MAIRE KASK on Loksal olnud haiglaõde 57 aastat

2761

Jaanuari alguses sai MAIRE KASK 75-aastaseks, paar kuud varem lõpetas pideva töölkäimise haiglas.
Staažikas meditsiiniõde MAIRE KASK on tohterdanud Loksa ja ümbruskonna külade vanaemasid-vanaisasid, nende lapsi, lapselapsi.
„Oli juba ka aeg,” sõnab ta töölt kojujäämise kohta. Loksa haiglasse tuli Maire Kask 17-aastasena Rakvere meditsiinikoolist. Esimene tööpäev oli 1. septembril 1952. Haigla asus siis üle jõe Nurme tänaval kahekorruselises puumajas.

Haiglaõe ehk halastajaõe, ametliku nimetusega meditsiiniõe ametit on ta Loksal pidanud kuni 2009. aasta oktoobri lõpuni. See teeb kokku veidi üle 57 aasta öiseid valvekordi, süstimist ja tablettide andmist, vererõhu mõõtmist, toetamist ja talutamist, kurtmiste kuulamist ja lohutamist.

Enda mured jäta koju
„Inimesest tuleb hoolida. Kui haigete juurde lähed, pead enda mured jätma koju, neid ei saa välja näidata. Võtad osa, kuulad, räägid, mõistad. Haiged on ju võõras kohas üksi oma hädadega,” ütleb Maire Kask.

Küsimusele, kas tema valvekordi kiideti ja oodati, vastab, teinekord öeldi küll, et kui tema on valves, on haigetel ja nende lähedastel kindel tunne.

„Ma pole öiste valvekordade ajal suutnud kunagi rahulikult magada. See on mulle juba sisse kodeeritud. Ei saa ju endale lubada, et oleks juhtunud olukord, kus haigel on öösel paha olla, aga õde magab, see tähendab mina oleksin maganud. Käisin ikka uste taga kuulamas, kas kõik on rahulik. Kui palati ukse alt paistis valgus, vaatasin sisse, haige kinnitas, et kõik on korras, ta loeb. Kellel oli halb, sellele ütlesin ikka, et kasvõi koputa. Loksa haiglas ei ole kunagi olnud kellasid, mida helistades saab õde kutsuda.”

Öised valvekorrad ei väsitanud
Valvekorra üleandmine-võtmine on haiglas ajast aega olnud hommikuti kell 8. Tavapäraselt saavad siis vana ja uus vahetus kokku, räägitakse, mis juhtunud, kellele rohkem tähelepanu pöörata jms. Maire Kask nendib, et tema läks ikka veidi varem kohale, vaatas korralduste vihikust, kes haiglas sees ja millised probleemid on olnud.

Ta imestab möödunud aastatele tagasi mõeldes, et ei mäleta erilist väsimust või pärast öist tööaega pikka päevast magamist, kohe tuli hakata oma pere ja koduste toimetustega tegelema: „Alles viimasel paaril aastal tundsin, et olen pärast valvekorda tõesti väsinud.”

Maire Kasel on tütar ja poeg, kolm lapselast ja kolm lapselapselast.

Aidanud lapsi ilmale
Praegu on Loksa ravikeskuse teisel korrusel hooldushaigla, kus enamasti sees päris eakad patsiendid. Haigla hiilgeaegadel oli arvukalt nii arste, õdesid-sanitare kui ka haigeid. Kopsupõletikke, radikuliite ja mitmesuguseid muid tõbesid raviti tohtrite-õdede silme all, mitte ei saadetud koju, nagu tehakse nüüd. Loksa haiglas oli ka lasteosakond.

Maire Kask meenutab aegu, mil Nurme tänava haigla alumisel korrusel asus sünnitusmaja. Olid ajad, kui noorukesed emad jätsid sageli lapsi maha. Teinekord juhtus hüljatud lapsi olema korraga neli-viis. Sai käidud neid rahustamas ja kiigutamas.

Rohkem vajasid tuge ka haiglaravile pandud lapsed, sest emasid juurde ei lubatud, jääda said vaid need, kes toitsid rinnaga.

Ka Maire Kasel on tulnud beebisid ilmale aidata, kui Loksal enam sünnitusmaja ei olnud. Või avariid ja muud õnnetused – haiglaõdedel tuli appi asuda, kui kiirabi tõi hädalised kohale. Igasuguseid keerulisi, ka väga keerulisi juhtumeid on olnud, tõdeb ta.

Puude tegemine ja pliidi kütmine
Nurme tänava haiglas oli puuküte, ahjusid kütsid sanitarid. Öösel valves olnud õed tegid varakult köögis tule pliidi alla, et kokad saaksid saabudes hommikusööki keetma hakata. Kui 70-ndatel aastatel valmis uus haiglahoone, tulid elektripliidid, duširuumid ja veega tualetid, õed vabanesid kuivkempsu puhastamisest ja ahjupuude tegemise kohustusest. 

„Tööd on olnud palju, tõesti palju. Aga tänapäeval mõtled, on ju hea, et on tööd. Ja hea, kui oskad tööd teha ega virise. Olen üles kasvanud Käsmus, pärast neljandat klassi hakkasime jala käima Võsul koolis. Ikka seitse kilomeetrit hommikul sinna ja seitse tagasi ning sedasi ka talvel. Kes siis hobusega viis, sõjajärgne aeg, hobused olid peredest ära võetud.”   

Palju häid inimesi
50-ndatel aastatel olid Loksa haiglas arstid enamasti vene rahvusest, töine jutt käis vene keeles. Ka haiged pidid oma mured selgitama selles keeles.

Maire Kask arutleb, et kõige olulisem on, kas arst on heatahtlik, sõbralik ja mõistev: „Doktor Põldver, Mardisalu, Paartalu, Ojaveer ja teised. Palju on olnud vastutulelikke arste, kellele julgesid helistada ka öösel ja nõu küsida. Oleneb inimesest, ühega on hea töötada, teisega pole. Kes räägib ilusasti, ei riidle, vaid selgitab, see jääb südamesse. Eks nii ole kõigil elualadel.”

Süstlad tuli keeta
Noorem põlvkond ei pruugi teada, et ühekordsed süstlad on uuema aja leiutis. Loksal hakati neid kasutama 90-ndate aastate algusest.

Kuni selle ajani tuli süstlaid, nõelu ja mitmesuguseid muid korduvkasutusega arstiriistu steriliseerida. See oli meditsiiniõdede tööülesanne. Süstlad-nõelad leotati ja pesti, esialgu keedeti puupliidil, hiljem elektrilises autoklaavis.

Maire Kask jutustab, kuidas üks kunagine kolleeg Valja, kes oli läinud tööle Venemaale, tuli kolm aastat tagasi Eestisse ning külastas ka endisi töökaaslasi: „Ta ütles, et ühekordsed süstlad on tõeline uudis. Andsime neid talle mitmes suuruses kaasa, et näitaks ka teistele.”


Meditsiiniõde KÜLLI VALK: „Kui Loksale tööle tulin, oli Maire Kask olnud juba aastaid ametis. Tema õpetas ja jäi mulle meditsiiniõena eeskujuks. Ta on väga hoolas ja taktitundeline ning tegi haigete heaks kõik, mis sai.

Mul on meeles, kuidas ta ükskord tuli hommikul tööle, kaasas puhastatud kilud. Rääkis, et keegi haige oli öelnud, nii soolase isu on, tahaks kilu süüa. Ta on muretsev ja hooliv, kui keegi midagi palus, käis poest läbi. Tema suhtumine mulle väga meeldib, olen tahtnud olla tema sarnane.”