Miks minna seljakotiga teisele poole maakera.
Väljas kallas kodumaist oktoobrivihma, kui lennuk sööstis kõrgusesse. Kaks aastat varem, jõudnud tagasi vabatahtliku töölt Guatemalas, andsin endale lubaduse naasta Ladina-Ameerikasse esimesel võimalusel. Igatsus uute kohtumiste, soojuse, seikluse ja võõra kultuuri järele oli sellest ajast alates kogunenud ja paisunud. Minek oli tegelikult lihtne – seljakotist, kamraadist ja kergest hispaania keele oskusest piisas täiesti. Nõnda algas teekond Mehhikosse – asteekide ja maiade, seebiooperite ja narkosõdade, tortilla ja tekiila, lopsaka looduse ja lõbusate inimeste kodumaale.
Vaatamata metroo ja taksosõidu sajakordsele hinnavahele, langes kaalukauss saabumise õhtul viimase kasuks – pikk reis seljataga, linn võõras ja tundmatu, ilm sombune nagu kodumaal, ehkki paarkümmend pügalat soojem. Sellest, et Mexico City kuulub maailma 10 suurema linna sekka, andis märku taksojuhi paaniline atlase lappamine. Eesti pealinnas ei leia naljalt taksojuhti, kes ei oskaks nimetatud aadressile vaat et pimesi kohale sõita. Sealsele taksojuhile näis ülesanne valmistavat parajat peavalu. Iga foori juures punase tule all uuris ta hoolega kaarti ning kinnitas rahustavalt, et kusagil lähedal see nüüd on. Tema auks tuleb märkida, et kohale jõudsime üle ootuste kiiresti.
Hostel, nagu hostelid ikka, oli täis igast maailmanurgast kokku voolanud rändureid, kellel lisaks seljakotile kanda rikkalik kogemustepagas. Nende pajatuste kuulamisest ei saa iial küllalt. Caine Malaisiast oli juba kuus aastat teel olnud. Arek ja Dorota Poolast olid mitu aastat töötanud Iirimaal ja tulid teenitu eest maailma avastama. Oli Hollandist pärit meesterahvas, kes valmistus eksamiks, et asuda Mehhikos tööle inglise keele õpetajana. Saime kokku noortega Jaapanist ja Austraaliast, Argentinast ja Euroopast.
Mexico City on suurepärane linn, hirmu- ja õudusjuttudest end heidutada lasta ei tasu. Tuleb minna ja oma silmaga kaeda. Üldiselt seisneb pealinna kriminaalsus kohalike omavahelistes arveteklaarimistes. Kui just ise kahtlastesse linnaosadesse ei lähe, on ränduril üsna turvaline. Õnnetuste eest pole küll keegi kusagil kaitstud, kuid teatavasti juhtub suurem osa nendest inimeste oma kodus.
Võrreldes valdava osa väikeste Kesk-Ameerika riikidega on Mehhiko oluliselt arenenum. Kõrgem elatustase on selgesti märgatav ja üsna paljud noored valdavad inglise keelt. Teisest küljest on Mehhikos oluliselt rohkem turistidele suunatud kommerts- ja vähem ehedat kultuuri. Nii näiteks osutus linnalähedane kenade värviliste paatidega sõit lärmakaks kaupmeestepeoks.
Mis puudutab turiste, siis tulutoovama osa moodustavad nendest peamiselt heal järjel USA kodanikud. Mitu kohalikku, keda reisil kohtasin, tunnistasid, et ehkki sellistele turistidele naeratatakse, ei austa ega armasta mehhiklased neid sisimas eriti. Tähtis on vaid turisti pungil rahakott, millega pahatihti kaasneb üleolev suhtumine võõrustajatesse ja labane käitumine.
Hoopis teistsugused on seljakotirändurid, kes ajavad läbi nii vähesega kui võimalik. Nad otsivad sõbralikku kontakti kohalikega, tunnevad rõõmu seiklustest ja püüavad rääkida nii palju kohalikku keelt, kui õppida on jõudnud.
