MARION BOBKOV asus Kehra sotsiaalkeskust juhtima möödunud nädalal.
Kehra sotsiaalkeskuse juhataja MARION BOBKOV ütleb, et peab oluliseks meeskonnatööd.
„Olen sotsiaalkeskuse juhatajana mitme poliitikavaldkonna keskel mõeldes, mis neid õigupoolest ühendab. Lühike vastus on, et inimene ja tema elukaar,“ iseloomustab Marion Bobkov oma tööd.
Möödunud nädalal hakkas 15 kandidaadi seast välja valitud Marion Bobkov juhatama Kehra sotsiaalkeskust. „Kasuks rääkisid pikaajalised juhtimis- ja töökogemused sotsiaalvaldkonnas ja ka varasem koostöö Kehra sotsiaalkeskusega MTÜ Kuusalu Hoolekoda kaudu,“ kommenteerib ta oma võitu keskuse juhataja konkursil.
Marion Bobkov sattus Anija valda seoses Kuusalu Hoolekojaga, mis kodanikualgatusliku partnerina aitas sotsiaalkeskusel läbi viia tööd puudega inimestega: „Näib, et sulandusin siia loomulikul teel, ja kui aeg sealmaal, soovitati kandideerida. Jagan mitme kolleegi arvamust, et mõiste „puudega inimene“ on paljuski nõukogude aja pärand ja kaasneb suhtumine, et „terved teavad“. See on mugav moodus õpitud abituse kultiveerimiseks ja alalhoidmiseks. Puudega inimestes on ressursse, mis väärivad esiletoomist, kuna väikese ühiskonnana ei saa meil iial olema piisavalt raha pelgalt sotsiaaltoetuste maksmiseks.“
Marion Bobkovi põhiline tegevus sotsiaalvaldkonnas on seni olnud noorsootöö: „Eestis võeti noorsootöö seadus vastu 1999. aastal, sellest ajast on avardunud võimalused kujundada tingimusi ja keskkonda mitteformaalse hariduse toimimiseks. Töötanud 90ndatel Viljandis kolm aastat koolis õpetajana, leidsin, et kooli rangele ja reglementeeritud keskkonnale lisaks peab ühiskonnas leiduma institutsioone, mis saavad aktiivselt kaasa aidata noore isiksuse, väärtuste ja hoiakute kujunemisele. Noorsootööd võib pidada ambitsioonikaks erialaks, milles tegutsejaid iseloomustab julgus ja tahe palju korda saata. Kuna noorsootöötaja tähelepanu keskmes on verisulis inimene, on tema vastutus suur.“
Praeguse töökoha kohta sõnab ta, et tutvub alles uue olukorraga: „ Teha on palju, töökabinet korda seadmata. Läheb vähemalt sada päeva enne, kui olen valdkonda sisse elanud ja kohanenud. Keskusel on olemas küll arengukava, ent vähem kui kaheaastaste vahedega on vahetunud kuus juhatajat ning on tuntav segadus selles, kuhu tahetakse jõuda. Küsisin siia tulles keskuse töötajatelt, mida head senises tegevuses säilitame, mida võiksime ühiselt muuta. Selge on see, et organisatsioonil peavad olema visioon ning meeskond, kes seda pikemat perspektiivi ühiselt ellu viib. Juhataja üksi ei tee midagi.
