
Raasiku valla aukodanik, koduloo jäädvustaja VAINO NAPP andis möödunud aastal välja kaks raamatut.
Kui mullu suvel ilmus Pikavere piirkonna koduloouurija Vaino Napi sulest kokkuvõttev kogumik „Kodukandi killud“, vastas ta küsimusele, millest tuleb järgmine raamat, et kodukandi külade lood on nüüd kõik juba raamatuna ilmunud. Siiski tunnistas, et on mõelnud veel ühe raamatu kirjutada teemal, mis hingel: „Olen patsifist ja igasuguse sõja vastane, kuid tahan kirjutada sõjast.“
Vaino Napi viieteistkümnes raamat „Sangarid ja desertöörid. Kodukant sõjakeerises“ tuli trükikojast talve alguses. Selles on lood tema enda seostest sõjaga ning isa, isa kolme venna, tädimehe, tädipoja, naiseisa ja paari tuttava, kokku Pikavere kandist Teise maailmasõtta sattunud üheksa mehe lood.
„Neil igaühel oli omamoodi saatus, sattusid suurte sündmuste keerises eri kohtadesse, pidid elama läbi jubedaid asju, osa neist ei tulnud enam koju tagasi. Kuna olen sündinud vahetult enne sõda, olin kolme-neljane, kui nad minema viidi, mäletan neid vähe. Aga kuna nad olid lähisugulased, siis neist räägiti,“ sõnas Vaino Napp ja lisas, et ei uurinud ega otsinud midagi, pani kirja lood, mida lapsepõlvest saadik palju kuulis.
Kõige põnevamaks peab Vaino Napp neist oma isa sõjateed: „Isa lugu ajendas seda raamatut tegema. Tema sõjaskäigust oleks saanud kirjutada paksu raamatu, kui oleksin toona pannud vähemalt märkmetena kirja. Nüüd sain teha kahjuks ainult selle põhjal, mida mäletan.“
Kümme erinevat saatust
Vaino Napi isa Voldemar oli 40aastane, kui pidi 1944. aastal sundmobilisatsiooni korras minema saksa armeesse ning sõdima Sinimägedes. Sattus haiglasse, viidi Saksamaale, andis seal end koos saatusekaaslastega vangi, 1947. aastal sügisel jõudis koju ja elas 80aastaseks – Nõukogude Liidul oli liitlastega kokkulepe, et vabastatud sõjavange uuesti ei karistata.
Vaino Napi isa vend Rudolf oli hävituspataljonis, tapeti 1941. aasta sügisel: „Tänapäeval räägitakse, et venelaste hävituspataljon oli õudne ja et sinna mindi vabatahtlikult – tuhkagi nad vabatahtlikult läksid, ikka sundmobilisatsiooniga. Minu arvates polnud hävituspataljon hullem kui muu sõjavägi, ainult tegutseti tagalas. Hävituspataljoni meeste saatus oli hullem, ka onu löödi kusagil maha, aga keegi ei teadnud, kus.“
Teine onu Mihhail võeti 1941 vene väkke, viidi transpordilaevale Eestirand, mis sai sakslaste pommitabamuse ja jäi Prangli saarel juures madalasse vette hulpima. Osa mehi uppus, Vaino Napi onu oli pääsejate seas, tuli koju Tallinnasse, elas 77aastaseks.
Kolmas onu Roman oli desertöör, sõjas ei käinud, põgenes 1945 Tallinnast kogunemispunktist läbi metsade 30 kilomeetri kaugusele koju. Elas dokumentideta ja suri 1947. aastal riigimetsas taludele pandud kohustuste täitmisel saadud õnnetuse tagajärjel.
Vaino Napi tädimees Kaarel oli omakaitses, tädipoeg Villem soomepoiss, sõber Alfred metsavend, tema vennapoeg Voldemar sakslaste lennuväe abiteenistuselane ning tuttav õpetaja Boris Pikavere koolist Poola allveelaeval Orzel.
Oma „sõdimistest“ kirjutab Vaino Napp kahes peatükis. Esimeses kirjeldab mälupilte, mis on paariaastasena sõda näinud lapseeast meeles, teises oma 1958. aastal alanud kolmeaastast armeeteenistust, mis õnnestus veeta piirivalvekordonites Eestis.
Raamatu sissejuhatuses ja lõppsõnas mõtiskleb autor sõjast: „Selles on päris palju sõjavastasust, kindlasti on mind mõjutanud, et nägin lapsena seda õudust. Kui keegi kas või kogemata tapab inimese, pannakse ta vangi. Aga miks on nii, et sõjas on tapmine seaduslik, ajalukku läheb just võitja ehk see, kes rohkem tapab?“
Ta lisab, et püüdis oma raamatus olla väga aus, kirjeldada ka seda, mida nii-öelda ametlik ajalugu ei tee, ning välja tuua, et lihtsad eesti mehed ei läinud Teise maailmasõtta ega valinud pooli enamasti vabatahtlikult.
Raamatu „Sangarid ja desertöörid“ andis Vaino Napp välja oma kulul. Tiraaž on 200.