Leesilt pärit väliseestlase VÄINO ESKENI fondis on üle 4600 raamatu, lisaks fotod, dokumendid, väljalõiked, kokku ligi 8000 nimetust.
Fondi hoidja SULEV VALDMAA näitab Eesti Punase Risti V klassi teenetemärki, mis omistati Väino Eskenile 2007. aastal.
2009. aasta maikuus Rootsist suure rekka-autoga toodud arhiiv ja riiulid-kapid on paigutatud Kuusalu raamatukogu kõrval asuvasse endisesse hambaarstikabinetti. Esialgu remonditi nende tarbeks allkorruse füsioteraapiatuba, ent vabanenud arstikabinet osutus paremaks, sest sinna pääseb raamatukoguruumidest otse. Arhiiv korrastati LEADER programmi toel – Kuusalu vallavalitsusele lubati selle jaoks MTÜ Arenduskoda kaudu 49 846 krooni.
Transpordikulude katmise korraldas Väino Esken oma eluajal.
Peale tuhandete raamatute on kogus rohkem kui 200 fotot, üle 80 kausta dokumente, enam kui 100 nimetust perioodikat, isiklikke esemeid. Kõigil huvilistel on võimalik raamatukogu ja arhiiviga tutvuda, sealsamas on ka koopiamasin ning soovi korral saab materjale endale kaasa paljundada. Välja sealt midagi ei laenutata, kinnitas Kuusalu raamatukogu direktor Elle Ots.
Arhiivi Eestisse tooja, Kuusalu vallavolikogu liige, kohaliku muinsuskaitseseltsi ja tänavu asutatud Laurentsiuse Seltsi juht Sulev Valdmaa toonitas neljapäeval, 28. oktoobril arhiiviruumide avamisel, et omaniku tahtel on selle ametlik nimetus Kadapiku Väino Eskeni Fond.
Sulev Valdmaa on Väino Eskeni volitusel fondi hoidja ning vahendas omaniku soovi anda see üle Kuusalu vallale. Väino Esken käis korduvalt Eestis ja pakkus oma arhiivi mitmele raamatukogule, kuid huvi tunti osade raamatute vastu, tema eesmärk aga oli, et fond jääks tervikuks.
Väino Esken (27. jaanuar 1922-18. veebruar 2009) sündis Leesil Kadapiku talus. Tema vanemad olid Eduard Esken ja Johanna (sündinud Palmroos) Esken. Väino Esken oli soomepoiss, tuli Soomest Eestisse, kuid põgenes 1944. aastal Rootsi. Ta abiellus 1982. aastal oma noorpõlvetuttava Vilma Valdmaaga (neiupõlvenimega Aguraiuja, hilisem Esken), kes sündis 1925. aasta 27. jaanuaril Kuusalus Kännu majas, suri 19. septembril 2005 Rootsis. Vilma Esken oli Sulev Valdmaa ema.
Arhiivi on kogutud väliseesti kirjandust ja ajakirjandust, ka selliseid väljaandeid, mida ilmus mõni number. Paljud materjalid on Väino Eskeni koostatud, näiteks 11 vihikut soomekeelseid ülestähendusi sõjapidamise kohta ajast, mil ta käis 1943. aasta suvel Soomes allohvitseride koolis. Märkimist väärivad ulatuslik andmekogu soomepoiste elulugudega ning materjal oma endise kooli – Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi – ja selle õpilaste kohta. Säilitatud on väliseestlaste organisatsiooni dokumendid, ka juhatuse koosolekute originaalprotokollid, millele on peale märgitud: „Hävitada!”. Eraldi kaustad on Leesi küla kohta Teise maailmasõja-eelsetest aastatest. Veel on alles hoitud mitme tuntud väliseestlase kirju. Näha saab Väino Eskeni autasusid, nende seas EV presidendi Toomas Hendrik Ilvese 2007. aastal annetatud Punase Risti V klassi teenetemärki.
Sulev Valdmaa sõnas, et Väino Esken oli suur parandaja ja täpsustaja, ta on järjekindlalt uurinud, kogunud ning täiendanud aja- ja eluloolisi andmeid ning neid süstematiseerinud.
