb vallavolikogu liige MART REIMANN.
Reimann Retked juht, vallavolikogu liige MART REIMANN armastab seljakotiga matkamist väljaspool turismipiirkondi ja on sedaviisi käinud nii Aasias, Aafrikas, Ameerikas kui ka Euroopas. Süstadega matkamise kohta sõnab, et see pole sport, vaid on liikumisharrastus.
Mart Reimanni telefon heliseb suvel iga natukese aja tagant ning tal tuleb korduvalt selgitada, mida kujutab endast meresüstaga matkamine, kuidas on ohutusega ning mil moel instruktorid aitavad. Tema, ta elukaaslase Katri-Liis Lepiku ja venna Margus Reimanni ühine firma OÜ Reimann Retked avas ka tänavu Valklas otse mere ääres väikese teeninduspunkti, kust saab laenutada meresõiduvahendeid, õppida neid kasutama ning minna koos juhendajaga süstamatkale Kolga lahe saartele.
Muretsetakse ja helistatakse rohkem seetõttu, et hiljuti uppusid Kolga lahes kolm meresüstasportlast.
„Statistika näitab, et süst ehk kajakk läheb ümber kahel korral tuhandest ja siis ka meestel, kes hindavad end üle ega arvesta reaalsete oludega,” selgitab ta ja lisab, et on kaasatud seoses kurva juhtumiga mitmetesse komisjonidesse.
„Selle õnnetuse korral ei arvestatud loodusega – niisuguse tormiga ei oleks tohtinud merele minna. Kogenud sportlased arvasid, et saavad loodusele vastu hakata, aga ei saanud. Meie viime oma instruktoritega matkajad merele siis, kui ilm lubab. Kui ei luba, pole midagi parata, tuleb sõit ära jätta.”
OÜ Reimann Retked on asutatud 2003. aastal. Peale suviste süstamatkade meres ja jõgedel korraldatakse sügisel rabades räätsamatku ning populaarsust koguvad talvised tõukekelgumatkad.
Praeguseks on ettevõttes tööl 15 inimest, nii mehi kui naisi. Kuna töö pole pidev, on nad ametis ka mujal või on tudengid. Aastas on kliente 3000-5000, olenevalt ilmast ja majanduse olukorrast. Suurt reklaami ei tehta, info liigub inimeselt inimesele.
„Teenindame ka kruiisituriste. Kui 2500 reisijaga laev tuleb Tallinnasse, siis enamik läheb tutvuma vanalinnaga, kuid ikka on seltskonnas ligi 50 aktiivset inimest, kes valivad matka meresüstaga, see on Tallinna tuuri üks valikutest. Eestlastest on me põhiklient ja võtmeisik 30-45aastane edukas ja haritud Tallinna naine, tema otsustab, kas tullakse matkale. Asju ajavad ja otsustavad meil naised – nii vaba aja veetmise firmades kui ka peredes. Samas on matkajate seas mehi ja naisi võrdselt,” jutustab Mart Reimann.
Saunja elanik viiendat põlve
Mart Reimanni kodu on Kuusalu vallas Saunja külas Katsimatsi talus. Ta on sündinud 1975. aastal, Kuusalu keskkooli lõpetas 1994. aastal. Ta isa Jaan Reimann oli aastaid Kuusalu kolhoosi peaagronoom ning kuulus EV taastamise järel Kuusalu vallavolikogu esimesse koosseisu.
Mart Reimanni vanavanavanaisa Abram Ernesaks tuli Saunja külasse kõrvalt vallast Perila kandist Jõelähtme kihelkonnast 1883. aastal. Samast suguvõsast on ka laulutaat Gustav Ernesaks. Vanavanaisa Johannes Ernesaks oli Kodasoo viimane vallavanem.
Vennad Mart, Margus ja Mihkel Reimann peavad koos isa Jaani ja ema Leiliga Mikumardi talus sadat lehma ning lambaid ja harivad põldu. Abis käivad lüpsjad ja sulased.
„Siin on mu juured ja tänapäeval on see väga väärtuslik. Sellega saavad tänapäeva globaliseeruvas maailmas vähesed uhkeldada, et nii kaua on pere elanud ühes kohas. Üritame koos vendadega talu pidada, et traditsioone edasi kanda. Eestis on suur asi, et saad alati minna oma kodukülasse, oled seal oma. Saunjas elab nüüd ka mu pere – elukaaslane ja tütred, 3aastane Rute ning 2aastane Ere,” sõnab Mart Reimann.
Õpetanud USAs, Hollandis ja Põhjamaades
Pärast Kuusalu kooli lõpetamist õppis Mart Reimann Tallinna Ülikoolis geoökoloogiat. Õppimise kõrvalt töötas Harjumaa Keskkonnateenistuses. Ülikooli lõpetas 1999. aastal ning kohe kutsuti samasse kooli rekreatsiooni õpetama, ta oli siis oma esimestest tudengitest kaks aastat vanem. Kui ülikooli astus, veel rekreatsiooni ei õpetatud. Hiljem võeti see õppekavasse.
„Tegin ülikooli lõputöö loodusmaastike väärtustest ning jätkan sama teemaga doktoritöös. Uurin, kuidas erinevad loodusmaastikud mõjuvad eri piirkondade inimestele. Turismivaldkonna ettevõtja peab teadma sihtgruppe, kelle jaoks on konkreetne looduslik kooslus väärtuslik. Pole mõtet näidata metsade keskelt tulnud ameeriklastele meie metsi. Samas tunduvad need erilised Euroopa turistidele. Ameeriklastele läheb korda vanalinn ja jutud, kuidas oleme mitu sajandit elanud ühes paigas.”
