Kuusalu vallas kasvab Eesti tõupuhtam angoora küülik

6152

Võidulooma omanik AIRI POLL pälvis angoora küülikute parima kasvataja tiitli.


AIRI POLLI süles on tõupuhtama küüliku tiitli saanud KIARA. Perenaine näitab, et angoora küülikutelt on võimalik lõnga kedrata ka otse seljast.

Kuusalu valla Hirvli küla Hiiekivi talu perenaine Airi Poll viis detsembri alguses Rõngus toimunud küülikute ja tšintšiljade üle-eestilisele näitusele kuus angoora küülikut, neist sai küülikupreili Kiara BOB tiitli ehk hinnati tõu parimaks.

„See ei olnud üllatus,” tõdeb Airi Poll. „Meie angoora küülikute karja isadest üks on Rootsi tšempion. Hakkasime seda tõugu küülikuid pidama 2010. aasta kevadel. Tegime eeltööd, uurisime, kust neid võiks saada. Leidsime tiitlitega tõukarja Rootsi teises otsas, käisime loomadel seal järel. Elu on õpetanud, kui tahad millegagi alustada, siis tee seda parimatega.”

Tema teada on Hiiekivi talu praegu Eestis ainus, kus peetakse angoora küülikuid. Karjas on 32 looma.

„Huvi nende vastu tekkis elust enesest, sest ma ei kannata tavalise lambavillase lõnga torkimist. Et saaks talvel kanda kootud esemeid, otsisin alternatiivseid võimalusi. Angoora küüliku vill ei torgi üldse, on imepehme,” selgitab ta.

„Nende kasvatamine on emotsionaalselt väga meeldiv – pehmed vahvad karvapallid. Pole vahet, kas on emane või isane, villa annavad mõlemad. Kui villapahmaka maha niidad, on nad kui roosad beebid. Karv kasvab kiiresti, millimeeter päevas, aga paariks nädalaks panen neile soojahoidmiseks selga endakootud koeravillakampsunid.”

Peamiselt tegeleb küülikutega perenaine, suvel aitavad heina teha abikaasa Tarmo Poll ning täiskasvanud pojad Silver ja Taavi.

„Oleme abikaasaga ettevõtjad, meil on Tallinnas turvateenuseid pakkuv firma ning käime seal tööl,” jutustab Airi Poll. „Jõuan linnast tagasi, lähen küülikuid ja lambaid söötma. Hiljem veel ketran või koon, praegu on ju õhtud pikad.”

Käsitööd varem ei teinud
Airi ja Tarmo Poll kolisid Tallinnast Kolka 1990. aastal. Paar-kolm aastat hiljem osteti elamine Hirvlisse – endine lüpsjatele mõeldud ridaelamu, mis nüüd on  välja ehitatud eramuks. Esialgu peeti paari ratsahobust, siis võeti lisaks lambad. Viimasel paaril aastal enam hobuseid pole, talus kasvavad villaloomad – rootsi peenvillalambad, gotlandi ja kihnu lammas ning küülikud.

„Võiks öelda, et olen nakatunud vokiviirusesse, kogu see loomaaed toidab minu kirge ja armastust pehme karvase lõnga tegemisel,” kirjutab Hiiekivi talu perenaine oma blogis airiangoora.blogspot.com.

Ta tunnistab, et varem ei olnud käsitööd teinud, oskused on selgeks saanud ise õppides. Tema blogis on fotod mütsidest, sallidest, käpikutest ja kampsunitest, mis kõik enda tehtud. Reklaami ta oma toodetele ei tee, info liigub suust suhu, tullakse ja ostetakse või tellitakse kudumeid. Tellimustest suure osa moodustab koeravilla ketramine lõngaks, omanik saab enda koera villast lõnga tagasi.

Kogu jänesevilla ketrab Airi Poll vanaema vana vokiga. Ka ketramist keegi ei õpetanud, on ise harjutanud ja katsetanud ning nendib, et pidevalt avastab juurde uusi võimalusi.

„Angoora villa ketrusega päris algaja hakkama ei saa, enne peab lambavillaga harjutama. Asusin pusima, nüüd teen ka kirjatud- ja efektlõngu. Ise kedrates annad lõngale omaette väärtuse, ma ei koo enam vabrikulõngast. Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi öelnud, pean õppima kuduma sellepärast, et ükskord on vaja hakata jänestele kampsuneid tegema, oleksin seda inimest vaadanud nagu tulnukat.”

Pügatakse 90 päeva tagant
Angoora küülikutelt saab lõngavilla alates 8 kuu vanuselt, noorte küülikute villa kasutatakse viltimiseks. Kõige parem, esimese klassi vill, kasvab jänese seljal ja külgedel. Täiskasvanud angoora küülik annab ühe pügamiskorraga villa keskmiselt 300 grammi. Esmakordselt pügatakse 8.-10. nädala vahel ning edasi täpselt iga 90 päeva tagant.

„Esimesi jäneseid pügasin kolm-neli tundi, praegu läheb umbes tund. Lõikan korralike juuksurikääridega. Tood küüliku tuppa, võtad sülle, vaatad ühe silmaga televiisorit ja pügad tasapisi. On olnud päevi, kui tuleb pügada viis küülikut, aga ka selliseid, kui ei püga ühtegi,” kirjeldab angoora küülikute parim kasvataja.

Ta ütleb, et villaküülikute pidamine on hea alternatiiv maal töötamisele: „Angoora küülikute vill on maailma pehmeim ja väga hinnatud ning seda võiks toota rohkem. Nende vill on ka väga puhas, pole vaja pesta. Nad söövad vähe. Neil on kõrge proteiinivajadus, porgandeid ega muid juurikaid ei pea andma, toidame heina ja spetsiaalselt segatud jõusöödaga. Õunapuuoksi tuleb ka anda, sest küülikute hambad vajavad närimist.”

Angoora küülik tahab suurt puuri, vähemalt 0,7 ruutmeetrit, ning sellesse tuleb panna eraldi riiul, kus loom saaks pikutada ja võimelda.