
„Kõik on Mohni saarele ka koos koertega teretulnud, aga palume lammaste pärast hoida koerad rihma otsas,“ ütleb saare hoonekompleksi omanik JAAN MANITSKI.
Loksa vallalt 2001. aasta kevadel Mohni saarel asuva endise tuletornikordoni ostnud Jaan Manitskil on alates möödunud aasta oktoobrist saarel lambad – 19 utte ja nüüdseks sündinud 26 talle, kokku 45 pead. Lambad on toodud Sae lambatalust Kolga lähedalt.
Jaan Manitski: „Üle kümne aasta rääkisin, et Mohnile võiks tuua lambad, aga keskkonnaameti töötajad olid selle vastu, väitsid, et lambad rikuvad saare samblaid. Seisukohad on muutunud, leitakse, et lambad hooldavad looduslikku rohumaad. Tegin RMKga lepingu, et kogu saar on lammaste karjamaa.“

Esialgu hoitakse lambaid elektrikarjuse abil ühes kohas koos, et talled kasvaksid suuremaks, nende jalad saaksid tugevamaks. Peagi lastakse loomad vabalt kogu saare peale liikuma, siis peavad suutma kivide vahel turnida, et käia meres joomas.
Jaan Manitski ja saarevaht Mati Maasild on mures, et külaliste koerad võivad hakata lammastele liiga tegema. Nende suur palve on, et koeri ei lastaks saarel vabalt ringi jooksma, vaid hoitaks kindlasti rihma otsas.
Mohni saare 61,5 hektarist veidi üle 4 hektari kuulub Jaan Manitskile. Ligi 57 hektarit on riigimaa, mida haldab RMK. Mohni on osa Lahemaa rahvuspargist.
Mohni saarele pääseb paatidega mitmelt poolt, paadisilda ehitatud ei ole. Külalistel püüavad silma peal hoida saarevahid Mati Maasild ja Lea Õis, kelle põhiülesanne on pidada korras tsaariaegset tuletornikompleksi ehk nõukogudeaegset piirivalvekordonit ja selle teenindusmaad.
Jaan Manitski tõdeb, et inimesed on tänapäeval teadlikumad loodusehoidjad, varem oli lohakust rohkem, ent sellegipoolest tuli kevadel viia kahe prügikonteineri jagu prahti saarelt üle mere Viinistule.
Mati Maasild lisab, et kõige hullemad on maha visatud suitsukonid, mis kuival pinnasel võivad tulekahju põhjustada, ning suur trend on ühekordsed grillid, mida samuti kiputakse saarele jätma.
„Piltlikult öeldes, saarele tullakse kahe õllekohvriga, tagasi minnakse, käed taskus. Oma prügi tuleks ikka külastajal endal saarelt kaasa viia.“
Kõige rohkem oli tema kirjapandu järgi külalisi Mohnil 2009. aasta suvehooajal – ligi 5000. Mullusel koroonasuvel liikus rahvast vähe – umbes 300. Siseturism on käesoleval suvel eeldatavalt hoogsam ja arvata on, et taas kasvab ka saare külastajate arv.
Raietööd saare keskosas
Tänavu kevadel tegid firma Ladvast Kännuni OÜ töömehed keskkonnaameti tellimusel Mohni saarel 11,57 hektaril kujundusraiet. Maha võeti tihedalt kokku kasvanud kadakaid ja mände, et avada päikesele nõmmed ja luited. Raietööd telliti Eesti-Soome ühise projekti Ranniku LIFE raames. Koos keskkonnaameti spetsialistidega kooskõlastati, milliseid puid tuli maha võtta ja kus põletada oksi.
Üldjuhul on raietööd Mohni saarel keelatud, ahjukütteks tuuakse saarevahtidele puud mandrilt. Selle projektiga mahavõetud jämedamat puitu saab kasutada nende majapidamises, selgitas projektijuht Riina Matverk jaanuari alguses ilmunud leheloos Sõnumitoojale.
Paar nädalat tagasi postitasid Käsmust saarel käinud inimesed Facebooki pildid Mohnil mahasaetud puudest, mida pole raiekohast ära viidud, ja olid nähtu pärast pahased.
Mati Maasild kommenteerib: „Puudelõikus lõppes, kui algas pesitsushooaeg. Saetud puude äraviimisega ei ole kiiret, viin maja juurde siis, kui pojad on nende vahele tehtud pesades suureks saanud.“
Jaan Manitski: „Saarest 50 hektarit on jätkuvalt puutumata ja suuresti metsa all, taastatud on väike osa nõmmeluiteid. Nüüd on selles raiutud kohas saare kõige ilusam paik, näeb mõlemat kallast. Kukemari ja muud taimed saavad valgust ning hakata kasvama. Tiheda kadapiku all taimi ei olnud.“
Teda häirib ja paneb imestama hoopis samas raiekohas neli aastat tagasi RMK tellimusel tehtud jupike teerada, mis ühel pool on ääristatud sinise plastköiega. Köit hoidnud puit on mädanenud, köis laguneb.
„Tagumine aeg on see köis siit koristada, sest loodusesse lendub miljoneid plasttükke. Kui tahetakse jalgrada piirata, et kõndijad ei astuks samblikele, siis looduslikust materjalist köiega, või kas üldse on siia köit vaja?“