PRIIT TAMMERAID: „Mulle polnud oluline pääseda riigikogusse.“

3601

Lõppenud valimistel osales Harju- ja Raplamaa üksikkandidaadina PRIIT TAMMERAID Arukülast.

Üksikkandidaat, firma ABB kesk- ja kõrgepingealajaamade projektijuht, Raasiku valla keskkonnakomisjoni ning eel­arve- ja majanduskomisjoni liige Priit Tammeraid sai hääle 161 valijalt ehk 0,2 mandaati.

Ta ütleb, et on tulemusega rahul: „Hääli tuli rohkem, kui julgesin loota.“

Priit Tammeraid pole ühtegi erakonda kuulunud, kuigi kutsutud on: „Olen pidanud erialast tööd olulisemaks. Olen vaadetelt demokraat, kandideerisin sõltumatuna selleks, et öelda, meie riigis on olulisi valdkondi, mis on jäänud tähelepanuta. Mulle on tähtis neist valjult rääkida, et tõstatada diskussiooni.“

Üksikkandidaadid saaksid tema meelest riigikogus mõjutada niisuguseid otsuseid, nagu tõsteti näiteks 2007. aastal taastuvenergia toetust 50 sendilt kilovatt-tunnilt 84 sendile.

„See oli arulage otsus, mida praegu maksame kinni me kõik. Poolthääled tulid lobitöö tulemusena ja paljude riigikoguliikmete kompetentsi puudumise tõttu.“

Priit Tammeraid plaanib luua kodanikualgatusena MTÜ, et tõsta teadlikkust elektriohutuse kohta: „Käiksin koolides loenguid pidamas, et ei juhtuks nii, nagu kaks aastat tagasi Peterburi tee ääres alajaama juures, kus kapp oli lahti ja lapsed mängisid seal. Ma ei saa aru vanematest, kes kritiseerivad Eesti Energia lohakust ega võta kõnet, et teatada lahtisest kõrgepingekapist või mahalangenud liinist. Paljud kodud ei vasta elektriohutusnõuetele, isegi vannitoas pole rikkevoolukaitset.“

Kodukoha valu ja võlu
Seni oli ta kandideerinud kohalikel valimistel valimisliidu Raasiku Vald nimekirjas, et anda panus koduvalla arendamisesse, kuid volikogusse pole saanud ega tahtnud.

Kodukoha peamise probleemina näeb Priit Tammeraid töökohtade puudust: „Pluss on küll see, et asume Tallinna lähedal, seal saab tööl käia. Arukülla tulnud ettevõtetesse, nagu näiteks Falkonett Metall, voolab aga madalama kvalifikatsiooniga tööjõud Tallinnast või Ida-Virumaalt. Raasiku valla rahalist seisu ei mõjuta oluliselt see, et inimesed käivad Tallinnas tööl, sest kui nad siin magavad, tuleb nende maksutulu meie valda. Aga inimesed töötavad nädala või rohkem lihtsalt sõidukulude katteks.“

Priit Tammeraid kardab, et inimestele hakkab tulevikus kätte maksma kaugel tööl käimisest tingitud vähene võimalus tegeleda oma lastega: „Lastega ei tegele ju keegi, kui vanematel ei jätku raha, et tagada neile huviharidus. Arukülas on tohutult huviharidusvõimalusi. Ka kooli kontserte kuulates läheb silm märjaks, Tallinna koolides seda ei näe. Siin teavad õpetajad lapsevanemaid ja kõigil on tunne, et see on meie kool. Minu isa õppis seal, samuti mina ja mu lapsed, loodan väga, et ka lapselapsed hakkavad selles käima.“

Raasiku vald on Priit Tammeraidi hinnangul hästi valitsetud: „Arukülas avati uus lasteaiarühm, tänavu tuleb veel üks, hiljuti valmis Aruküla sõnulseletamatult ilus koolimaja, mis kindlasti parandab õppekvaliteeti, mõni aeg tagasi saime uue võimla. Raasikule planeeritakse uut jalgpalli­staadionit, on tellitud projekt kooli ja lasteaia laiendamiseks-ühendamiseks.“

Arukülas on kodutunne
Tallinnas töötav Priit Tammeraid on Arukülaga seotud lapsest saadik: „Sündisin Tallinnas ja käisin seal koolis, kaheksanda klassi alguses sattusin elama Arukülasse ning põhikooli kaks viimast aastat õppisin Aruküla koolis. Gümnaasiumisse läksin Tallinnasse, edasi ülikooli. Olen näinud linnaelu, ei ole stiimulit taas sinna elama minna. Kui linnas elasin Õismäe tornmajas kuuekümne viie perekonnaga, tundsin neist vaid paarikümmet inimest. Arukülas tean kõiki ja see tekitab koduse tunde.“

Tammeraidide peres elab kolm põlvkonda ühe katuse all. Pereisa arvab, et järelkasvule on vanema põlvkonnaga koos elamine arendav ja kompenseerib tähelepanu, mida hõivatud vanematel kipub lastele jaguma sageli vähem kui vanavanemail.

Priit Tammeraidi vabaaja-kirg on kiired ja võimsad autod. Naljatamisi ütleb mees, et talle meeldivad kõik tehnilised asjad, mis koosnevad rohkem kui kolmest metallosast. Hobi korras tegeleb ta koos naise Kristinaga motospordialaga, mis kannab nime off-road.

Aruküla külje all Kurgla krossiraja ümber puhkenud kirgedest arvab ta, et rada on vaja ja ka raja naabruses elavad taluomanikud võiksid seda mõista: „Muidugi võinuks asja ajada korrektsemalt ja läbimõeldult, aga minu aia taga on ka müra, needsamad krossiraja vastu võitlejad lähevad igal hommikul rongiga linna. Inimestele on omane tarbida hüvesid, aga tahaksid, et neid toodetaks meie kodust kaugel.“

Tammeraidid ostsid oma viieaastasele pojale krossimootorratta paar aastat tagasi. Ala vastu tunneb huvi kümne­aastane tüdruk ja ka kolme­aastase pisitütre silmad ei jää mootorsõidukeid nähes ükskõikseks, ütleb isa.