RASMUS MERIVOO: „Kuusalu tuleb mu filmidesse tahes-tahtmata.“

3256

Kolmapäeval, 16. märtsil hakkab TV3 näitama hariduslikku komöödiaseriaali „IT-planeet“, mille stsenaariumi kirjutas RASMUS MERIVOO.


Lapsepõlveiidol, Hollywoodi filmistaar DOLPH LUNDGREN ja RASMUS MERIVOO USAs Austinis 2009. aasta septembrikuus.

Rasmus Merivoo on pärit Kuusalust, lõpetas seal keskkooli 2001. aastal ning Balti Filmi- ja Meediakooli 2005. Tuntuks sai ta tänu kõrgkooli lõputööna valminud lühifilmile „Tulnukas“, kus Märt Avandi ja Ott Sepp mängivad rullnokkasid. Filmivõtted olid Kuusalus ja Loksal. Filmikooli ajal töötas Rasmus Merivoo Sõnumitooja küljendajana. Pärast filmikooli oli ta stsenaristi ja režissöörina kolm aastat seotud täispika mängufilmi „Buratino“ tegemisega.

„IT-planeet“ on arvutite kasutamise võimalusi tutvustav ulmeseriaal. See on toodetud Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse tellimusel, rahastab ELi toetusprogramm „Infoühiskonna teadlikkuse tõstmine“. Tootja valiti konkursi kaudu. Režissöör on Margus Paju.

Rasmus Merivoo: „Puhkasin Soomes, telefon oli välja lülitatud. Kursusevend Margus Paju helistas öösel mu naise telefonile ja teatas, et on konkurss IT-teemalisele saatele, idee on filmida seriaal, kuidas tulnukad tulevad maale, ja küsis, kas kirjutan stsenaariumi. Mõtlemisaega oli sekund. Tellija esitas nimekirja teemadest, millest peab rääkima – ID-kaardi kasutamine, arvutiviirused jne. Soov oli toota midagi sellist, mida Eestis pole varem olnud. Tootjad on teinud tõsist tööd, ehitasid valmis UFO-laeva koos korraliku sisemusega. Ei vaadatud, kuidas saaks mugavamalt, vaid, mida huvitavat veel teha.“

Ta ütleb, et võtetesse ise ei sekkunud ning seetõttu ootab huviga esilinastust: „Kui kirjutan, kujutan ette, kuidas peaks lavastama, võtteplatsil hakkaksin oma nägemust peale suruma. Võõral on stsenaariumi lihtsam muuta, midagi ei ole püha.“

Rasmus Merivoo jutustab, et tema tekstides on tegelaste nimed sageli võetud Kuusalu kandist, need tulevad kuidagi iseenesest ega ole seotud konkreetsete inimestega: „Näiteks kirjutasin stsenaariumisse vallasekretär Maire, suur ja tugev naisterahvas, jalad nagu talad ja käed nagu jalad. Kuusalu vallasekretäriga pole tal midagi ühist peale nime. Ühes osas on puhkpilliorkester, loomulikult tuli see mõte, kuna olen mänginud Kuusalu pasunakooris.
Orkestri liikmed hakkasid stsenaariumis käituma nii, nagu mõned Kuusalu pasunakoori mehed, ja nimed tulid sealt. Ma ei tea, kui palju on lavastaja alles jätnud, ka nimed võivad olla muudetud.“

Filmidesse kipub ikka ühel või teisel moel tulema midagi kodukandist, tõdeb ta. Näiteks reklaamfilm mobiilifirmast Elisa, kus mees jookseb tõrvikuga, jooksja rollis on sugulane Mart Muru Kuusalust. Kohale jõudnud meest mängib Marten Kuningas.

„Tulnukal“ üle 800 000 vaataja
Kui lühifilm „Tulnukas“ jõudis umbes viis aastat tagasi, 2006 alguses Google videoportaali, hakati seda massiliselt vaatama ning tuttavatele edasi saatma, mõne kuuga kogunes vaatajaid mitusada tuhat. Filmi menust räägiti ajakirjanduses palju.

