Kolme aasta jooksul on HILLE KILGI sulest ilmunud „Eesti metsloomad“, „Eesti koduloomad“ ja „Eesti linnud“.
Kui mõne aasta eest oli Alavere kooli mälumängus küsimus – kes on 1933. aastal sündinud Eesti kirjanik, vastas üks võistkond: Hille Kilk. Lapsed olid nii elevil sellest, et nende õpetaja oli kirjutanud esimese raamatu, et ei pannud küsitava sünniaastat tähele. Õige vastus oli Ellen Niit, kellest nende õpetaja on sündinud 40 aastat hiljem.
Kuigi augustis ilmus kolmas väikelastele mõeldud raamat, mille teksti autor on Alavere kooli loodusõpetuse, bioloogia, ajaloo ja kunstiõpetuse õpetaja Hille Kilk, ei pea ta ennast siiski kirjanikuks.
Raamatute idee tuli vajadusest
Hille Kilgil on 5 last. Kui ta koos nendega vaatas või luges raamatuid loomadest, jõudis ikka ja jälle selleni, et neis on palju juttu võõrloomadest või on tekst liiga keeruline.
„Näiteks ühes lasteraamatus kirjutati ilma pikema sissejuhatuseta leghorni tõugu kanadest, justkui oleks iseenesest mõistetav, et lapsed lihtsamaid asju kanade kohta teavad,“ ütleb ta.
Kui rääkis probleemist kirjastuses töötava sõbranna Piret Lilleväljaga, ütles sõbranna: „Aga kirjuta siis ise.“
Hille Kilk pidas seda esialgu naljaks, kuid Piret Lilleväli käis idee Ajakirjade Kirjastuses välja. Seal oldi kohe nõus – ka kirjastajad leidsid, et meil napib raamatuid Eesti loomadest-lindudest. Esimene raamat „Eesti metsloomad“ ilmus 2013. aastal. 2014. aastal järgnes „Eesti koduloomad“, tänavu augustis tuli trükist „Eesti linnud“. Kuna „Eesti metsloomade“ esimene tiraaž, 1500 eksemplari, oli selleks aastaks läbi müüdud, tehti tänavu kordustrükk – 700 eksemplari.
Koolieelikutele ja nooremale koolieale mõeldud raamatutes on lihtsas, lastele arusaadavas keeles ja trükitähtedes kirja pandud faktid Eesti põhiliste mets- ja koduloomade ning lindude kohta.
„Mul on põhimõte, et raamat peab olema jõukohane lapsele, kes alles hakkab lugema. Samas faktid peavad olema õiged ning tekitama lastes huvi looduse vastu. Oleks hea, kui raamat suudaks natuke ka üllatada,“ selgitab Hille Kilk.
Ta lisab, et ühe raamatu tegemine on päris pikk protsess, enne alustamist loeb ta väga palju teemakohast kirjandust, otsib ka internetist materjali: „Siis panen kokku võimalikult lihtsa teksti.“
Neid on ta esimesena testinud oma laste peal – laste reaktsiooni põhjal järeldas, mis on olnud ülearune, kui lapsed küsisid mõne looma-linnu kohta juurde, lisas ka need vastused raamatusse.
Metsloomade raamatus on tutvustatud 23, koduloomade raamatus 12 looma, kolmandas raamatus on ülevaade 42 linnust: „Teine ja kolmas raamat on ehk pisut keerukamad. Kui esimeses oli põhiliselt tutvustus, kes on kes, siis teises seletasime näiteks, mis on mäletsemine või haudumine.“
Hille Kilk tõdeb, et on raamatute tegemise käigus saanud ka ise teada või tuletanud meelde ammuunustatud fakte. Näiteks, et toonekurg on tegelikult tumm või part väga kiire lendaja.
Ta kiidab väga oma raamatute kunstnikku Kristi Kindelit Kuusalu vallast: „Ilma vahvate illustratsioonideta oleksid ainult tekstid liiga kuivad. Tema piltidel on väga värvikaid rõhuasetusi. Osa märksõnu saadangi otse kunstnikule, tema lisab need illustratsioonile.“
Kuigi autor näeb oma raamatu sihtgrupina väiksemaid lapsi, on neist kasu ka põhikooli noorematel. Tal oli tore kuulda, kui üks õpilane ütles, et koolireferaadi tegemist alustas ta tema raamatu lugemisega.
Alavere põhikooli direktor Renna Reisi kinnitab, et just need raamatud oli üks ajend, miks ta tegi Hille Kilgile ettepaneku hakata lastele ka bioloogiat õpetama.
Raamatuid tuleb veel
Kaks raamatut on Hille Kilk mugandanud inglise keelest eesti keelde. Need on 2014. aasta lõpus ilmunud „Sega ja sobita. Pilla-Palla raamat. Tüdrukud“ ja „Sega ja sobita. Pilla-Palla raamat. Poisid.“ Otse tõlkida ei saanud, kuna lausetes pidid kõik tähed algama sama sõnaga ning raamatu kõik laused omavahel sobima: „Raamatute iga lehekülg oli kolmeosaline ning ka laused on jaotatud nii, et algus on üleval, keskosa keskel ja lõpp all. Kui üht neist osadest keerad, peab järgmisel leheküljel olev tekst sama lausega klappima. Nii et see polnud lihtsalt tõlkimine, väikest viisi ka tekstiloome.“
Hille Kilk kinnitab, et see oli tema jaoks väga põnev töö, mõnikord tuli lausa õigekeelsussõnaraamatut lapata, et õige sõna leida. Ka need raamatud on mõeldud väikelastele, kuid sobivad samuti lugema õppijaile harjutamiseks.
Järgmise raamatu kohta ei oska ta praegu öelda muud, kui – küllap tuleb. Hille Kilgil on soovitud teha raamat putukatest, on küsitud kalade raamatut.
„Tütar Lenel arvas, et järgmisena võiksin kirjutada hoopis seiklusjutu. Olen ilukirjandusliku lasteraamatu kirjutamisele mõelnud, kuid ilmselt on see kauge tulevikumuusika, selleks peab olema rohkem aega,“ märgib ta.
Sahtlipõhjas on kunagi kirjutatud luuletused, peale selle sai Hille Kilk koos tütar Katariinaga 2006. aastal üheskoos tehtud „Katariina raamatu“ eest kirjastuse Päike ja Pilv Põlvepikuraamatu konkursil perejutu eripreemia. Ema kirjutas üles oma lapse juhtumised, neljane tütar joonistas pildid. Kirjastusel oli tookord plaan raamat ka avaldada, kuid mingil põhjusel jäi see tegemata.
„Mäletan, et kiideti väga hea teksti eest. See ongi mu taotlus – lastele kirjutatu ei tohi olla igav, kuid peab olema lihtne. Kui soovime, et lapsed loeksid, siis lugema õppimine ei tohi tekitada pinget, peab olema rõõmus tegevus. Et laps näeks, see tuleb mul hästi välja ja pakub elamusi. Tänapäeval loevad lapsed järjest vähem ja seepärast peaksime püüdma neid lugemise juurde meelitada.“
