Tipp­hooa­jal käis Moh­ni saa­rel 5000 ini­mest

„Kõik on Moh­ni saa­re­le ka koos koer­te­ga te­re­tul­nud, aga pa­lu­me lam­mas­te pä­rast hoi­da koe­rad rih­ma ot­sas,“ üt­leb saa­re hoo­ne­komp­lek­si oma­nik JAAN MA­NITS­KI.

Lok­sa val­lalt 2001. aas­ta ke­va­del Moh­ni saa­rel asu­va en­di­se tu­le­tor­ni­kor­do­ni ost­nud Jaan Ma­nits­kil on ala­tes möö­du­nud aas­ta ok­toob­rist saa­rel lam­bad – 19 ut­te ja nüüd­seks sün­di­nud 26 tal­le, kok­ku 45 pead. Lam­bad on too­dud Sae lam­ba­ta­lust Kol­ga lä­he­dalt.

Jaan Ma­nits­ki: „Üle küm­ne aas­ta rää­ki­sin, et Moh­ni­le võiks tuua lam­bad, aga kesk­kon­na­ame­ti töö­ta­jad olid sel­le vas­tu, väit­sid, et lam­bad ri­ku­vad saa­re samb­laid. Sei­su­ko­had on muu­tu­nud, lei­tak­se, et lam­bad hool­da­vad loo­dus­lik­ku ro­hu­maad. Te­gin RMK­ga le­pin­gu, et ko­gu saar on lam­mas­te kar­ja­maa.“

Esial­gu hoi­tak­se lam­baid elekt­ri­kar­ju­se abil ühes ko­has koos, et tal­led kas­vak­sid suu­re­maks, nen­de ja­lad saak­sid tu­ge­va­maks. Pea­gi las­tak­se loo­mad va­balt ko­gu saa­re pea­le lii­ku­ma, siis pea­vad suut­ma ki­vi­de va­hel tur­ni­da, et käia me­res joo­mas.

Jaan Ma­nits­ki ja saa­re­vaht Ma­ti Maa­sild on mu­res, et kü­la­lis­te koe­rad või­vad ha­ka­ta lam­mas­te­le lii­ga te­ge­ma. Nen­de suur pal­ve on, et koe­ri ei las­taks saa­re­l va­balt rin­gi jooks­ma, vaid hoitaks kindlasti rihma otsas.

Moh­ni saa­re 61,5 hek­ta­rist vei­di üle 4 hek­ta­ri kuu­lub Jaan Ma­nits­ki­le. Li­gi 57 hek­ta­rit on rii­gi­maa, mi­da hal­dab RMK. Moh­ni on osa La­he­maa rah­vus­par­gist.

Moh­ni saa­re­le pää­seb paa­ti­de­ga mit­melt poolt, paa­di­sil­da ehi­ta­tud ei ole. Kü­la­lis­tel püüa­vad sil­ma peal hoi­da saa­re­va­hid Ma­ti Maa­sild ja Lea Õis, kel­le põ­hiü­le­san­ne on pi­da­da kor­ras tsaa­riaeg­set tu­le­tor­ni­komp­lek­si ehk nõu­ko­gu­deaeg­set pii­ri­val­ve­kor­do­nit ja sel­le tee­nin­dus­maad.

Jaan Ma­nits­ki tõ­deb, et ini­me­sed on tä­na­päe­val tead­li­ku­mad loo­du­se­hoid­jad, va­rem oli lo­ha­kust roh­kem, ent sel­le­gi­poo­lest tu­li ke­va­del viia ka­he prü­gi­kon­tei­ne­ri ja­gu prah­ti saa­relt üle me­re Vii­nis­tu­le.

Ma­ti Maa­sild li­sab, et kõi­ge hul­le­mad on ma­ha vi­sa­tud suit­su­ko­nid, mis kui­val pin­na­sel või­vad tu­le­kah­ju põh­jus­ta­da, ning suur trend on ühe­kord­sed gril­lid, mi­da sa­mu­ti ki­pu­tak­se saa­re­le jät­ma.