Rasmus Merivoo teab, et vaatajate arv oli jõudnud üle 800 000, kui loenduri näit kadus. Filmist on hiljem tehtud DVD, kuid seda on poodidest ostetud vähe.

„Nüüd jõulude ajal oli müük kasvanud, igal aastal paar kopikat ikka saan selle eest. Naljakaid lugusid on olnud. Näiteks tuli Eestisse kunstnik Austraaliast, kes on pärit Hiinast. Mu õde Maarja Merivoo-Parro aitas näitust korraldada ja tuli välja, et kunstnik oli „Tulnuka“ filmi näinud ning talle meeldis. Saksamaal festivalil inimesed naersid, naerukohad on universaalsed.“

„Buratino“ – uskumatud seiklused võtetel Venemaal
„Mõttetu värk tegelikult,“ kommenteerib Rasmus Merivoo „Buratino“ filmi valmimissaagat. Filmi tootsid Vene stuudio Planeta Kino ja Eestist Estinfilm. Ligi aasta käisid võtted Peterburis ja selle lähedal.

„Õppisin palju, sellest seisukohast olen raudselt plussis. Kui mulle seda filmi pakuti, olin 23aastane, tänu „Tulnukale“ mind teati ja usaldati. Selleks hetkeks olid eeltööd filmiga käinud kaks aastat. Stsenaariumi kirjutasin mitu korda ümber, lõpuks võeti see minu käest ära ning kirjutati täiesti uus, mis mulle ei sobinud. Kui ma selle lavastamisega nõus ei olnud, lubati lõpuks enne võtteid stsenaarium oma näo järgi ringi kirjutada, aga võttekohti ja tegelasi muuta ei tohtinud, need olid juba lukus. Algne idee oli, et otsitakse kuldvõtmekest, mis avab kõik uksed. Lõpuks käis tegevus pommpoisi ümber. Päris mitmed stseenid tuli kirjutada bussis teel võttekohta, tõlgi abiga sai näitlejatele tekst selgeks räägitud ja tegevus kohandatud vastavalt platsil valitsenud kaosele. 
„Buratino“ filmimisel Venemaal ei saanud ma otsida kunstilisi lahendusi ega vaadata, kuidas jutustada lugu visuaalselt leidlikumalt ja tuua näitlejatest välja parim, vaid tegeleda sellega, et saada film valmis olukorras, kus midagi ei ole.“

Ta kirjeldab tavapärast situatsiooni, analoogseid kordus pidevalt – anti kolm autot, lõpptagaajamine filmiti nendega, hiljem toodi kaks autot ning tuli leiutada, kuidas stseeni alguseks teha kahest kolme. Või see, mil moel esialgu lubatud paviljonist sai ladu, siis korter, mis võtete ajaks oli maha müüdud, ning filmimine toimus lõpuks vanas eskalaatoritehases, kõik filmis nähtavad toad on ühe ja sama akna juures.

Omapärane oli filmimine Kroonlinnas ühes sõjaväe­osas: „Samal ajal käis Gruusia sõda. Välismaalased ei tohtinud seepärast sõjaväeosas viibida, venelased võisid. Siis tekkis idee, et mina istun tooliga värava taga ja juhendan filmimist sealt. Kuna ka Buratino osatäitja oli eestlane, jäi see ära. Kõikvõimalikke jaburaid, aga tagantjärele naljakaid olukordi oli kogu aeg. Selline tunne oli, et oled lõksus, vihastamine ja karjumine ei aidanud, lõpuks tekkis täielik rahu, kus polnud eilset ega homset, vaid ainult olevik ning probleem, mis tuli lahendada just siin ja praegu. Ei mõelnud selle peale, mis filmist pärast saab või mida võivad inimesed arvata. Iga päev sai minna rahuliku südamega magama, sest teadsin, et olin kõik probleemid edukalt lahendanud, midagi oli jälle purgis.“

Kohtumine DOLPH LUNDGRENIGA
„Buratino“ kogus Eesti kinodes 4692 vaatajat. Rasmus Merivoo tõdeb, et kriitika oli üsna leebe, ju teati, mis tingimustes film valmis.

