Kuidas Rahvakogule sattusite, millised on muljed, mida toimunust arvate ning mida ütleksite kritiseerijatele?

1330

kalle
Kuusalu Soojuse juht Kalle Küngas:

„Uuringufirmast Emor helistati. Uuriti esiteks Rahvakogu toimumisest informeerituse kohta. Täpsustati minu vanust, haridust, elukohta ja küsiti nõus­olekut valituks osutumise korral Rahvakogul osalemiseks. Nädal hiljem järgnes kõne, millega teatati, et olen niiöelda valimis, ma täpselt seda terminit ei mäleta, ja küsiti veel kord nõusolekut osalemiseks.

Paar nädalat enne Rahvakogu külastas mind õhtul üks Emori töötaja, kontrollis andmed üle ja küsis kolmandat korda, kas olen valmis osalema.

Muljed Rahvakogust on positiivsed. Korraldus oli ladus ja läbimõeldud, eeltöö oli hea. Plaanis oli igale hääletamisele anda aega 30 sekundit. Proovihääletamise juures toimunud tehnilisi tõrkeid võeti kohe arvesse ja hääletamise aega pikendati.

Minu vastused läksid enamuse arvamusest lahku mõnes punktis. Osa sellest põhjustasid valikvastused. Arvestasin, et mitme võimaliku vastuse juures tuli valida enda arvates kõige sobilikum ehk siis eelistus. See vastus ei pruukinud olla täielikult sinu arvamus, aga oli sellele kõige lähemal.

Näiteks oli vastus: „Riigikogusse on valitud eeldatavasti arukad inimesed.“ Aga, kui keegi neist on laevanduse spetsialist, siis võiks ta osaleda oma valdkonna spetsialistina Tallinna Sadama nõukogus. Erakondliku kuuluvuse alusel nõukogusse määramist ma ei poolda, aga sellist vastusevarianti ei olnud.

Usun, et ettepanekutesse suhtutakse Riigikogus respektiga. Rahvakogu tasulise vormina jätkamine oleks vale idee. Kui jätkata, siis vaid vabatahtlikkuse alusel. Mingi aja võiks veel jätkata.

Kritiseerijaid, kes konkreetselt arvamust avaldavad, tuleb hinnata. Ilma oma seisukohti põhjendamata arvamusi ma tõsiselt ei võta. Kogu päevaks kogunes ikkagi üle 300 vabatahtliku inimese, selleks, et oma arvamust avaldada.“

ingeldrin
Ingeldrin Viljak Pärispealt:

„Lugesin üleskutset tulla vabatahtlikuks kodanikuühiskonna nädalakirjast, mida edastab minule vabaühenduste liit.
Osalesin arutelujuhina, mis tähendas, et minu ülesanne oli laudkonnas kõik inimesed arutlema panna, seista hea teemas ja ajakavas püsimise eest, anda kõigile sõna, laudkonna päeva kestel tekkinud mõtted üles tähendada ning abistada hääletusprotsessi läbiviimisel.

Tulemused olid rõõmustavad, sest olid tehtud kaalutletult. Usun, et päev andis osalenutele olulisel määral uusi teadmisi, suurendas huvi arutlusel olnud teemade ja poliitika vastu – ka see on oluline väärtus lisaks kõigele muule.

Minule pakkusid enam huvi meetmed, mis suurendaksid võimalust uutel erakondadel või isikutel valituks osutuda: erakonna asutamiseks nõutava liikmete arvu vähendamine, valimiskünnise langetamine, üksikkandidaatide Riigikokku valituks osutumise tingimuste lihtsustamine ja kompensatsioonimandaatide jaotamine. Üldjoontes seisukohad ühtisid.

Kui meil on targad poliitikud, siis nad töötavad rahvakogulaste ettepanekud läbi ning korrigeerivad mõningaid oma seniseid positsioone.

Loodan, et erakondade konkurentsi soodustavad ettepanekud vormuvad ka seaduseelnõudeks, mille Riigikogu vastu võtab.

Kuna Rahvakogu oli uudne kogemus kõigi jaoks, siis mõningane ebalus on täiesti loomulik. Neile, kes on kritiseerinud ja korraldajate poole näpuga näidanud, soovitaks ma vaadata, kuhu suunavad nende ülejäänud sõrmed.

