ANNE ORUAAS
Juuniküüditamisest möödub 14. juunil 80 aastat. Vanasõna ütleb, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Halvad lood ja teod tuleks unustada ja rõõmsalt tulevikku vaadata. Ent meie suurim luuletaja Juhan Liiv on kirjutanud: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“. Minevik õpetab tuleviku jaoks mõndagi.
Toibume pandeemiast. Küll oli hull kogu viimane aasta. Pidi olema oma kodus ja kuhugi ei saanud minna – tööle ega kooli, kinno, teatrisse ega restorani, laulukoori ega trenni, välismaale puhkama. Toidupoodi ja apteeki lubati minna, kui maski ette panid, koeraga või ka ilma tohtis jalutada. Õpiti ära, kuidas endale head ja paremat tellida, jooksupoisid toovad selle koju kätte.
80 aastat tagasi oli kõik teisiti. Ööl vastu 14. juunit tulid heal järjel ja olulistel ametipostidel inimestele järsku koju püssimehed, anti pool tundi asjade kokkupanemiseks ja viidi kodust ära raudteejaamades seisnud loomavagunitesse. Elu pöörati hetkega pahupidi. Kes pikal Siberi-teekonnal ellu jäi, sai edaspidi oma uues elukohas tunda nälga ja haigusi, harjumatut külma, teha ränkrasket füüsilist tööd. Kui õnnestus nii 15 aastat vastu pidada, avanes lõpuks võimalus Eestisse tagasi sõita.
1956. aastal tulid Siberist tagasi Balderid. Nad küüditati noorte inimestena, tutvusid Siberis, seal sündis tütar. Mäletan Kehra sovhoosi raamatupidaja proua Balderit kui elegantset daami, kes joonistas lastele toredaid kassipilte ja mängis klaverit. Aastal 2000 kinkis ta mu isale oma mälestusteraamatu, pool sajandit hiljem kirja pandud loo Siberis elatud aastatest.
See on õpetlik raamat praegu, kui meil on koroonast stress, vaimse tervise probleeme. Oleme muserdatud ja väsinud. Paljudele tõi see aeg raske haiguse ja muret, oleme kaotanud lähedasi inimesi, tundnud hirmu tundmatu tuleviku ees. Tollal 24aastane linnapreili Lehte Nigol jõudis koos emaga Siberisse tüüfuses, kõrge palavikuga. Elu päästis noor poolakast arst, samuti väljasaadetu. Kõige raskem oli esimene talv, meenutab Lehte Balder-Nigol raamatus „Kuningatütar uinuval maal”. Ühe eesti naise lugu: „… kuidagimoodi siis veel elasime, aga mida enam talve poole, seda raskemaks meie kõigi elu läks. Poest anti 200 grammi leiba, osta polnud midagi ega millegi eest, sest rahagi ei olnud meil kodunt kaasa võetud. Meid tabas sõna otseses mõttes kohutav nälg, see tunne piinas nii päeval kui öösel.
Muutusime kõik näost tundmatuseni, põsed vajusid lohku, tekitades lõuapiirkonnas paistetuse. Ja hambad hakkasid logisema, paljudel oli tugev skorbuut – seda kõike põhjustas nälg, nälg … /—/ Ja veel näljast – see nähtus oleks nagu ruumiline, kolmemõõtmeline, kuid selles peremehetseb tavaliselt siiski mõistus. Aga kui vaadata seda instinktide poolelt, siis kisub nälg inimmõistuse loomariigi tasemele. Kurb tõde, kuid see on nii! Võta end kokku ja kui su mõistus jääb peale, siis on kergem kõike taluda. Ja see äravaevatud töötegija pidi sealsetes tingimustes oma minaga pidevat võitlust pidama, kes temas alla või peale jääb… /—/Ja ime oli, et ikka paljud suutsid endal hinge sees hoida.”
Siberis suri palju küüditatuid, eriti lapsi ja vanu inimesi, ellu jäid need, kelle vaim pidas vastu. Nad on õpetanud, et kunagi ei tohi kaotada lootust, ka siis, kui elu ongi ootamatult ebaõiglane. Selle eest väärivad nad austust ja mäletamist.