Katkendeid Raasiku vallas elanud Vilmar Saksa (1934-2022) mälestusteraamatust „Vilmar Saks Pikaverest Arukülani“, mille koostas Vaino Napp.
Sündisin Harjumaal, Peningi vallas Pikaveres, Urvaste külas Jaagupi talus. Oli 1934. aasta 26. mai. Saabusin talupoja perekonda. Isa Anton Saks oli hiljuti ehitanud uue elumaja vana lähedale, seal ma sündisingi. Ega ema, Amalie Saks, hakanud kodust sellepärast ära minema.
Saksade suguvõsa oli tulnud Pikaveresse Pärnu poolt. Mu vanaisa Jaan Saks elas Jaagupi talus. Tal oli kaks õde, kes elasid naaberkülas Salus, Nuhjal. Jaani kolm poega elasid kõik samuti Pikaveres. Vanim poeg Tõnu elas endises Urvaste kõrtsimajas, pidas talu ja tegi lisaks külarahvale sepatööd. Erksa vaimuga mees käis surnute kodust ärasaatmistel kõnelemas ja mängis viiulit. See üle saja-aastane viiul on nüüdki veel minul mängida. Viiulimees oli ka Jaani teine poeg Jüri. Temagi oli talupidaja ja elas lähedal Mallavere külas. Minu isa Anton jäi oma isa tallu Jaagupile.
Mina elasin juba uues majas. Mäletan hästi ka vanaisa maja, väikesepoolset rehielamut. Rehepeks toimus meil kaua vanas majas. Olid rehealune ja küün. Vili kuivatati rehetoas ja rehe all peksti pintadega käsitsi terad välja. Kui tuli masinaga rehepeks, käis see töö ikka vanas majas.
Minu ema Amalie oli Määrade suguvõsast. Emapoolne vanaisa Jaan Määr (1917-1918 Peningi vallavanem – toim) elas Seli külas Jõepere talus. Läheduses elasid ka kolm tütart ja poeg. Esimene poeg Anton oli surnud noore mehena sõjas saadud raskesse külmetushaigusesse. Teine poeg Jaan päris osa talust ja elas Karissoo talus. Tütred Leena ja Elvine olid naisteks läinud kohalikele talupidajatele ning Amalie tõi Anton Saks Jaagupile. Mäletan, et ema mängis harmooniumi ja sai viiulilgi mõne lihtsa looga maha. Kuna isa vennad olid ka viiulimehed, küllap siis minu pillimehe geenid ka päritud on. Räägiti, et Saks olnud koguni harmooniumide valmistaja Pärnumaal. Võib-olla temalt oligi meie kodus harmoonium, millel ema mängis. Mina sain sellega kõvasti harjutada. Lõõtsa tuli tallata, klaviatuur nagu klaveril. Kaks harmooniumi oli Pikavere koolimajas laulutundide läbiviimiseks. Seda sai ka proovida. Veel üks viiulimees oli isa onu Jüri Harakas. Tema viiul oli hiljem meil, minul õppimiseks.
Vend Heino oli minust tervelt seitse aastat vanem. Oli temagi mitmete pillidega sinapeal ja kõva kultuuritegelane hilisemal ajal. Põhitöö oli ikka tööline, aga isetegevust tegi ja Pikaveres oli korra rahvamaja juhataja.
Isakodu Pikaveres
Jaagupi talu oli väiksepoolne. Tööd tehti palju ja pere elas ära. Kõik kulus igapäevaeluks, üle ei jäänud midagi. Ka võõrale abile palgaks mitte. Kogu töö tuli endal teha. Praegused jutud rikastest taludest on ilus muinasjutt neilt, kes sel ajal ei elanud.
Meil olid kaks lehma, hobune, siga, lambaid ja kanu. Oli heina- ja karjamaa, veidi metsa ja põldu. Nii oli kõik kodus võtta, vähemalt äraelamiseks esmavajalik. Hiljem kasvatas isa noorhobuse vanale kõrvale ja ostis kuidagi niidumasina ja looreha. Siis läks heinategu kiiremini. Rukist olen ka käsitsi niitnud. Sai seotud vihtudesse ja need hakki kuivama. Kui mõni mees jõudis omale rehepeksumasina osta, tegi see üksi kogu küla töö ära. Tasu võttis muidugi tublisti. Aga masin oligi hirmkallis asi. Rehepeksupäeval käisid talupered järjest üksteisel abiks. See oli suur ja lõbus tööpäev, vähemalt pool küla koos. Töö sai tehtud ja järgmine päev järgmises talus. Nii oli ka kartuli panemine ja võtmine.
Metsast sai kõik vajaliku puidumaterjali. Ahju köeti hagudega. Ahjus küpsetati hea maitsega leiba puhtast rukkijahust ja see seisis kaua värske. Saia tehti ainult suurte pühade ajal. Taludes hakkasid lapsed iga päev saia saama pärast sõda, kui sai poodi müügile tuli. Ahi oli ka muidu tore asi. See oli suure kerisega ja ahju peal sai pikutada. Soe oli.
Ka muu toit oli omast käest – piim, või, liha, kanamunad. Või tehti võimasinaga koorest ikka kodus. Piim tuli osalt müüa, et veidigi raha saada. Selleks käisime linnaturul. Öösel kell 12 hobusega minema. 30 kilomeetrit ja hommikul turu avamise ajaks kohal. Turg asus Estonia teatri taga.
(Järgneb)
