
„Aegviidu jaamakompleks on Eestis ainus, mille peaaegu kõik hooned on säilinud,“ ütleb aasta pärandihoidjaks nomineeritud TÕNIS RAUDLA.
Kui Tõnis Raudla kuulis, et on esitatud muinsuskaitseameti aasta pärandihoidja tiitlile, oli üllatunud.
„Olen muinsuskaitseametiga väga palju võidelnud. Aga ju said aru, et minusuguseid hulle pole palju,“ arvab ta.
Gattšina-Tallinn-Paldiski liinil 1870. aastal valminud Aegviidu raudteejaama kompleksi kümnekonnast ehitisest on alles peaaegu kõik alates jaamahoonest kuni sauna ja kemmerguni, vaid teiselpool raudteed asunud pagasiruum on hävinud. Tõnis Raudla on taastanud veetorni, jaamahoone ja sauna, ütleb, et päästis ka depoo ja jääkeldri. Tema käis ka üle kümne aasta tagasi välja mõtte soomusrongi nr 1 taastamisest, sõitis Eestis ringi ja otsis, kust saaks selle jaoks vaguneid: „Praegugi seisab Raasiku jaama tupikus üks selline platvorm nagu soomusrongil. Mul olid ka abilised, rääkisin Anne Oruaasaga Kehrast ja Tapa muuseumiga, mõtlesime, et teeks mitme valla peale ühiselt. Aga asi jäi raha taha. Õnneks tuli Eesti Vabariik 100 ja raha leiti.“
Ta rõõmustab, et soomusrong Wabadus, mida külastas kogu Eestis üle 100 000 inimese, oli tänavu nomineeritud muinsuskaitseameti aastapreemiale, kuid pole rahul, et ei leita raha praegu Tapa depoos seisva rüüstamisohus rongi toimetamiseks sõjamuuseumisse.

Armus veetorni paagipõhjadesse
Aastaid tagasi Tallinnas elanud Tõnis Raudla, kes novembris saab 75, on suusafänn, kes tänavu sõitis esimese eestlasena 21. korda läbi 90 kilomeetri pikkuse Vasaloppeti maratoni. Kui ta 2000. aastal Aegviidu raudteeületuskohal tõkkepuu taga ootas, paistis vana veetorni peale õhtupäike. Just siis mõtles, et miks peab suusatamiseks iga laupäeva-pühapäeva hommikul sõitma Aegviitu ja õhtul tagasi Tallinnasse, kui võiks veetorni teha ööbimiskoha.
„Tulin siia, üks mees küttis buršuikat. Kuulsin, et Eesti Raudtee oli veetorni kui mittevajaliku objekti 1990ndate lõpus sokutanud vallale, kuna vald kasutas paake, tarnis vett sööklale, koolile, lähiümbrusesse,“ räägib Tõnis Raudla.
Järgmisel korral Aegviitu tulles oli tal kaasas 10liitrine mannerg: „Tallinna vesi oli väga kloorine, tahtsin siit võtta puhast maavett kaasa. Ronisin üles ja oleksin peaaegu alla kukkunud, trepp oli niivõrd viletsas seisus. Aga kui tornist üles sain, armusin ära paagipõhjadesse.“
Kaunase Polütehnilise Instituudi lõpetanud tekstiilimasinate konstruktor selgitab, et ajal, mil Aegviidu raudteejaama hooneid ehitati, oli elekter alles leiutatud ja keevitust ei tuntud, kaks suurt veepaaki on tehtud neetimisega.
Umbes aasta hiljem pani vald veetorni müüki ja see sai Tõnis Raudla omaks: „Kuna aknaid polnud ees, oli siin tuvide paradiis ning esimesel korrusel meetrine prügikiht. Paari kuu jooksul viisin kõik aknad Tallinnasse sõbrale renoveerida, neid on kokku 1000 ruutmeetrit. Ainult ühte raami tuli parandada, sest vene ajal löödi aken buršuikatoru väljaviimiseks puruks. Ühel päeval tuldi küsima, mida ma siin teen. Muinsuskaitsest. Selgus, et Aegviidu raudtee-ehitised on muinsuskaitse all, kus ei tohi ilma loata naela sisse lüüa ega välja tõmmata. Alguses läksime päris tülli. Ütlesin, et olen heauskne ostja, ei lugenud kõiki lepingulisasid.“
Renoveerimistööde jätkamiseks tellis ta muinsuskaitse eeskirjade järgi projekti. Kuna soovis torni avada külastajaile, tegi uued vahelaed, trepi esimeselt korruselt teisele, WC, punastest tellistest seinad said lubjavärvist puhastatud ja lakitud. 150aastase veetorni seintes pole ühtegi pragu, kuigi selle kõrvalt on kogu aeg sõitnud mööda rasked rongid. Tõnis Raudla oletab, et torni ehitamisel kasutatud tellised on tehtud Aegviidus.
Umbes kolm aastat tagasi said veetorni kolm korrust renoveeritud. Esimese korruse keskel on vana katel, millega soojendati vett, et see ei külmuks. Teisel korrusel on väike nurgake koosolekute pidamiseks. Kaks suurt veepaaki, mis omaniku hinnangul on torni põhiväärtus, asuvad kolmandal korrusel.
„Gattšinast alates oli kohustus auruvedurite jaoks iga 20 versta tagant ehitada veetorn. Paldiski, Keila, Tallinn, Raasiku, Aegviidu, Tapa ja nii edasi,“ sõnab Tõnis Raudla.
Aegviidu veetorn oli samasugune nagu Raasikul, kuid 1941, kui Punaarmee sakslaste rünnaku eest taganes, pandi veetorn tõenäoliselt põlema ning 1943. aastal ehitati tornile uus ülemine osa.
Pärast veetorni ostmist on Tõnis Raudla põhjalikult uurinud nii Aegviitu raudtee rajamise, Vabadussõja murdelahingutes osalenud soomusrongi kui Aegviidu ajalugu. Torni kolmandal korrusel hoiab ta 8 aasta eest jaamahoones eksponeeritud soomusrongiteemalise näituse materjale. Seal on palju fotosid, kuna eestiaegsed kuulsad fotograafid vennad Parikased olid vastupanulahingute esimestel päevadel soomusrongil. Veetornis on ka hulgaliselt aastakümnete jooksul kogutud vanu tööriistu, mida ta on tutvustanud peamiselt kooliõpilastele, aga ka kõigile teistele, kes veetorni külastanud.
Peagi pärast veetorni omanikuks saamist ostis Tõnis Raudla Elektriraudtee oksjonilt ka Aegviidu jaamahoone, esialgu plaanis selle teha koduks: „Üks oksjon oli juba nurjunud, sain odavalt kätte. Aga seis oli väga kole, alumise korruse ühes otsas oli kõrge prügihunnik, ülemise korruse üürnik ütles, et katus sajab läbi 28 kohast. Kanalisatsiooni ei olnud, esimesel talvel olin santehnik, sulatasin malmtorusid lahti, et elanikud saaksid kempsus käia.“
Kaheksa aastat hiljem avati muinsuskaitsealune taastatud jaamahoone Tallinna Linnamuuseumist saadud näitusega soomusrongi nr 1 loost. Viimastel aastatel tegutseb ajaloohõngulises hoones restoran Vana Waksal, mida peab Tõnis Raudla tütar Piret Purcell koos abikaasaga.