Kui taastati Eesti Vabariik, vahendas Väino Esken kodumaale humanitaarabi. Gustav Adolfi gümnaasium sai Rootsist klassimööblit ja mitmesugust muud toetust. Kuusalu keskkoolile andis ta üle Rootsis annetustena kogutud rahasumma, mille eest vahetati välja mõned aknad.
Fondi avamisel osalenud Ain Siimann, Gustav Adolfi gümnaasiumi endine kauaaegne direktor, meenutas kohtumisi Väino Eskeniga ja rääkis, kuidas kool sõlmis tänu temale sõprussidemed Rootsi Västeråsi gümnaasiumiga: „Väino Eskeniga oli huvitav vestelda, ta oli tore vilistlane, tegi me kooli toetuseks tõsist tööd.”
Avamisel käis ka Gustav Adolfi gümnaasiumi ajaloomuuseumi juhataja Helda Venderström.
Fondi aitas Sulev Valdmaa palvel süstematiseerida Vladimir Vilipus Eesti kaitsejõudude arhiivist. Vladimir Vilipus märkis, et alati on kasulik deponeerida eraarhiivide materjalid kohaliku omavalitsuse või riigi asutuse juures, sest siis jäävad need avalikkusele kättesaadavaks. Paljude eraarhiivide saatus on pärast omaniku surma olnud selline, et huvipakkuvamad esemed-dokumendid on sattunud turule ning rännanud kollektsionääride kätte, teinekord ka Eestist välja. Omavalitsusele või riigiasutusele üle antud arhiivi ei saa võõrandada ja see jääb rahva varaks.
Kadapiku Väino Eskeni Fondi ruumide avamispäeval oli Kuusalu raamatukogu väikeses eesruumis näitus Vilma Eskeni maalidest. Sulev Valdmaa ja ta õde Viive Ruus jutustasid, et nende ema kunstianded avaldusid küll juba Eestis, kuid neid kasutama hakkas ta alles Rootsi siirdumise järel. Eestis tegi ta palgatööd ja polnud aega sellise hobiga tegeleda. Rootsis läks ta kursustele, hakkas maalima.
Vilma Esken maalis Rootsis elatud paarikümne aasta jooksul üle 100 akvarelli. Neist suurem osa on poja ja tütre valduses, kuid paljud pildid müüs Rootsis asutustele ning väliseestlaste kodudesse, ka Eestis on peredes temalt kingitusena saadud akvarelle. Vilma Eskeni maalikogu on plaanis tutvustada Kuusalu rahvale edaspidi põhjalikumalt.
VÄINO ESKEN
27. jaanuar 1922-18. veebruar 2009
Väino Esken on sündinud Leesi külas Kadapiku talus kaluripere ainsa lapsena. Haridusteed alustas Leesil. Gümnaasiumihariduse sai Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis, mille lõpetas 1941. aastal 23. lennuga. Ta oli Teise Maailmasõja ajal soomepoiss, 1944. aastal osales võitlustes Eestis. Sama aasta oktoobris põgenes Soome kaudu Rootsi, kus elas kuni elu lõpuni Eskilstunas.
Rootsis oli ta algul metsatöödel. 1947. aastal sai töökoha Volvo kontserni kuuluvas masinaehitusettevõttes Bolinder Munktell, samal ajal õppis Stockholmi Ülikoolis majandusteadust. Ta töötas ettevõttes mitmetel ametikohtadel, viimased paarkümmend aastat oli audiitor ja revisjoniosakonna juhataja.
Pensionile läks 1986. aastal.
Väino Esken osales väliseesti organisatsioonide tegevuses, aastatel 1973-1980 oli soomepoiste Rootsi koondise JR 200 Sõprusühing esimees. Ta tegutses aktiivselt ka Eskilstuna Eesti Pensionäride Ühenduses ja eesti kirikus. Koos abikaasaga käis ta New-Yorgis ESTOl. Väino Eskenil on esimesest abielust kaks tütart, kes elavad Rootsis.
