Loksa kiirabi töötab alates 1. novembrist ASi Karell Kiirabi osakonnana.
2. veebruaril 1984 viidi Loksa haigla vältimatu abi velskrid Harju kiirabi alluvusse, loodi Loksa tugijaam. Väljakutsetele sõideti pärast jaoskonnaarstide koduvisiite. Esimesed velskrid olid Linda Talvi, Jaanus Tamm, Thea Rooteman.
Loksa kiirabi omanikke ehk teenusepakkujaid on 30 aasta jooksul mitmeid: Harju kiirabi, Loksa haigla, Loksa Ravikeskus, ligi 1,5 aastat Ida-Tallinna Keskhaigla, nüüd Karell Kiirabi.
Töötajaid on 15. Üle 20 aasta on töötanud Toomas Haljaste, Merike Tammemäe, Urmas Hermann, Lilija Kurilenko, Ain Roster, Sergei Didikin, 10 aastat Tatjana Budnik. Mõne aja eest jäi pensionile Linda Talvi, kellelt nooremad on palju õppinud.
Pühapäeval, 2. veebruaril oli Loksa kiirabil 30. sünnipäev. Juhuse tahtel alustas selle päeva hommikul 24tunnist valvet brigaad, kuhu kuulus Loksa kiirabi raudvara: alates asutamispäevast ehk 30 aastat sellel tööl olnud erakorralise meditsiini tehnik Toomas Haljaste, brigaadi juht ja vanemõde Merike Tammemäe, kellel staaži ligi 21 aastat, ja kiirabiõde Tatjana Budnik, kes on seda ametit pidanud 10 aastat.
Pühapäeva õhtul kella 18 paiku oli Loksa ravikeskuse alumisel korrusel vaikne, alates lõunaajast polnud ühtegi väljakutset. Kiirabi puhketoa laual seisis poolik tort, mille oli keskpäeval toonud Karell Kiirabi esindaja. Pidu ei peetud.
Toomas Haljaste võttis ajakirjaniku vastu sõnadega, et just luges 25. sünnipäeva puhul Sõnumitoojas ilmunud lugu ning ka siis olid valves nemad kolmekesi – poseerivad pildil kiirabiauto ees. Ta märkis, et samasugust juttu küll ei tahaks, kuigi suures osas võikski sellest koopia teha, sest midagi eriti muutunud ei ole. Enamik töötajaid on samad, ka töökorralduses olulist vahet pole.
Karell Kiirabi alluvusse minekuga said Loksa kiirabitöötajad seniste punaste töörõivaste asemel selga oranžid. Kiirabiauto jäi samaks, kuigi masin teibiti üle, sest Karell Kiirabi autod on kollased punaste triipudega. Veidi on suurenenud ametlik tööpiirkond, sellesse on lülitatud ka Käsmu ja Võsu, sest Loksalt on sinna lühem maa kui Rakverest. Karell Kiirabi teenindab kogu Harju -Viru piirkonda.
Pühapäeva hommikupoole tuli brigaadil sõita Vainupeale, kuhu Loksalt on 44 kilomeetrit. Loksa kiirabitöötajad tõdesid, et ju olid nemad lähim brigaad, et häirekeskus sinna saatis. GPS on masinal peal, tänu sellele jõuab ka võõrastes paikades otse sihtkohta. Teine hommikune väljakutse oli Loksale.
Küsimusele, mis on nende ametis kõige erilisem, et aastakümneid seda pidanud, vastas Toomas Haljaste, et kiirabis töötamist ei saa võtta tööna, kus pead kohustuslikud tunnid ära tegema, vaid on elustiil: „Kui tänaval lähed ja näed situatsiooni, kus on abi vaja, astud ligi ja aitad. Uued tulijad, kui neile see töö ei sobi, lähevad ära üsna ruttu. Kes saab hakkama, see jääb. Suurim rõõm on, kui saad kedagi aidata.“
Merike Tammemäe lisas, et kui tuli noore velskrina Loksa kiirabisse, olid ainsad töövahendid esmaabikohver ja vererõhu mõõtmise aparaat: „Esimene, mille juurde saime, oli defibrillator ehk elustamisaparaat. Abivahendeid on lisandud mitmeid, see on muutnud töö tõhusamaks.“
Toomas Haljaste näitas arvutist fotosid, milline nägi kiirabiauto välja 30 aastat tagasi – tavaline UAZ-buss, sees presendist kanderaamid, ämber ja EKG-aparaat. Loksa kiirabil oli telefoninumber 75 103, valves olid oma dispetšerid.
„Kui tookord oleks näidatud meie praegust kiirabiautot ja seda, milline seest välja näeb, oleks see tundunud täieliku ulmena. Tagantjärele mõeldes imestan, kuidas meid saadi kohale kutsuda. Mobiiltelefone polnud, kui midagi juhtus, oli kõigepealt vaja leida telefon, millega teatada, või sõita Loksale ütlema. Raskeid avariisid juhtus siis küll teedel harva, masinaid oli vähem, need sõitsid aeglasemalt.“
Kiirabibrigaadi algusajal oli rahvast Loksa kandis tunduvalt rohkem ja tööd palju, Suurpea sõjaväelinnakust viidi teinekord mitu korda päevas noori naisi Tallinnasse sünnitama. Haras ja Pärispeal olid väiksemad linnakud, ent ka seal elasid ohvitserid koos peredega. Nüüd on kiirabiga linnaviidavaid sünnitajaid jäänud väga väheks, umbes kord kvartalis.
Omad kuldkliendid on aga olnud igal ajal, tõdesid kiirabitöötajad. Mõne paanikas vanapapiga tuleb vaid rahustavalt rääkida, ta jalad sooja panna ja head ööd soovida. Kutse on aga tehtud nii, et mulje jääb eluohtlikust olukorrast. Parem oleks, kui seda ei tehtaks, sest kunagi ei tea, millal on keegi tõsiselt eluohtlikus olukorras ja abi kiirelt vaja.
„Oleme aastatega igasuguseid olukordi näinud. Raske on, kui õnnetuspaigal hakatakse õpetama, mida ja kuidas teha. Kui abi vaja on, siis palume. Meie roll on abistada kannatanut võimalikul parimal viisil ja transportida edasi haiglasse,“ rääkisid Loksa kiirabitöötajad.
Pühapäeva õhtul oli neil veel kolm väljakutset. Libedaga kukkumisest saadud trauma tõttu tuli sõita kannatanuga Tallinnasse haiglasse. Kogu öö oli rahulik, hommikul kell 8 anti valvekord üle järgmisele brigaadile.
ASi Karell Kiirabi kiirabiteenuse juht Ave Põlluaas: „Karell Kiirabi on võtnud Ida- Tallinna Keskhaiglalt Loksa kiirabi kasutuses olevad ruumid rendile. Tööruumid vastavad nõuetele, kohe esialgu remonti tegema ei pidanud. Loksa kiirabi koosseis on hästi tugev, on tubli ja kokkuhoidev pere. Teadsin neid juba varem, nende vastu on suur respekt ja usaldus, tublid inimesed omal kohal.“
