PEEP KASK: „Ma ei pea end Ani­ja vo­li­ko­gus opo­sit­sio­nää­riks.“

Ani­ja val­la­vo­li­ko­gu lii­ge PEEP KASK, kolm aas­tat ta­ga­si toi­mu­nud va­li­mi­sed või­tis va­li­mis­liit Ani­ja-Aeg­vii­du Ühen­dus, kes sai vo­li­ko­gus 11 koh­ta. Kes­ke­ra­kond 5 ja Teie ju­hi­tud Re­for­mie­ra­kon­na ni­me­ki­ri 3 ko­ha­ga jäid opo­sit­sioo­ni.
„Jah, kui­gi ma ei ni­me­taks meid opo­sit­sioo­niks. Va­li­mis­liit Ani­ja-Aeg­vii­du Ühen­dus lu­bas, et kaa­sa­vad val­la juh­ti­mis­se kõik ni­me­kir­jad. Mind va­li­ti­gi vo­li­ko­gu asee­si­me­heks ning kesk­kon­na- ja tur­va­li­su­se ko­mis­jo­ni esi­me­heks. Et kõi­ki kaa­sa­ta, oleks või­nud va­li­mis­liit ju­ba siis an­da vo­li­ko­gu esi­me­he ko­ha Kes­ke­ra­kon­na­le, kuid se­da ei teh­tud. Nii et kui­gi­võrd kaa­sa­ti, kuid vei­di ha­ka­ti ko­he ka po­lii­ti­kat te­ge­ma. Üt­lek­sin, et Kes­ke­ra­kond oli al­gu­ses roh­kem opo­sit­sioo­ni rol­lis ning te­ge­les sa­mu­ti po­lii­ti­ka­ga, kui ei võt­nud asee­si­me­he koh­ta vas­tu. Mi­nu mee­lest po­le see õi­ge, kui rah­vas on mind va­li­nud ja mul­le pa­ku­tak­se va­li­ja­te pa­re­maks esin­da­mi­seks vo­li­ko­gus mõnd juh­ti­vat koh­ta, on va­li­ja­te pet­mi­ne, kui se­da vas­tu ei võ­ta.

Kui vo­li­ko­gu esi­mees Jaan Oruaas lah­kus mullu kevadel vo­li­ko­gust ja ha­ka­ti uut esi­meest va­li­ma, sead­sin taas üles Kes­ke­ra­kon­nast Jaa­nus Ka­le­vi kan­di­da­tuu­ri, kuid na­gu ik­ka, hää­le­ta­sid va­li­mis­lii­du kõik liik­med üht­emoo­di Toomas Tõnise kasuks. See näi­tab ühest kül­jest nen­de üht­sust, sa­mas na­tu­ke ka ot­sus­tus­jul­gu­se puu­du­mist.“

Olen kuul­nud, et pool­teist aas­tat ta­ga­si ei pa­ku­tud tei­le ega Jaa­nus Ka­le­vi­le vo­li­ko­gu esi­me­he koh­ta Sõ­nu­mi­too­ja ar­tik­li tõt­tu, kus val­la­juh­ti­mist kri­ti­see­ri­si­te. Teie üt­le­si­te too­na, kui peale volikogu esimehe Jaan Oruaasa lahkus ka vallavanem Arvi Karotam ja Riivo Noor polnud veel vallavanemaks valitud, et va­li­mis­liit ei saa val­la juh­ti­mi­se­ga hak­ka­ma. Kas ole­te ka prae­gu sa­mal sei­su­ko­hal?
„See ot­sus näi­tas, et va­li­mis­liit ei ta­lu krii­ti­kat. Aga olu­kord on läi­nud pi­sut pa­re­maks pä­rast se­da, kui eel­mi­sel sü­gi­sel kaa­sa­ti Kes­ke­ra­kond val­la juh­ti­mis­se ja Jaa­nus Ka­lev sai vo­li­ko­gu esi­me­heks. En­ne jäi mul­je, et va­li­mis­lii­dul hak­kas tek­ki­ma idee­de puu­dus. See, et nüüd on vo­li­ko­gu esi­me­he koht Kes­ke­ra­kon­nal, on kind­las­ti and­nud kom­pe­tent­si juur­de.“

