Arukülas esimest korda toimuva pokkeriturniiri organiseerija HEIGO VILKRE ootab kuni 60 osalejat.
„Mõtlemist ja oskust on pokkeris palju vaja, peab olema mõttega asja juures. Muidugi on vaja selles mängus ka õnne, kuid pigem on see ikkagi oskusmäng, kus tuleb teha õigel ajal õiged lükked,” rääkis Aruküla elanik Heigo Vilkre, kes on mänginud pokkerit hobikorras umbes 10 aastat ning plaanib panna aluse oma kodukoha pokkeriturniiridele.
Heigo Vilkre sõnas, et kuna on ise kirglik hobipokkerimängija ning tunneb paljusid teisi sama mängu harrastajaid, mõtles ta, et üks võistlus võiks olla ka Arukülas, seda enam, et kunagi varem pole Raasiku vallas pokkeriturniiri korraldatud.
Ta võttis ühendust Tartu Mõttemängude Klubiga, kes korraldab ennustusportaali ja kihlveokontori Triobeti kaudu turniire üle Eesti, ning kutsus nad Aruküla rahvamajja võistlust läbi viima. Plaanis on alustada päeval ning lõpetada hilistel õhtutundidel, Arukülla saabuvad turniiri puhuks profesionaalsed diilerid, sest Heigo Vilkre märkis, et ka žetoonide jagamine nõuab eriteadmisi ning keerulist matemaatikat.
Kehakeel reedab
Kuna meistrivõistlused on lahtised, saavad seal osaleda kõik soovijad, kellel on Triobeti konto: „Kohad mängulaudade taga on piiratud, kes ees, see mees. Ühe laua taha mahub kuni kümme mängijat.”
Kas turniir võiks saada Arukülas traditsiooniks, Heigo Vilkre veel lubada ei julge, sõltub sellest, kui hästi avalöök läheb ning kuidas see vastu võetakse.
Arukülas tema teada elukutselisi pokkerimängijaid pole, küll aga palju hobimängijaid ning mängust huvitatuid: „Saame aeg-ajalt kokku ning mängime, meil on olemas spetsiaalsed mängulauad, mis said kunagi Triobetist ostetud. Muidugi saab mängida ka suvalise laua taga, aga spetsiaalse laua ääres on ikka parem. Korraga mahub sinna kuni kümme mängijat.”
Heigo Vilkre: „Sõber tegeles sellega ning tutvustas mullegi, hakkas huvitama ning proovisin vaikselt kätt. Alguses oli mängule väga keeruline pihta saada. Mängisin oma kahte kaarti ning kui pihta sain, siis panustasin. Nüüdseks on aga pokker muutunud minu jaoks palju sügavamõttelisemaks, kui ainult pihta saamine ja panustamine. Häid kaarte ikka nii lihtsalt kätte ei tule ja siis peab bluffima ning teisi üle mängima.”
Heigo Vilkre lausus, et hobi on õpetanud teda märkama ning lugema vastasmängijate kehakeelt ning miimikat: „Olen õppinud teisi väga hästi jälgima. Mõni hakkab kohe nihelema, kui saab midagi head kätte ja siis saan rahulikult foldida ehk loobuda.”
Ta tõdes, et endal niiöelda pokkerinägu ehk muutumatut näoilmet varuks pole: „Ma olen lõbus inimene, hakkan naerma alati, kui keegi üritab minu näost midagi välja lugeda, ma ei suuda tõsiseks jääda. Seega ongi raske aru saada, mis kaardid mul käes on.”
Pokkerimängu on ta võtnud üsna tõsise hobina, varem mängis sagedamini, kuid nüüd on kordi jäänud harvemaks. Ta on saavutanud Eesti meistrivõistlustel 2. koha ja suurim võit olnud 3000 euort, lisaks hulgaliselt väiksemaid võite.
Möödunud aasta lõpus käis ta koos sõpradega esimest korda suuremal pokkerifestivalil Tšehhis: „See oli mu esimene pokkerireis, mis kujunes üsna kulukas, aga huvitavaks. Rahalauas said veidi võite, kuid turniirilt mitte. Küll aga vedas mu Kehra sõbral, kes võitis 1600 eurot. See polnud siiski päris esimene pokkerimäng välismaal. Oleme käinud varem sõpradega kaks korda Lätis, aga see polnud eriline reis, kuna ühel õhtul läksime, teisel tulime. Tšehhi oli esimene korralik pokkerifestival.”
Hasartmängusõltuvust ta ei karda, kui mängida vastutustundlikult: „Nii palju sõltuvust on küll, et mäng on huvitav ning tahaks tegeleda sellega regulaarselt. Kui ikka on olukord, et pole pihta saanud ja oled niiöelda surnud käsi, aga blufid kellegi välja, siis jooksevad sipelgad üle selja ja kehatemperatuur tõuseb, mõnus tunne. Seda aga kindlasti pole, et viimase raha eest läheks mängima ning järgmisel päeval pole enam süüa.”
10 aastat nippide õppimist
Ta sõnas, et on puutunud kokku ka mängusõltlastega: „Olen näinud neid, kes kuidagi laua tagant ära ei saa. On reegel, et pole mõtet pingutada, kui näed, et mäng ei jookse. Tuleb osata lõpetada ning proovida teinekord uuesti.”
Internetis ta pokkerit ei mängi, sest seal võita ei oska, vähemalt seni pole õnnestunud: „Mina internetimängudesse ei usu. Näost näkku on ikka ausam mängida.”
Mängimas käib Heigo Vilkre nii Arukülas kui Tallinnas Olympicus, kus toimuvad igal päeval turniirid, kus osalemine on erinevas hinnaklassis. Igal nädalal peetakse Tartu Mõttemängude Klubi eestvedamisel turniire üle Eesti, ka nendel on Heigo Vilkre jõudumööda osalenud.
Pokkerimängu reeglite õppimine on tema sõnul keeruline: „Mul pole siiamaani kõik reeglid veel päris selged, see ei käi nii lihtsalt. Pokker on väga suur ja mõttega mäng, mille õppimine kestab kogu aeg. Ma saan pokkerilaua taga hakkama, aga ei oska kõiki nõkse veel nii hästi, sest neid on lihtsalt nii palju.”
Kunagi mõtles ta teha pokkerimängust ka oma sissetulekuallika, kuid plaan jäi vaid mõtteks: „Internetis ma võita ei suuda ning välismaal mängimas käia ei jõuaks. Tean küll ka neid, kes elatuvadki ainult pokkerimängust, kuid see on väga kallis ja teistmoodi elu. Nad panevadki iga päev tuhandeid eurosid mängulauale, reisi- ja elamiskulud on samuti kallid. Samas on ka võidud neil kümnetes tuhandetes eurodes.”
Aruküla lahtised meistrivõistlused toimuvad 19. märtsil, praegu ootab Heigo Vilkre veel maksu- ja tolliameti luba, see peaks saabuma märtsi alguses ning siis saab hakata osalejaid registreerima.