„Pilt­li­kult öel­des, saa­re­le tul­lak­se ka­he õl­le­kohv­ri­ga, ta­ga­si min­nak­se, käed tas­kus. Oma prü­gi tu­leks ik­ka kü­las­ta­jal en­dal saa­relt kaa­sa viia.“

Kõi­ge roh­kem oli te­ma kir­ja­pan­du jär­gi kü­la­li­si Moh­nil 2009. aas­ta su­ve­hooa­jal – li­gi 5000. Mul­lu­sel ko­roo­na­su­vel lii­kus rah­vast vä­he – um­bes 300. Si­se­tu­rism on käe­so­le­val su­vel eel­da­ta­valt hoog­sam ja ar­va­ta on, et taas kas­vab ka saa­re kü­las­ta­ja­te arv.

Raie­tööd saa­re kes­ko­sas
Tä­na­vu ke­va­del te­gid fir­ma Lad­vast Kän­nu­ni OÜ töö­me­hed kesk­kon­naa­me­ti tel­li­mu­sel Moh­ni saa­rel 11,57 hek­ta­ril ku­jun­dus­raiet. Ma­ha võe­ti ti­he­dalt kok­ku kas­va­nud ka­da­kaid ja män­de, et ava­da päi­ke­se­le nõm­med ja lui­ted. Raie­tööd tel­li­ti Ees­ti-Soo­me ühi­se pro­jek­ti Ran­ni­ku LI­FE raa­mes. Koos kesk­kon­naa­me­ti spet­sia­lis­ti­de­ga koos­kõ­las­ta­ti, mil­li­seid puid tu­li ma­ha võt­ta ja kus põ­le­ta­da ok­si.

Üld­ju­hul on raie­tööd Moh­ni saa­rel kee­la­tud, ah­ju­küt­teks tuuak­se saa­re­vah­ti­de­le puud mand­rilt. Sel­le pro­jek­ti­ga ma­ha­võe­tud jä­me­da­mat pui­tu saab ka­su­ta­da nen­de ma­ja­pi­da­mi­ses, sel­gi­tas pro­jek­ti­juht Rii­na Mat­verk jaanuari alguses ilmunud leheloos Sõ­nu­mi­too­ja­le.
Paar nä­da­lat ta­ga­si pos­ti­ta­sid Käs­must saa­rel käi­nud ini­me­sed Fa­ce­boo­ki pil­did Moh­nil ma­ha­sae­tud puu­dest, mi­da po­le raie­ko­hast ära vii­dud, ja olid näh­tu pä­rast pa­ha­sed.

Ma­ti Maa­sild kom­men­tee­rib: „Puu­de­lõi­kus lõp­pes, kui al­gas pe­sit­sus­hooaeg. Sae­tud puu­de ära­vii­mi­se­ga ei ole kii­ret, viin ma­ja juur­de siis, kui po­jad on nen­de va­he­le teh­tud pe­sa­des suu­reks saa­nud.“

Jaan Ma­nits­ki: „Saa­rest 50 hek­ta­rit on jät­ku­valt puu­tu­ma­ta ja suu­res­ti met­sa all, taas­ta­tud on väi­ke osa nõm­me­lui­teid. Nüüd on sel­les raiu­tud ko­has saa­re kõi­ge ilu­sam paik, näeb mõ­le­mat kal­last. Ku­ke­ma­ri ja muud tai­med saa­vad val­gust ning ha­ka­ta kas­va­ma. Ti­he­da ka­da­pi­ku all tai­mi ei ol­nud.“

Te­da häi­rib ja pa­neb imes­ta­ma hoo­pis sa­mas raie­ko­has ne­li aas­tat ta­ga­si RMK tel­li­mu­sel teh­tud ju­pi­ke tee­ra­da, mis ühel pool on ää­ris­ta­tud si­ni­se plast­köie­ga. Köit hoid­nud puit on mä­da­ne­nud, köis la­gu­neb.

„Ta­gu­mi­ne aeg on see köis siit ko­ris­ta­da, sest loo­du­ses­se len­dub mil­jo­neid plast­tük­ke. Kui ta­he­tak­se jalg­ra­da pii­ra­ta, et kõn­di­jad ei as­tuks samb­li­ke­le, siis loo­dus­li­kust ma­ter­ja­list köie­ga, või kas üld­se on siia köit va­ja?“