Aga Teid vo­li­ko­gu asee­si­me­he­na um­bu­sal­da­ti.
„Jah, et an­da vo­li­ko­gu esi­me­he koht Kes­ke­ra­kon­na­le ja asee­si­me­he koht saa­da va­li­mis­lii­du­le. Mul­le pa­ku­ti, et as­tu ise ta­ga­si. Ma ei tei­nud se­da, sest see ol­nuks oma va­li­ja­te pet­mi­ne. Um­bu­sal­du­se põh­jen­du­sed olid har­ja­var­rest väl­ja ime­tud ning ek­si­ti põ­hi­sea­du­se vas­tu, mis üt­leb, et igaü­hel on õi­gus oma ar­va­mu­se­le. Ma ei rün­na­nud ke­da­gi, Sõ­nu­mi­too­jas ar­va­mu­se aval­da­mi­ne või sot­siaal­mee­dias vo­li­ko­gu is­tun­gi koh­ta in­fo ja­ga­mi­ne ei ole põh­jus um­bu­sal­da­mi­seks.“

Kes­ke­ra­kon­na kaa­sa­mi­se­ga val­la juh­ti­mis­se on opo­sit­sioon jää­nud üs­na väi­ke­seks. Re­for­mie­ra­kon­na ni­me­kir­jast kan­di­dee­ri­nuid on vo­li­ko­gus kolm, kuid hää­le­ta­te sa­ge­li eri­ne­valt, ole­te just­kui ai­nus opo­sit­sio­näär.
„Meil po­le reeg­lit, et ise­gi siis, kui oled teist meelt, pead hää­le­ta­ma nii, na­gu kok­ku le­pi­tud. Kolm-ne­li kor­da aas­tas saa­me kok­ku kõi­gi­ga, kes meie ni­me­kir­jas kan­di­dee­ri­sid. Vii­ma­ti aru­ta­si­me val­la­va­ne­ma­le hü­ve mää­ra­mist, et ta võib ame­tiau­to­ga te­ha era­sõi­te. Olen sel­lest rää­ki­nud ka era­kon­na­kaas­las­te­ga Har­ju teis­test oma­va­lit­sus­test. Mi­nu tea­da ei lu­ba­ta ku­sa­gil tööau­to­ga era­sõi­te te­ha, pi­gem hoi­tak­se va­lit­se­mis­ku­lu­sid kok­ku ja maks­tak­se ame­ti­sõi­tu­de te­ge­mi­seks isik­li­ku sõi­duau­to ka­su­ta­mi­se kom­pen­sat­sioo­ni.

Te­ge­li­kult ma ei pea end opo­sit­sio­nää­riks. Teen mär­ku­si ja esi­tan kü­si­mu­si siis, kui mil­lest­ki aru ei saa ning kui näen, et min­nak­se vas­tuol­lu ko­ha­li­ku oma­va­lit­su­se kor­ral­du­se sea­du­se­ga. Näi­teks eel­mi­se­le val­la­va­ne­ma­le lah­ku­mis­hü­vi­ti­se mää­ra­mi­ne oleks sel­li­sel ku­jul, na­gu esial­gu väl­ja pa­ku­ti, läi­nud vas­tuol­lu KOK­Si­ga.

Kui­gi see võib va­lit­su­se­le nii tun­du­da, ei ole mi­nu ees­märk vi­gu ot­si­da. Ju­hin tä­he­le­pa­nu, teen põh­jen­da­tud krii­ti­kat ja soo­vin as­ja­dest saa­da, et osa­ta neid sel­gi­ta­da ini­mes­te­le, kes kü­si­vad, miks on mi­da­gi nii või naa. On kum­ma­li­ne, et see on vo­li­ko­gus jää­nud üks­nes mi­nu pea­le. Ma ei tun­ne ena­mas­ti, et olen ük­si mil­le­gi vas­tu, pi­gem et olen ai­nus, kes on is­tun­gi ma­ter­ja­lid lä­bi töö­ta­nud. Va­het po­le, mil­li­ses va­li­mis­lii­dus või era­kon­nas kee­gi on kan­di­dee­ri­nud, vae­valt, et nad on ala­ti kõi­ge­ga sa­jap­rot­sen­di­li­selt nõus. Või siis tu­lid vo­li­kok­ku liht­salt too­li soo­jen­da­ma.