Noore õppejõuna sai ta kutse minna ökoturismi tutvustama USAsse Marylandi osariigi McHenry linnakese Garrett kolledžisse: „Maryland oli Eesti sõprusosariik ja juhtusin kokku Eestisse külla tulnud kolledžitöötajaga. Õpetasin USAs kaks semestrit ökoturismi, Eesti on selles valdkonnas maailmas üks pädevamaid ja tuntumaid. Kasutasin võimalust ja õppisin ka ise samal ajal seal kolledžis.”
Meresüstamatkadest saigi ta teada Ameerikas olles. Kui pani seinale Eesti põhjaranniku kaardi, märkas üllatusega, kuidas seda vaadati ja öeldi, et küll on huvitav rannajoon ning palju saari, ja arvati, et küllap tegeldakse aktiivselt meresüstamatkadega. Kui nii olid arvanud paljud, tekkis mõte, et sellega võikski hakata kodumaal tegelema.
Mart Reimann on õpetanud ökoturismi ja rekreatsioonikorraldust veel Hollandis ja kõigis Põhjamaades. Ka on ta nõustanud selle valdkonna ettevõtjaid Venemaal, Gröönimaal ja Gruusias.
Rekreatsiooni õppejõud
Mart Reimann on viimased kolm aastat olnud Tallinna Ülikooli terviseteaduste- ja spordiinstituudi rekreatsiooniteaduste osakonna juhataja: „Meil on hea meeskonnatöö, oleme osakonnas kuuekesi selle eriala õpetamise välja töötanud, otsekui teerajajad. Mina õpetan rekreatsiooni, mis on seotud loodusega. Rekreatsiooni tähtsus kasvab koos heaolu tõusuga. See on paljudele võõras sõna ning sellele polegi eesti keeles head vastet. On kasutatud sõna „virgestus”, aga pole parim variant. Rekreatsioon on meelteseisund – tegeled millegi huvitavaga, liigud ja naudid seda ning samas õpid midagi uut. See on liikumisharrastus, aga mitte sport, sest sport on seotud enesepiitsutamise ja võistlustega. Rekreatsioon võib olla ka kõik, mis jääb bridžimängu ja benjihüpete vahele, kui see on konkreetsele persoonile meeldiv ja annab lõõgastava tunde.”
Tänu Reimann Retkede seitsmeaastasele tegevusele saab ta loengutesse tuua elulisi näiteid ning samas võimaldada tudengitel tutvuda reaalse rekreatsioonitegevusega.
Kandideeris volikogusse ka varem
Mart Reimann räägib, et kandideeris Kuusalu vallavolikogusse ka 25-aastaselt, Enn Aaviksaare kutsel ja temaga ühes nimekirjas: „Nimekirja nimi oli „Tasakaal”. Mina volikogusse ei pääsenud ja õige oligi, polnud selleks tegevuseks veel küps. Kuid Enn Aaviksaar kutsus arengukomisjoni liikmeks ja see oli hea kogemus. Sai end vallaasjadega kurssi viia.”
Eelmisel sügisel kandideeris Mart Reimann nimekirjas Meie Kodu. Samas nimekirjas valiti volikogusse ka Enn Kirsman, Kaupo Parve, Ott Sandrak jt. Kuusalu valla juhtimise juures on omapärane, et Meie Kodu nimekiri ei ole liitunud koalitsioonilepinguga, kuid Mart Reimann on valitud volikogu keskkonnakomisjoni esimeheks ja kuulub ka vabaaja komisjoni ning Kaupo Parve on vallavalitsuse liige.
„Probleeme on igas maailmanurgas ja ka siin, aga mulle meeldib Kuusalu valla poliitiline kultuur. See on üle Eesti keskmise ja Eestis on üle maailma keskmise. See, kuidas Kuusalu valda juhitakse, on väga hea näide demokraatiast. On omavalitsusi, kus opositsioon ja koalitsioon ei suuda viibida samas ruumis.”
Mart Reimann kinnitab, et ühessegi erakonda ta astuda ei kavatse: „Kandideerisin nimekirjas, kelle liikmeid tean ja usaldan. Erakondadel on palju kõrgemaid huvisid ja siis ei saa ajada enam oma valla asja. Ainult poliitikute kutse peale ma ei olekski vast kandideerinud, aga samal ajal hakkas ka Saunja külavanem rääkima, et meie kandist võiks volikogus esindaja olla.”
Keskkonnakomisjoni esimehena lausub ta, et on püüdnud kaasa aidata ja jõuda diskussioonini rahvuspargi keskkonnakaitsjate ning Lahemaa maaomanike vahel – et ei oleks vastastikustel kohtumistel käed rusikas: „Tunnen keskkonnaameti inimesi, nendega annab rääkida. Sõltub sellest, kuidas esitled probleeme. Oluline on, et kohe ei hakataks mõlemalt poolt vastu võitlema, vaid saaks suurendada koostööd.”
Vabaaja komisjoni liikmena peab ta oluliseks, et mõistetaks – kui panustatakse rohkem rekreatsiooni ja vaba aja sisuka veetmise peale, siis on inimesed tervemad, sotsiaaltoetusi tuleb maksta vähem, kuritegevus langeb. Ta märgib, et kas või matkamised looduses – need õpetavad meeskonnatööd. Matkagrupp ei pruugi olla omavahel sõbrad, kuid tuleb arvestada teistega ja hakkama saada ning pole vahet, kes on rikkam või vaesem või kõrgemal ühiskondlikul positsioonil.
„Samamoodi on ka volikogus – see on nii tugev, kui tugev on kõige nõrgem lüli.”
