VAI­NO NAPP kir­ju­tas raa­ma­tu Pi­ka­ve­re kan­di mees­te sõ­ja­lu­gu­dest

14
Ko­roo­nao­hu tõt­tu jäi VAI­NO NA­PI 15. raa­ma­tu det­semb­ris­se ka­van­da­tud esit­lus ära, raa­ma­tut saab os­ta ko­ha­li­kest raa­ma­tu­ko­gu­dest.

Raa­si­ku val­la au­ko­da­nik, ko­du­loo jääd­vus­ta­ja VAI­NO NAPP an­dis möö­du­nud aas­tal väl­ja kaks raa­ma­tut.

Kui mul­lu su­vel il­mus Pi­ka­ve­re piir­kon­na ko­du­loouu­ri­ja Vai­no Na­pi su­lest kok­ku­võt­tev ko­gu­mik „Ko­du­kan­di kil­lud“, vas­tas ta kü­si­mu­se­le, mil­lest tu­leb järg­mi­ne raa­mat, et ko­du­kan­di kü­la­de lood on nüüd kõik ju­ba raa­ma­tu­na il­mu­nud. Siis­ki tun­nis­tas, et on mõel­nud veel ühe raa­ma­tu kir­ju­ta­da tee­mal, mis hin­gel: „Olen pat­si­fist ja iga­su­gu­se sõ­ja vas­ta­ne, kuid ta­han kir­ju­ta­da sõ­jast.“

Vai­no Na­pi viie­teist­küm­nes raa­mat „San­ga­rid ja de­ser­töö­rid. Ko­du­kant sõ­ja­kee­ri­ses“ tu­li trü­ki­ko­jast tal­ve al­gu­ses. Sel­les on lood te­ma en­da seos­test sõ­ja­ga ning isa, isa kol­me ven­na, tä­di­me­he, tä­di­po­ja, nai­sei­sa ja paa­ri tut­ta­va, kok­ku Pi­ka­ve­re kan­dist Tei­se maail­ma­sõt­ta sat­tu­nud ühek­sa me­he lood.

„Neil igaü­hel oli oma­moo­di saa­tus, sat­tu­sid suur­te sünd­mus­te kee­ri­ses eri koh­ta­des­se, pi­did ela­ma lä­bi ju­be­daid as­ju, osa neist ei tul­nud enam ko­ju ta­ga­si. Ku­na olen sün­di­nud va­he­tult en­ne sõ­da, olin kol­me-nel­ja­ne, kui nad mi­ne­ma vii­di, mä­le­tan neid vä­he. Aga ku­na nad olid lä­hi­su­gu­la­sed, siis neist rää­gi­ti,“ sõ­nas Vai­no Napp ja li­sas, et ei uu­ri­nud ega ot­si­nud mi­da­gi, pa­ni kir­ja lood, mi­da lap­se­põl­vest saa­dik pal­ju kuu­lis.

Kõi­ge põ­ne­va­maks peab Vai­no Napp neist oma isa sõ­ja­teed: „Isa lu­gu ajen­das se­da raa­ma­tut te­ge­ma. Te­ma sõ­jas­käi­gust oleks saa­nud kir­ju­ta­da pak­su raa­ma­tu, kui olek­sin too­na pan­nud vä­he­malt märk­me­te­na kir­ja. Nüüd sain te­ha kah­juks ai­nult sel­le põh­jal, mi­da mä­le­tan.“

Küm­me eri­ne­vat saa­tust
Vai­no Na­pi isa Vol­de­mar oli 40aas­ta­ne, kui pi­di 1944. aas­tal sund­mo­bi­li­sat­sioo­ni kor­ras mi­ne­ma sak­sa ar­mees­se ning sõ­di­ma Si­ni­mä­ge­des. Sat­tus haig­las­se, vii­di Sak­sa­maa­le, an­dis seal end koos saa­tu­se­kaas­las­te­ga van­gi, 1947. aas­tal sü­gi­sel jõu­dis ko­ju ja elas 80aas­ta­seks – Nõu­ko­gu­de Lii­dul oli liit­las­te­ga kok­ku­le­pe, et va­bas­ta­tud sõ­ja­van­ge uues­ti ei ka­ris­ta­ta.