„Too­li soo­jen­da­mi­sest“ on hil­ju­ti­ne hea näi­de, kui Keh­ra kes­ku­se bus­si­pea­tu­sest võe­ti ära pink, et asot­siaa­lid ei saaks seal juua ja ma­ga­da. Val­la­va­nem põh­jen­das, et see oli kõi­ge kii­rem la­hen­dus. Nüüd ei ole prouadel, kes kord nä­da­las Keh­ras poes käi­vad ja bus­si oo­ta­vad, poe­ko­ti­ke­si ku­sa­gi­le toe­ta­da ega is­tu­da, kuid elu ham­mas­ra­tas­te va­he­le jää­nud me­hed on leid­nud järg­mi­se pin­gi noor­te­kes­ku­se juu­res. See il­lust­ree­rib häs­ti, kui­das meil as­jad käi­vad. Tun­dub, et te­hak­se mi­da­gi ära, al­les siis ha­ka­tak­se mõt­le­ma. Võiks ol­la vas­tu­pi­di.“

Kui­das kol­me eel­mist aas­tat Ani­ja vo­li­ko­gu töös hin­da­te?
„Va­li­mis­lii­dust vo­li­kok­ku va­li­tuist on pä­ris mit­u vo­li­ko­gust lah­ku­nud, seal­hul­gas vo­li­ko­gu esi­mees ja eel­mi­ne val­la­va­nem. Jääb aru­saa­ma­tuks, miks ini­me­sed üld­se kan­di­dee­ri­vad, kui vo­li­ko­gu töös osa­le­da ei ta­ha. Uue liik­me­na loot­sin, et vo­li­ko­gus on roh­kem kaa­sa mõt­le­mist ja teis­te kuu­la­mist. Prae­gu jääb mul­je, et sa­ge­li te­hak­se va­het en­da ja kel­le­gi tei­se prob­lee­mi­del, kui­gi kõik peak­sid ole­ma meie prob­lee­mid. Sot­siaal­mee­dias kur­de­ti, et Keh­ras on au­tod raud­tee­jaa­ma juu­res par­ki­nud kõn­ni­tee­le, see se­gab ron­gilt tu­li­jaid. Kui tõs­ta­ta­sin sel­le ko­mis­jo­nis, kü­si­sid vo­li­ko­gu paar lii­get, kas see ka mind se­gab. Kui vas­ta­sin, et töö­tan Keh­ras ega sõi­da ron­gi­ga, siis imes­ta­sid, et mil­les siis prob­leem. Kui po­le mi­nu mu­re, kas siis ei pea sel­le­ga te­ge­le­ma?

Hea­meel on tõ­de­da, et prae­gu­seks on kõik ha­ka­nud toe­ta­ma mõ­tet, et Keh­ra-Ani­ja kerg­liik­lus­tee tu­leb ära te­ha. See oli üks meie ni­me­kir­ja va­li­mis­lu­ba­dus. Kuid on kah­ju, et Keh­ra kor­ter­ma­ja­de va­he­lis­te män­gu­väl­ja­ku­te kaar­dis­ta­mi­se­ga ei ole mi­nu tea­da ku­sa­gi­le jõu­tud. Olen igal ke­va­del meel­de tu­le­ta­nud. Vaa­da­tes, kui­das on la­hen­da­tud Keh­ra tä­na­va­val­gus­tu­se re­no­vee­ri­mi­ne, oleks­ki või­bol­la pa­rem, kui prae­gu roh­kem ei teh­ta, et tu­le­vi­kus oleks vä­hem vi­gu pa­ran­da­da.

Val­la­va­lit­sus kü­sib kor­ter­ma­ja­de nõu­so­le­kut Keh­ras­se jäät­me­te sü­va­ma­hu­ti­te pai­gal­da­mi­seks toe­tu­se taot­le­mi­se­le. Kuid al­les aas­ta ta­ga­si pro­pa­gee­ri­ti prü­gi­ma­ju, sep­temb­ris­ki said kaks kor­ter­ma­ja en­da­le prü­gi­ma­jad. Roh­kem tu­leks mõel­da tä­na­se ja hom­se ase­mel vä­he­malt viis aas­tat et­te.“