Vahastu-Sigula teeristis oli sõjavangide sunnitöölaager

3355
Vahastu elanik KAAREL LÕUKE ja giid RIINA LAANETU seisavad kohas, kus kunagi oli sunnitöölaagri pood. Laagri majandustsooni asukoht jääb teisele poole maanteed nende selja taha, vangide barakid olid Sigula teest Kuusalu poole.

Tallinna-Narva maantee ääres Kuusalust 5 kilomeetrit ida poole on Vahastu küla sildi läheduses endise vangilaagri asukoht.

Septembri lõpus toimunud mihklipäeva matkal viis giid Riina Laanetu matkaseltskonna tutvuma Tallinna-Narva maanteed ehitanud sõjavangide laagri kohaga. See on Kolga tee bussipeatuse juures, sealsamas seisab Vahastu silt, üks tee keerab Sigula-Hirvli poole ja teine Vahastu külasse.
Madala kasenoorendiku kohal olid vangilaagri majandushooned ja valvurite elumajad. Vangide barakid olid ehitatud Sigula teest Kuusalu poole, seal kasvavad praegu kõrged puud. Veel on alles ühe kivimaja vundament ning selle otsas asunud kitsukese kartsa seinad. Nüüdse gaasitrassi asukohal oli siis kõrge okastraataed.
Matkal nähtu ja laagri kohta kuuldu oli osalenutele üllatus ning soovitati, et Sõnumitooja võiks seda paika lugejatele tutvustada.
Riina Laanetu kutsus kaasa Kaarel Lõukese, kes elab Vahastu külas Saueaugu talus ja oli väike poiss, kui sõjavangid küla külje all uut maanteed ehitasid.
Tookord sõideti mööda Vana-Narva maanteed, uus teetrass tehti otse läbi metsa. Kaarel Lõuke mäletab, kuidas sinna ligi ei tohtinud minna, püssidega valvurid seisid ees. Ehitatav teeosa oli kahelt poolt eraldatud kõrge aiaga. Saueaugu talu heinamaad jäid teisele poole trassi, teeületuse kohal tuli juurde valvesõdur, kes talutas vankri ette rakendatud hobuse üle trassi. Lapsele avanes vaatepilt, kus sajad mehed töötasid mõlemal pool.
Kaarel Lõuke: „Töötati brigaadidena. Ühed läksid ees ja langetasid metsa, teised tulid labidatega järele, pinnasest kaevati tee muldkeha. Vangid lükkasid kärusid, nende jaoks olid pandud lauad, ühtpidi tuldi täis käruga ja teistpidi mindi tühjaga. Kasutati ka sakslastelt saadud trofeetehnikat – autosid, betoonimasinat. Nende veoautodel sai kasti kallutada kolmele küljele, nõukogude riigis tulid sellised kallurid alles paarkümmend aastat hiljem.“
Tee ehitati betoonplaatidest, mis valati kohapeal laudraamistikku. Vahele jäeti paisumise ruum, mis kaeti pigiga, jutustab ta. Vangide seas oli ka insenere, nende teadmised rakendati tee-ehitusse. Üks saksa insener ütelnud, et sellisele pinnasele tee püsima ei jää, 20 aastat peab vastu, mitte rohkem.
Betooni segamiseks vajalikku killustikku saadi Kolga lähedalt, seda kohta nimetatakse tänini Paemurruks – Kahala Küüni sigalast sõita edasi mööda Vana-Narva maanteed, paarsada meetrit enne Männiku silda paremal pool. Paekivist tehti killustikku. Liiva võeti kohast, kus nüüd on Tallinna-Narva maanteel Loksa teerist.
Veel mäletab Kaarel Lõuke vangilaagri poodi. See paiknes teisel pool uut teetrassi kohas, kus on Mustametsa teelt pealesõit Kuusalu poole – jäi vasakule, pealesõidutee ja suure maantee vahelisse kolmnurka. Laagripoodi lubati ka kohalikke elanikke, sai osta leiba ja suhkrut, ka kangaid ja saapaid.
Laagri sööklas valmistatud suppi viidi paemurrus ja liivakarjääris töötanud meestele, supiveoks kasutati eeslit.  Majandus­tsoonis oli täipõrguks kutsutud saun – see paiknes kohas, kus maantee ääres on Vahastu küla silt.
„Hirm oli suur, me ei julgenud poisikestena laagriplatsi ega tee-ehituse lähedale minna. Eriti ei julgetud sellest ka rääkida. Kui palju seal vange oli, ei tea, räägitakse 300-400 vangist,“ lausub ta. Paljukõneldud juttu, et ehitusel surnud vangid maeti tee alla, ei oska ta kinnitada, tema selle kohta midagi kuulnud ei ole.
Laager liikus koos tee-ehitu-sega., kõigepealt Maardus, siis Jägalas, Kiius Tehometi asukohas. 1952. aastal jõuti Loksa teeristini. Siis Stalin suri 1953, riigijuhiks sai Beria, kes lubas sõjavangid koju. Kaarel Lõuke ütleb, et asemele tulid niiöelda poliitvangid – nõukogudeaegsed kriminaalid. Jõuti ehitusega enne Valgejõed Ojamäeni, siis oli saksa tehnika ära lõhutud, töö jäi pooleli. Vangid viidi minema, laagris olnud barakid lubati kohalikel kolhoosidel ära vedada, need põletati sigalate ja lehmalautade katlamajades.
Veel jutustab Kaarel Lõuke, kuidas lammutamise käigus tuli ühe hoone palkide vahelt välja saatejaam. Seda oli nõukogude sõdurid küladest otsinud, ka mesipuud vaadatud üle, aga ei leitud. Need, kes saatejaama leidsid, olla selle jalgadega kokku vajutanud ja maa sisse peitnud.