
Maanteeamet küsib „Pohiranna kultuuriruumi“ siltide Juminda ja Pärispea poolsaarele paigutamiseks täiendavaid põhjendusi.
Rannakeele nädala lõpetuseks pühapäeval, 12. juulil korraldatud ringsõidul oli MTÜ Rannakeele Keskus eestvedajatel kaasas puust tahvel kirjaga „Pohiranna kultuuriruum“. Sellega koos tehtud fotod saadetakse maanteeametile, et näidata – statsionaarseid silte veel paika ei pandud.
„Hangime tõendused pohiranna kultuuriruumi kohta, me ei kiirusta siltide panemisega,“ lubas Rannakeele Keskuse üks asutajaid ja rühmituse Rannakiele Üäks liige Riina Laanetu. Maanteeametile saadetakse ekspertarvamused Eesti Keele Instituudilt, ka keskkonnaametilt ja ajaloolastelt.
Piltidel hoiab silti MTÜ Rannakeele Keskus juhatuse liige Ene Velström. Ehkki esmalt oli pühapäeval kavas panna Juminda ja Pärispea poolsaarele sisenevate teede äärde rannakeele kasutusala tähistamiseks statsionaarsed tahvlid kirjaga „Pohiranna kultuuriruum“, tehakse seda edaspidi, kinnitasid idee autorid MTÜst Rannakeele Keskus.
Sildid tulevad pruuni värvi ja valge kirjaga – samasugused, mis tähistavad teisi Eesti kultuuriruume Mulgimaa, Setomaa, Võromaa. Maanteeametilt loodeti saada kooskõlastus kiiremini, kuna plaanitud sildid tellitakse sarnased juba kasutuses olevatega. Kuid maanteeametist teatati, et loa andmiseks soovitakse põhjendatud selgitusi.
Keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus, kelle kaasabil sai rannakeele nädal teoks, leidis, et põhjendused on olemas: „Kultuuriruumid hoiavad piirkonna identiteeti. Lisaks täiesti konkreetsete külapiiridega kirderannikumurde pohiranna murrakule tähistab pohiranna kultuuriruum isepärast rannakultuuri ja elulaadi. Selles keeles on arhailised regivärsid, rohkelt kogutud kogutud tantsu- ja laulumänge. On säilinud peremärgid, lautrid, olnud arvukalt paadiehitajaid, hoitakse rannakalanduse traditsiooni. Pohiranna külad on väike arhailise rannakultuuri kild, mida tuleb igatpidi hoida ja säilitada.“
Riina Laanetu lisas, et Rannakeele Keskuse järgmise suurema ettevõtmisena hakatakse koostama pohiranna kultuuriruumi kaarti, millel kohanimed on rannakeeles.
Koostöös Eesti Keele Instituudi teaduritega täpsustati reedel Viinistu konverentsikeskuse kabelis toimunud seminaril Pohiranna kultuuriruumi ehk rannakeele kasutusala piirid. Vastavalt varem kavandatule tahetakse tahvlid paigaldada Juminda poolsaarele Pudisoo-Leesi tee äärde Hara ja Leesi tee ristumiskohta ning Loksalt väljuva Hara-Leesi tee algusesse Hara küla sildi juurde, Pärispea poolsaarele Loksalt Suurpea poole suunduva tee äärde Suurpea küla sildi ja Turbuneeme poole suunduva tee äärde Turbuneeme sildi juurde. Esmalt oli plaan seada kultuuriruumi silt naaberküla Kasispea algusesse, kuid Kasispea on ajalooliselt olnud maaküla – seal oli valdavalt kasutuses maakeel ehk eesti kirjakeel ning rohkem peeti põldu.
Pohiranna kultuuriruumi lood
Pühapäevasel ringsõidul oli rannakeele huvilisi bussis paarkümmend. Sõit algas ja lõppes Loksal, jutud räägiti rannakeeles. Pärispea poolsaarel olid esimesed peatused Turbuneeme sildi juures ja Prassi ninaksel, kus küla kohanimesid tutvustas Helve Kuuskmäe. Viinistu rahvamaja juures kõneles sealsetest kohanimedest ja liitus ringsõiduga ka Milvi Manitski. Pärispeal võtsid bussiseltskonna vastu Eeri Kapaun ja Kuldar Rosen. Peatuti veel Suurpea sildi juures.
Juminda poolsaarel tehti ühisfoto Hara küla sildiga. Pikem peatus oli Hara endise koolimaja vastas platsil sadamasse suunduva tee alguses, kus kohanimedest rääkis Jaan Velström. Ta kirjeldas ka, kuidas Hara koolimaja vastas oli kohaliku rahva tantsuplats, millele on kasvanud mets, ning veidi mere poole asus küla kõrts, mille kohal on nüüd nõukogude sõjaväebaasi jaoks laotud hoonest allesjäänud jupike kiviseina.
Leesil külastati Juminda poolsaare kogukonna taastatud poodi ehk Liesi puodi, kohanimedest rääkis poe kõrval õues Meeli Lehis. Kolga-Aablas võttis Mereranna bussipeatuses huvilised vastu Helve Tamm, seda kohta nimetati vanasti Suure-Liiva. Sadakond aastat tagasi oli seal kehv liivatee, mis tegi tipu-poolsete külade elanikel poolsaarelt Kuusalu poole ja tagasi liikumise raskeks. Tuuled lõhkusid teed ja ka meri käis aeg-ajalt üle.
Uue kõrgema tee ühist ehitamist eelmise sajandi algupoolel kirjeldas rannakeele nädala raames Melika Kindel laupäeval Leesi rahvamajas, kus põhiteemana tutvustati Juminda poolsaare kunagisi keelekandjaid ehk rannakeeles kõnelenuid. Keelekandjate jutte ja laule hakkasid Emakeele Seltsi kaastöötajad üles kirjutama eelmise sajandi algupoole. Rannakeele nädalal Leesil ja Viinistul kõneldust teeme Sõnumitoojas ülevaate edaspidi.
Ave Paulus tunnustas ringsõidu viimases peatuses Pudisoo-Leesi ja Hara tee ristmikul enne Pedaspead: „Olete edukalt tegutsenud – 2014. aastal oli käputäis aktiviste, nüüd tegutseb rannakeele pesakene, välja on antud sõnaraamat, tulemas kaart. Veel oleks vaja kala-aabitsat, mille abil pohirannat taas rääkima õppida.“
Ene Velström: „Kui abikaasa Jaaniga tulime 2011. aastal tema kodukülla Virvele elama, saime aru, et külas kõnelevad rannakeelt vaid kolm inimest. Arutasime, mida teha saame, et see keel ei sureks. Õnneks oli inimesi, kes lõid meiega kampa.“