Venekeelne variant on osalenud mitmetel festivalidel, seal on võetud paremini vastu. Režissöör käis filmiga kahel korral Hiinas festivalil ja USAs Texase osariigis Austinis, kus kohtus oma lapsepõlve­iidoli Dolph Lundgeriga.

Rasmus Merivoo nimetab seda hetkeks, mille suurust vabas maailmas elanud inimesed ei mõista: „Elad Nõukogude Eestis, ainsaid vaatamisväärseid filme näed Soome telekanalitest. Minusuguste poiste kangelased olid Arnold Schwarzenegger, Jean Claude Van Damme, Dolph Lundgren – kättesaamatud iidolid otsekui teisest universumist. Ostsin Balti jaama turult nende võltsplakatid ja panin seinale. Ning siis kogu elu muutub, sõidad aastaid hiljem vabalt Texasesse, seal küsitakse, kas soovid kohtuda Lundgreniga, sind viiakse kusagile WCde taha väikesesse tuppa ja seal ta istub. Rääkisime juttu, minu jaoks muutus maailm palju pisemaks. Kõnelesin talle sellest, kuidas ENSV ajal laenas sõber Tanel Freiberg nädalaks videomaki, igaühel seda polnud. Muid filme ei leidnud, nädal aega mängis makis „Masters of the Universe“ Dolph Lundgreniga peaosas. Mina käisin kolm korda vaatamas. Taneli vennal Raidol oli nädala lõpuks film sõnasõnalt peas, kordas repliike kaasa.“

„Buratino“ filmi kohta lausub ta, et Ameerikas ja Hiinas publik saalis naeris ning plaksutas. Eestis esilinastusel valitses enamusel ajast kahjuks piinlik vaikus.

Kuusallu tagasi
Ehkki „Buratino“ tegemine tekitas esialgu mõtteid, et rohkem ei tahagi filmidega tegeleda, lausub Rasmus Merivoo nüüd, et küllap teeb filme veel, ent on tarvis jõuda selgusele, mida ja kuidas: „Need ideed, mis olid enne Venemaale minekut, ei tundu enam head. Sain ka isaks, meil on kahe ja pooleaastane tütar Nora. Vahepeal mõtlesin, et läheks McDonaldsisse tööle, teeks midagi lihtsat ja konkreetset, aga kohad olid kinni. Filmin reklaame, loon muusikat, käin Filmitalgute raames mööda Eestit loenguid pidamas, on olnud loenguid Balti Filmi ja Meediakoolis filmihuvilistele.“

Ta lisab, et on seotud praegu Kuusallu tagasi kolimisega: „Olen aru saanud, et Mustamäe ei ole see koht, kus perega elada, kui nelikümmend kilomeetrit eemal on kauni loodusega Kuusalu, lapsed saavad seal vabalt õues joosta. Mulle tundub, ma ei pea mujal elama. Kui oled käinud Shanghais, mis on tohutu linn, siis tundub Tallinn selle kõrval igas mõttes nii tibatilluke, et pigem võiks elada juba mõnikümmend kilomeetrit kaugemal ja süüa metsas värskeid mustikaid. Kui Kuusalut poleks olemas, siis me maale ei koliks. Mu tütre ema Kristin Kalamees on samuti režissöör. Kuusalu eelis on see, et ta on Tallinnale piisavalt lähedal, et me saame oma töid teha. Ja samas on piisavalt kaugel, et rahus mõelda. Siin on ka sugulasi, kes saavad lapsi hoida, kui emme ja issi teevad filme.“