Vai­no Na­pi isa vend Ru­dolf oli hä­vi­tus­pa­tal­jo­nis, ta­pe­ti 1941. aas­ta sü­gi­sel: „Tä­na­päe­val rää­gi­tak­se, et ve­ne­las­te hä­vi­tus­pa­tal­jon oli õud­ne ja et sin­na min­di va­ba­taht­li­kult – tuh­ka­gi nad va­ba­taht­li­kult läk­sid, ik­ka sund­mo­bi­li­sat­sioo­ni­ga. Mi­nu ar­va­tes pol­nud hä­vi­tus­pa­tal­jon hul­lem kui muu sõ­ja­vä­gi, ai­nult te­gut­se­ti ta­ga­las. Hä­vi­tus­pa­tal­jo­ni mees­te saa­tus oli hul­lem, ka onu löö­di ku­sa­gil ma­ha, aga kee­gi ei tead­nud, kus.“

Tei­ne onu Mih­hail võe­ti 1941 ve­ne väk­ke, vii­di trans­por­di­lae­va­le Ees­ti­rand, mis sai saks­las­te pom­mi­ta­ba­mu­se ja jäi Prang­li saa­rel juu­res ma­da­las­se vet­te hul­pi­ma. Osa me­hi up­pus, Vai­no Na­pi onu oli pää­se­ja­te seas, tu­li ko­ju Tal­lin­nas­se, elas 77aas­ta­seks.

Kol­mas onu Ro­man oli de­ser­töör, sõ­jas ei käi­nud, põ­ge­nes 1945 Tal­lin­nast ko­gu­ne­mis­punk­tist lä­bi met­sa­de 30 ki­lo­meet­ri kau­gu­se­le ko­ju. Elas do­ku­men­ti­de­ta ja su­ri 1947. aas­tal rii­gi­met­sas ta­lu­de­le pan­dud ko­hus­tus­te täit­mi­sel saa­dud õn­ne­tu­se ta­ga­jär­jel.

Vai­no Na­pi tä­di­mees Kaa­rel oli oma­kait­ses, tä­di­poeg Vil­lem soo­me­poiss, sõ­ber Alf­red met­sa­vend, te­ma ven­na­poeg Vol­de­mar saks­las­te len­nu­väe abi­tee­nis­tu­se­la­ne ning tut­tav õpe­ta­ja Bo­ris Pi­ka­ve­re koo­list Poo­la all­vee­lae­val Or­zel.

Oma „sõ­di­mis­test“ kir­ju­tab Vai­no Napp ka­hes pea­tü­kis. Esi­me­ses kir­jel­dab mä­lu­pil­te, mis on paa­riaas­ta­se­na sõ­da näi­nud lap­seeast mee­les, tei­ses oma 1958. aas­tal ala­nud kol­meaas­tast ar­mee­tee­nis­tust, mis õn­nes­tus vee­ta pii­ri­val­ve­kor­do­ni­tes Ees­tis.

Raa­ma­tu sis­se­ju­ha­tu­ses ja lõpp­sõ­nas mõ­tisk­leb au­tor sõ­jast: „Sel­les on pä­ris pal­ju sõ­ja­vas­ta­sust, kind­las­ti on mind mõ­ju­ta­nud, et nä­gin lap­se­na se­da õu­dust. Kui kee­gi kas või ko­ge­ma­ta ta­pab ini­me­se, pan­nak­se ta van­gi. Aga miks on nii, et sõ­jas on tap­mi­ne sea­dus­lik, aja­luk­ku lä­heb just võit­ja ehk see, kes roh­kem ta­pab?“

Ta li­sab, et püü­dis oma raa­ma­tus ol­la vä­ga aus, kir­jel­da­da ka se­da, mi­da nii-öel­da amet­lik aja­lu­gu ei tee, ning väl­ja tuua, et liht­sad ees­ti me­hed ei läi­nud Tei­se maail­ma­sõt­ta ega va­li­nud poo­li ena­mas­ti va­ba­taht­li­kult.

Raa­ma­tu „San­ga­rid ja de­ser­töö­rid“ an­dis Vai­no Napp väl­ja oma ku­lul. Ti­raaž on 200.