Mexico Cityst lendasime Mehhiko kaguosas asuvale Yucatani poolsaarele. Seljakoti-reisi jooksul tajud eriti teravalt, kui palju mõjutavad su elu täiesti juhuslikud inimesed. Tõenäoliselt kohtud nendega vaid korra, kuid jagatud muljed ja nõuanded võivad anda edasistele plaanidele hoopis uue suuna.
Tänu Merida linna hostelis kohatud Uus-Meremaalt pärit noormehe soovitustele jõudsime päris mitmesse reisi kõige põnevamasse sihtpunkti, mille peale ise ei oleks tulnudki – Isla Mujeres ehk Naistesaar ning kilpkonnarand Akumalis.
Väikeses Valladolidi linnas tegime vahepeatuse ja suundusime seejärel mere äärde, et nautida nädalapäevad rannapuhkust. Liikusime mööda rannikut ühest linnast teise. Kustumatu mulje jättis Akumali kilpkonna reservaat. Maal pigem tuimad, väheliikuvad ja igavavõitu loomakesed on meres imeilusad. Suured kilpkonnad sukelduvad vilkalt merepõhja ja mugivad seal aplalt veetaimi, et mõne aja pärast pinnale hingama söösta.
Meie reisi järgmine sihtpunkt oli iidne maiade linn Chichen Itza, mis on tänapäeva üks seitsmest maailmaimest. Hästi säilinud arhitektuuripärand pakkus silmailu. Lisaks templitele ja paleedele kuulus kompleksi observatoorium ning üsna omapärase võistlusmängu jaoks loodud kivirõngastega palliplats. Jalgpalli meenutav mäng lõppes maiade linnas kaotanud meeskonna ohverdamisega.
Me reisi viimaseks peatuskohaks Yucatanil sai džunglis asuv maiade linn Calakmul. Erinevalt mitmest teisest templikompleksist on seda vähe külastatud. Kõikidest suurematest teedest ja linnadest kaugel asuv kompleks on üks suuremaid Mehhikos.
Pärast paljusid turistimagneteid ja randu tundus metsik loodus oma rahu ja vaikusega ahvatlev. Koos sakslastest ränduritega võtsime takso, et jõuaksime samal päeval tagasi. Kokkuvõttes tuli taksosõit nelja inimese vahel jagades vaid pisut kulukam kui bussisõit. Soodsal hinnal oli ka põhjus – tagaistmetel ei olnud turvavöösid. See eest lõi juht Viktor tubli katoliiklasena enne sõitu risti ette. Oli see tänu ristimärgile või juhi vilumusele, kuid tervelt me rallisõidust Mehhiko auklikul maanteel tagasi jõudsime.
Calakmulis kohtasime mõnd üksikut inimest ja keskpäevane džungel oli ebaharilikult vaikne. Liikumas võis näha ahve, mõningaid linde ja eri liiki sipelgaid. Jõudsin tõdemuseni, et kuigi liivarandadel on oma võlu, ei suuda nad mu silmis võistelda džungliga. Tõustes džunglis iidse templi tippu, avaneb vaade helerohelisele metsale, mis lõpeb kusagil kauguses silmapiiri taga. Aeg-ajalt kostab rohelusest mõne looma hüüe. Templi kohal teevad mustad raisakotkad lende ja valitseb kirjeldamatult võimas ning ülev tunne. Nii palju on selles ilu ja rahu.
Seisad pikalt, vahetades kaaslastega mõne üksiku sõna, ka neid on haaranud sama võimas emotsioon. Tahaks, et see tunne kestaks lõputult ja kuna tead, et nii pole võimalik, püüad jäädvustada pildi igaveseks mällu. Kummaliselt kerge olek jääb saatma veel pärast lahkumist mitmeks päevaks.
Kolm nädalat oli ühtäkki läbi. Vahetult enne lennukile minekut käisime Mexico City kõrgeima torni tipus, et heita pilk hiidlinnale, mis näis kaduvat samamoodi kaugustesse nagu džungelgi ja inimesed tema sipelgad. Kõikjal oli nii palju elu. Andsin mõttes Ladina-Ameerikale truudusevande ja lubasin, et tulen veel korra tagasi. Mis parata, kui ta on mulle hinge läinud ja jäänud.
