Miks on va­ja mä­le­ta­da küü­di­ta­mi­si?

54
ANNE ORUAAS.

AN­NE ORUAAS

Juu­ni­küü­di­ta­mi­sest möö­dub 14. juu­nil 80 aas­tat. Va­na­sõ­na üt­leb, et kes va­na as­ja meel­de tu­le­tab, sel silm peast väl­ja. Hal­vad lood ja teod tu­leks unus­ta­da ja rõõm­salt tu­le­vik­ku vaa­da­ta. Ent meie suu­rim luu­le­ta­ja Ju­han Liiv on kir­ju­ta­nud: „Kes mi­ne­vik­ku ei mä­le­ta, elab tu­le­vi­ku­ta“. Mi­ne­vik õpe­tab tu­le­vi­ku jaoks mõn­da­gi.

Toi­bu­me pan­dee­miast. Küll oli hull ko­gu vii­ma­ne aas­ta. Pi­di ole­ma oma ko­dus ja ku­hu­gi ei saa­nud min­na – töö­le ega koo­li, kin­no, teat­ris­se ega res­to­ra­ni, lau­lu­koo­ri ega tren­ni, vä­lis­maa­le puh­ka­ma. Toi­du­poo­di ja ap­tee­ki lu­ba­ti min­na, kui mas­ki et­te pa­nid, koe­ra­ga või ka il­ma toh­tis ja­lu­ta­da. Õpi­ti ära, kui­das en­da­le head ja pa­re­mat tel­li­da, jook­su­poi­sid too­vad sel­le ko­ju kät­te.

80 aas­tat ta­ga­si oli kõik teisi­ti. Ööl vas­tu 14. juu­nit tu­lid heal jär­jel ja olu­lis­tel ame­ti­pos­ti­del ini­mes­te­le järs­ku ko­ju püs­si­me­hed, an­ti pool tun­di as­ja­de kok­ku­pa­ne­mi­seks ja vii­di ko­dust ära raud­tee­jaa­ma­des seis­nud loo­ma­va­gu­ni­tes­se. Elu pöö­ra­ti het­ke­ga pa­hu­pi­di. Kes pi­kal Si­be­ri-tee­kon­nal el­lu jäi, sai edas­pi­di oma uues elu­ko­has tun­da näl­ga ja hai­gu­si, har­ju­ma­tut kül­ma, te­ha ränk­ras­ket füü­si­list tööd. Kui õn­nes­tus nii 15 aas­tat vas­tu pi­da­da, ava­nes lõ­puks või­ma­lus Ees­tis­se ta­ga­si sõi­ta.

1956. aas­tal tu­lid Si­be­rist ta­ga­si Bal­de­rid. Nad küü­di­ta­ti noor­te ini­mes­te­na, tut­vu­sid Si­be­ris, seal sün­dis tü­tar. Mä­le­tan Keh­ra sov­hoo­si raa­ma­tu­pi­da­ja proua Bal­de­rit kui ele­gant­set daa­mi, kes joo­nis­tas las­te­le to­re­daid kas­si­pil­te ja män­gis kla­ve­rit. Aas­tal 2000 kin­kis ta mu isa­le oma mä­les­tus­te­raa­ma­tu, pool sa­jan­dit hil­jem kir­ja pan­dud loo Si­be­ris ela­tud aas­ta­test.

See on õpet­lik raa­mat prae­gu, kui meil on ko­roo­nast st­ress, vaim­se ter­vi­se prob­lee­me. Ole­me mu­ser­da­tud ja vä­si­nud. Pal­ju­de­le tõi see aeg ras­ke hai­gu­se ja mu­ret, ole­me kao­ta­nud lä­he­da­si ini­me­si, tund­nud hir­mu tund­ma­tu tu­le­vi­ku ees. Tol­lal 24aas­ta­ne lin­nap­rei­li Leh­te Ni­gol jõu­dis koos ema­ga Si­be­ris­se tüü­fu­ses, kõr­ge pa­la­vi­ku­ga. Elu pääs­tis noor poo­la­kast arst, sa­mu­ti väl­ja­saa­de­tu. Kõi­ge ras­kem oli esi­me­ne talv, mee­nu­tab Leh­te Bal­der-Ni­gol raa­ma­tus „Ku­nin­ga­tü­tar ui­nu­val maal”. Ühe ees­ti nai­se lu­gu: „… kui­da­gi­moo­di siis veel ela­si­me, aga mi­da enam tal­ve poo­le, se­da ras­ke­maks meie kõi­gi elu läks. Poest an­ti 200 gram­mi lei­ba, os­ta pol­nud mi­da­gi ega mil­le­gi eest, sest ra­ha­gi ei ol­nud meil ko­dunt kaa­sa võe­tud. Meid ta­bas sõ­na ot­seses mõt­tes ko­hu­tav nälg, see tun­ne pii­nas nii päe­val kui öö­sel.

Muu­tu­si­me kõik näost tund­ma­tu­se­ni, põ­sed va­ju­sid loh­ku, te­ki­ta­des lõua­piir­kon­nas pais­te­tu­se. Ja ham­bad hak­ka­sid lo­gi­se­ma, pal­ju­del oli tu­gev skor­buut – se­da kõi­ke põh­jus­tas nälg, nälg … /—/ Ja veel näl­jast – see näh­tus oleks na­gu ruu­mi­li­ne, kol­me­mõõt­me­li­ne, kuid sel­les pe­re­me­het­seb ta­va­li­selt siis­ki mõis­tus. Aga kui vaa­da­ta se­da ins­tink­ti­de poo­lelt, siis ki­sub nälg inim­mõis­tu­se loo­ma­rii­gi ta­se­me­le. Kurb tõ­de, kuid see on nii! Võ­ta end kok­ku ja kui su mõis­tus jääb pea­le, siis on ker­gem kõi­ke ta­lu­da. Ja see ära­vae­va­tud töö­te­gi­ja pi­di seal­se­tes tin­gi­mus­tes oma mi­na­ga pi­de­vat võit­lust pi­da­ma, kes te­mas al­la või pea­le jääb… /—/Ja ime oli, et ik­ka pal­jud suut­sid en­dal hin­ge sees hoi­da.”

Si­be­ris su­ri pal­ju küü­di­ta­tuid, eri­ti lap­si ja va­nu ini­me­si, el­lu jäid need, kel­le vaim pi­das vas­tu. Nad on õpe­ta­nud, et ku­na­gi ei to­hi kao­ta­da loo­tust, ka siis, kui elu on­gi oo­ta­ma­tult ebaõig­la­ne. Sel­le eest vää­ri­vad nad aus­tust ja mä­le­ta­mist.