Lions-klubi Kehrasse ehitatud mänguväljak on lõhutud

2698

AIN TROLLA on nördinud — Kehra mänguväljaku piirdepostid on välja kistud ja vedelevad liiva sees, kiik on katki, plats prahti täis.
„Tegime kohalikele elanikele kingituse, kuid nüüd on seda kurb vaadata,“ ütleb Anija Lions-klubi liige AIN TROLLA.

2006. aasta suvel rajas Anija Lions-klubi Kehra Lehtmetsa küla kortermajade vahele laste mänguväljaku. Kui enne oli korrusmajade juures liivakast ja paar lagunenud kiike, siis renoveerimise käigus toodi platsile 65 tonni liiva ning pandi üles puitpostidega ääristatud mängulinnak – liumägi, kiiged, ronimisrada.

Uue mänguväljaku tegemine läks maksma üle 100 000 krooni. 30 000 krooni sai Lions-klubi kohaliku omaalgatuse programmi esitatud projektiga, teist samapalju eraldas Anija vallavalitsus, ülejäänu oli klubi omaosalus, sealhulgas tööjõud. Liiva andis tasuta AS Kiiu Soon.

Mänguväljaku rajamisel olid abiks ka lapsed, kes kohe pärast valmimist hakkasid mänguväljakut usinalt kasutama.

Vähem kui kolm aastat hiljem on mänguväljak trööstitus seisus – suur osa piirdepostidest on maast välja kistud ja liiva sisse laiali loobitud, suure kiige postide otsas ripub vaid poolik kett, ronimisrada ja liumägi on soditud, liiva sees vedelevad kommipaberid ja tühjad krõpsupakid ning kõikvõimalikku muud prahti.

Ain Trolla sõnul hakkas mänguväljak lagunema peaaegu kohe, kui see ehitati.

„Kettkiik lõhuti kahe nädalaga. Parandasime seda kolmel korral, siis ei näinud sellel enam mõtet,“ lausub ta.

Naelte ja kruvide abil maasse kinnitatud piirdeposte panid Lions-klubi liikmed tagasi kahel korral, kuid üha rohkem neid välja tiriti: „Väikesed lapsed neid kätte ei saa, need on jalgadega välja pekstud.“

Eikellegimaa?
Ain Trolla räägib, et Anija valla võimuliidu üks lubadus oli ehitada Kehrasse kolm mänguväljakut. Seetõttu pakkus Lions-klubi oma abi ning ehitas esimese valmis. See oli kingitus, Lions-klubi ei võtnud endale kohustust hakata mänguväljakut edaspidi hooldama.

„Meie klubile oli see üks suuremaid ettevõtmisi, kuid nüüd on tunne, et läks tühja – tundub, justkui polekski seda kellelegi vaja. Isegi rämpsu ei korjata siit ära, kuigi igal majal on ju kojamehed. Nad koristavad majaümbrusi, kuid mitte mänguväljakut, see oleks justkui eikellegi oma, kuigi sai tehtud kogu kvartali laste jaoks,“ kurvastab ta.

Kes mänguväljakut lõhuvad, ta ei tea, kuid usub, et ümberkaudsete majade elanikud peaksid teadma – mänguplats ei asu inimtühjas kohas, vaid suurte korrusmajade vahel ning akendest peaks väga hästi näha olema, kes seal käivad.

„Ükskord võtsin siit paar-kolm liiva sees vedelevat pakku ja viskasin endale autopagasisse. Siis tuli küll üks mees küsima, mis siin toimub. Ütlesin, et kuigi ehitasime selle mänguväljaku, pole kellegi mure seda hooldada ja viin need pakud minema. Ta rääkis, et väljakut lõhuvad patsaanid ja piirdepostid tiritakse maast välja selleks, et ratastega saaks mänguväljakule sõita,“ jutustab Ain Trolla.

Ta tõdeb – kui kõik lasta ära lõhkuda, pole mõtet üldse midagi teha ning kardab, et mõni laps võib lahtiste pakkude otsas ronides jalaluu murda.

Ain Trolla meelest pole mänguväljaku kordategemine ja hooldamine raske – tuleks tuua paar koormatäit liiva, suuremad poisid võiksid kiige korda teha, pakud tagasi maasse panna: „Ja emad, kelle lapsed siin käivad, võiksid vähemalt prahi ära korjata. Minu süda küll ei lubaks praegu oma lapsi siia mängima.“

Ta kinnitab, et lastele on mänguväljakut siiski vaja — õhtuti on seal neid palju. Seetõttu soovib ta, et vanemad oma lastega räägiksid – mängukoht tehti nende jaoks ning seda tuleb hoida.

„Ümberkaudsete majade elanikud ise võiksid käituda nagu peremehed, hoida mänguväljakul silma peal ning aeg-ajalt seda koristada. Räägime praegu mõttetalgutest, kuidas oma elu paremaks teha. Kuid miks on vaja kampaania korras talguid teha, kui võime siinsamas maja ees  end natuke liigutada ja elu ongi juba veidi parem,“ märgib Lions-klubi liige.