„Suured hortensiad kasvavad puude all ja teeäärtes, nagu meil sinililled. Loodus on siin eriliselt lopsakas ja lilleline,“ sõnas rahvusvahelise säästva turismiprojekti juht Katrin Suursoo, kui juuli lõpus külastasime Portugalile kuuluval Madeira saarel Adrama Leader-piirkonna koostööpartnereid.
Vulkaaniliste kivirandade ja roheliste nõlvadega mägine Madeira tervitas ligi 30kraadisest palavast Eestist saabunuid palju jahedama, meie jaoks tavapärase suvesoojaga.
Madeira võttis meid vastu ka karmimate Covidi-reeglitega, Eestis olid siis leebemad. Lennujaamas suunati tulijad hoonest välja pikka järjekorda, et kontrollida vaktsiinipasse. Hotellis pidime oma toast väljaspool kandma maski, samuti bussis ja kauplustes, muudes avalikes kohtades.
Aasta varem kevadel toimuma pidanud ning koroonapandeemia pärast mitu korda edasi lükatud õppereis ja esimese ühise, säästva turismi arendamise koostööprojekti lõpetamine kujunes turvareeglite tõttu esialgu kavandatust teistsuguseks. Väike-ettevõtjaid oma taludes-töökodades külastada ei saanud, käisime looduskaitse-alade matkaradadel mägedes ja randades ning riiklikes põllumajanduslikes arenduskeskustes. Madeiral tegutseva Adrama Leader-piirkonna tegevjuht Jamie Gomes tõdes, et pandeemia tõttu oli kogu saarel raske leida kohti, kuhu kogu me reisigrupi ära majutada.
Elanikke on 800ruutkilomeetrisel Madeiral ligi 300 000, suurem osa elab pealinnas või selle lähiümbruses. Saare eripära on, et veepuudust seal pole, vesi tuleb mägedest ning kõigis majapidamistes, ka väikestes külades, on vesi ja elekter.
Turism on Madeiral väga tähtis, pooled elanikest töötavad selles valdkonnas. Enne pandeemiat käisid saarel puhkamas Põhjamaade pensionärid. Covidi ajal on rohkem noori matkajaid oma riigist, renditakse autosid, liigutakse koos perekondadega.

Madeira 22 000 hektari suurune looduspark koosneb erinevatest looduskaitsealadest: UNESCO looduspärandi hulka kuuluvad loorberisalud kõrgel platool, mägede ning ranniku alad. Looduspargi maadele uusi hooneid ehitada ei tohi, hoonete ümberehitusel tuleb jälgida kaitse-eeskirja reegleid ning ettevõtjad peavad kaitsealadele ulatuvate tegevuste kohta taotlema loa.
Me loodusgiid jutustas, et kolm-neli aastakümmet tagasi oli Madeiral palju talumajapidamisi, peeti loomi ja hariti maad. Lapsed ei soovinud jätkata samaga, mindi saare pealinna Funchali või Portugali maismaalinnadesse õppima lihtsamaid ameteid. Põllumajanduslikku tootmist on Madeirale jäänud väga vähe, piima- ja lihatooted tuuakse saarele mujalt.
Nüüd on asutud loomapidamist taastama. Külastasime kunagisse piimafarmi rajatud Zootechnical Stationi, mis avati 2015. aastal – riigi rahastusel luukse teaduskeskust piimakarjakasvatuse arendamiseks Madeiral. Keskuses avati eelmisel aastal põnevust pakkuvate digitaalsete lahendustega muuseum, et eelkõige noortele tutvustada loomakasvatuse ja veterinaaria valdkonda.
Tutvusime ka riigile kuuluva banaanikasvatuse eksperimentaalkeskusega. Banaan on ühe-aastane rohttaim, mitte puu, kuid võib kasvada mitme meetri kõrguseks. Ühelt taimelt saab olenevalt sordist kuni 80 kilogrammi saaki. Saare ühistud ja pered ostavad keskuses aretatud banaanisortide potitaimi.
Viinamarjade kasvatamisest ja oma auhinnatud veinide valmistamisest käis meile lõunasöögikohas rääkimas Terra Bona veinitalu pererahvas, kuid nende talu meil näha ei õnnestunud.
