Pikavere lasteaias-algkoolis oli näitemängude päev

2082

Lahtiste uste päev oli seekord teatriteemaline.

Möödunud reedel võtsid Pikavere lasteaia-algkooli majja sisenejaid vastu kauboideks riietunud õpilased, kelle käest sai osta pileti etendusele. Kohale tuli istuda numbri järgi – täpselt nii, nagu päris teatrisaalis.

Pikavere koolis oli lahtiste uste päev, et vanemad saaksid tutvuda laste tegemistega. Igal aastal on koolipere püüdnud selleks päevaks välja mõelda erinevaid aktiivseid tegevusi. Seekord oli teatripäev, kus sai näha nelja etendust ja vaheaegadel maiustada kohvikus.

Näidendi algusest andis märku kellahelin, millele järgnes kõlaritest kostev palve lülitada välja mobiiltelefonid. Esimesena astusid lavale lasteaialapsed „Kalli-kalli“ rühmast koos kasvatajatega.

Mängiti „Šokolaadilinna lugu“. Šokolaadist linna tulid külla lapsed, kes hakkasid šokolaadi sööma. Kohalikele ei meeldinud, et nende linna kallale kiputi ja tüli ei jäänud tulemata. Õnneks lõppes kõik hästi, lepiti ära ja jõuti arusaamale, et šokolaadi jagub kõikidele.

Vaheajal sai külastada teatrisaali kõrval asuvat Moonilõvi kohvikut, mille nimi tuli moone ja lõvisid kujutavatest dekoratsioonidest. Maitsta võis sooje võileibu, mitut sorti kooki, vahvleid, jäätist ja teed-kohvi. Kõige vanemad ehk viienda ja kuuenda klassi õpilased olid kohvikupidajad.

Kohvikupidaja Laura Loikmann jutustas: „Iga klass tegi eelmisel päeval ühe koogi. Meie valmistasime kirju koera, teised kaeraküpsiseid ja Kass Arturi koogi.“

Järgmisena esitasid kolmanda ja neljanda klassi õpilased näidendi „Koolipoisi mure“, kus koolipoisil olid tunnistusel ainult kolmed ning ta ei julgenud hinnetega koju minna. Tema juurde tuli Väike Nõid ja ütles, et poiss peab rohkem õppima, sest muidu tuleb hirmus segadus nii nagu temaga ükskord juhtus – muinasjutud ja tegelased läksid kõik omavahel segamini. Lõpuks otsustas poiss, et hakkab koju minnes kohe õppima.

Iga klassi etenduse lavastas nende klassijuhataja. Õpetaja Helju Kadakas rääkis, et kirjutas „Koolipoisi mure“ mitme erineva raamatu põhjal. Mõned tegelased ja repliigid mõtles ise juurde, et ka paaril vene keelt kõneleval lapsel oleks lavastuses roll. Näidendit hakati ette valmistama märtsis.

„Proove tegime aktiivselt paar viimast nädalat. Iga kord oli keegi puudu ja siis pidin ise mängima. Aga täna olid kõik kohal ja tuli hästi välja,“ kiitis Helju Kadakas oma õpilasi.

Esimese klassi õpilased esitasid loo kitsetallest, kes oskas neljani lugeda. Kitsetall loendas vette vaadates oma peegelpilti: „Üks. Üks. Üks.“ Tuli kassipoeg, seejärel kassiema ja koer. Kitsetall luges nad kõik üle ja sai kokku neli. Lõpus said kõik saalisviibijad üheskoos neljani lugeda ja iga numbri ajal üles hüpata, et end natuke liigutada.

Viimasena etendasid teise klassi õpilased pildikesi Oskar Lutsu „Kevadest“. Tuttavad stseenid indiaanlaste kombel palvetamisest, Kiire kadunud saapanööpidest ja Tõnissoni heast isust kutsusid saalis esile naeru.

Teatripäeva lõpus said näitlejaoskuse proovile panna ka täiskasvanud. Nemad kutsuti lavale ja lasti igaühel öelda üks lause, väljendades mingit emotsiooni, ja mängida üht looma. Saalisviibijad said arvata, millise emotsiooni ja loomaga oli tegu.

Kooli direktor Maiu Plumer ütles, et lastel oli aktiivõppepäev, sest igaüks sai midagi teha. Õpilased tegid  teatrit ja kohvikut, müüsid pileteid, pidasid garderoobi, kujundasid piletid ja joonistasid plakatid. Kõik pidi olema viisakas, nii käitumine kui ka riietus.

„Oleme püüdnud alati õpilasi ürituste korraldamisse kaasata ja seekord oli nende panus eriti suur. Rakendasime õpilaste ideid ja mõtteid,“ sõnas direktor.

Ta lisas, et vaatamas oleks võinud olla rohkem lapsevanemaid: „Reede on tööpäev ja seetõttu ei saanud paljud tulla, kuid selline päev on kord aastas ja kellel vähegi võimalik, võiks üritada. Lapsed tahavad väga esineda ja ootavad, et vanemad vaatama tuleksid. Nädalavahetusel pole me lahtiste uste päeva teinud, siis peaks puhkama.“