Kilomeetrine trepirada ja kalju-Apartemendid
Adrama Leader-piirkonna rahastatud projektidest üks viimase aja uhkemaid on Vereda do Calhau da Lapa kilomeetri pikkune kivitrepi rada kõrgelt mäeveerult alla rannikule, mis pidi olema selle piirkonna eelistatud supelrand. Üllatuseks polnud tavapärast randa ollagi, päevitati vette rajatud betoonsillal ja suurtel tumedatel laavakividel. Ookeani ujuma sai sillalt hüpates või mööda betoonist valatud slippi.
Omaette vaatamisväärsus oli ranna kohal kõrguv kalju, mille liivakivist kihtidesse on rajatud koopa-apartemendid.
Meid toitlustas rannabaari pidav perekond. Baari vanaperenaiselt saime teada, et hoone ehitasid nad koos abikaasaga 20 aastat tagasi esmalt suvekoduks. Baari peavad mais septembrini, talvehooajal elavad mujal. Kogu kraam tuuakse kohale paatidega, ka randa ja sealt ära sõidutatakse rahvast enamasti paatidega, kuigi on ka treppidel tulijad-minejad. Me grupp mahtus ärasõidul kolme paati.
Kummituslik loorberimets
Kui on plaan külastada Madeirat, tuleb kindlasti minna kohalike turismifirmade pakutavale safarile kõrgele mägedesse. Loodusgiidid viisid meid lahtiste džiipidega läbi lopsakate metsade, ka erilise lõhnaga eukalüptidsalude. Selgus, et eukalüpte peavad madeiralased tülikaks võõrliigiks, mis kipub kergelt süttima. Giidilt kuulsime veel, et saarel kasvavad eerikad 5 meetri, kadakad ja mustikad 3 meetri kõrgusteks, kusjuures mustikamarjad on samasugused kui meil.
Mööda järjest kitsenevaid ning kehvemaks muutuvaid mägiteid jõudsime kõrgetele karjamaadele, kust avanesid hunnitud vaated. Ja siis sõitsime sõna otseses mõttes müstilisse loorberimetsa – kõrgele platoole, mis ulatus vihmapilve. Kõndisime nagu siilid udus ligi 800aastaste kummituslike loorberipuude vahel. Giid nõudis, et grupp peab hoidma kokku ja olema tema läheduses, sest sinna on ära eksitud.
Huvitav oli ka käik Engenhos do Norte rummivabrikusse, rummi tehakse kohalikust suhkruroost. Nägime, kuidas rummist, meest ning apelsinidest, mandariinidest või passionidest valmistatakse kohalikku jooki punshat. Seda jooki maitsesime kohalikus kuulsas teeäärses tavernis. Giid hoiatas: „Kui ühe joote, on OK. Kui kaks, olete rõõmus. Kui kolm, hakkate rääkima portugali keeles.“
Meeldejääv oli lõunasöök As Pedras restoranis mäenõlval. Meie tänu-regilaulu järel võttis peremees kitsesarvest tehtud pilli, mille nimetas rebekaks. Tema pillimäng läks sujuvalt üle ühiseks laulmiseks koos projektis osalenud portugallaste, sloveenide ja lätlastega.
Tore oli ka käik kohalike vabatahtlike algatusel loodud sotsiaalkeskusse, kus pakutakse tegevust nii noortele kui eakatele. Kohtumine oli korraldatud õuealal, kus prouad tegid käsitööd ja esitasid rahvalaule.
Eriline elamus oli pealinnas Funchalis sõit köisraudteega üles Monte mäele, kus asus kirik ja nägime Madeira kuulsaid puidust korvkelke toboggane. Rahvariietes kelgujuhid sõidutasid või õigemini kelgutasid turiste mööda asfaltteed mäest alla – 2 kilomeetrit 10 minutiga. Kes proovis, olnud päris karm.
Arenduskoja säästva turismi projektis osalesid 9 Leader-gruppi: Eestist Lahemaa, Soomaa ja Matsalu rahvuspargist ning nii Läti, Sloveenia kui Portugali rahvusparkidest kaks. Eestit esindanud kolme Leader-piirkonna 20liikmelises reisigrupis olid Loksalt Ele Tern, Kuusalu vallast Tiina Viirna ja Sõnumitooja ajakirjanik.