Ütleksin kirjanik Leelo Tungla sõnadega: „Irooniameel on okastega huumorimeel, need okkad on kaitseks.“

henn
Henn Pärn Kalme külast:

„Olin vabatahtlik arutelujuht. Läksin sinna, sest olen mures Eestis toimuva pärast.

Esialgu oli kõhklus, et kuidas arutelud kujunevad, aga kui nägin neid inimesi, kes Rahvakogus olid, see kadus. Nad valiti sinna juhuslikkuse alusel, ent olid kõik arusaajad, osavõtlikud ja arukad.

Mu hinnang Rahvakogule on positiivne, ma ei häbeneks seda kasutada Eesti riigile oluliste küsimuste lahendamisel.

Rahvakogu seisukohad olid lingvistilised, kui need peaksid seaduseks saama, võivad oluliselt muutuda, sest riigikogu peab arvesse võtma paljusid erinevaid aspekte. Kuid välja joonistus Rahvakogu hoiak, sellega tuleb seadusandjal arvestada.“

elina
Elina Aasa Kuusalust:

„Helistas naishääl Emorist, küsis, kas olen nõus osalema arutlejana kui „parameetrid“ sobivad. Saanud jaatava vastuse, küsis ta mu vanuse, elukoha ja hariduse kohta, teatas, et sobib ning siis juba võttis ühendust korraldusgrupp.

Otsene mulje arutelupäevast on ootamatult positiivne. Minu lauas nr 6 oli kohal oodatud 10st 9 inimest, pluss arutelujuht.

Nagu igas lauas 47st, võrdselt nii sooline kui ka vanuseline esindus. Kõik täiesti võhivõõrad. Pärast 7tunnist ajurünnakut oli tunne, et olen neid inimesi tundnud 7 aastat. Kaks kodanikku meie lauas olid justkui elavad entsüklopeediad ning hämmastavad analüüsijad, oli suur rõõm kohtuda selliste inimestega. Napist koosoldud ajast jäi väheks: meie laudkonnal on ühispilt ja meililist, milles jagame tagasisidet, kohtumisest avalikustatud pilte ja jutte ning oma nägemust tulevikust. Meie arvamused ei ühti kõiges, kuid teiste ära kuulamine avardab maailmapilti.

Rahvakogu on oluline, sest kõik siin ilmas olemasolev on kellegi jaoks vajalik. Minu kui muusiku jaoks oli eriti tähtis, et rahvas arutelupäeva lõpus laulu üles võttis: meelde tuli aasta 1988, kui olin teismeline, seljas rahvarõivad ning rinnas hulk trikolooriribakesi, mida soovijatele jagasin. Sama laul samas kohas, võimas ja vahetu tunne sellest, et oled korda saatmas midagi pöördumatut.

Kas toimunu on oluline peale selle ellukutsujate ka võimalike muutuste sihtrühmale ehk riigi valitsejatele, näitab aeg.

Mul oli aega eeltööks ligi 3 nädalat. Kodulehel oli teemadering väga lai, nädal enne arutelupäeva saadeti materjal, kuhu oli kokku kirjutatud enim kõlapinda tekitanud teemad.

Kõige rohkem kajastatud küsimuses, mis puudutab otsevalimisi, oli minu arvamus erinev tulemusest. Samas, pean paraku olema nõus teisitimõtlejaga – otsevalimine võib luua olukorra, kus kõrge ülekaalu saab tõmbekeskuse arvuka elanikkonna soosik ja Nina või Metsapoole külade valijal ei ole lootustki.

Kodanik on rääkinud. Põhiseaduse järgi on rahvas meie riigis kõrgeima võimu kandja. Ma ei näe ühtki loogilist põhjendust, miks mõtlev inimene riigikogus ei peaks Rahvakogu ettepanekuid tõsiselt võtma. Sealt saabuv tagasiside annab rahvale teadmist, kes on väärt edaspidi meie valikul me riiki juhtima.

Loodan, et kodanikualgatus meie riigis on saanud Rahvakogu kaudu tuult tiibadesse veelgi  juurde ning tekib järjest rohkem julgeid inimesi, kes tõestavad, et rahvas ei ole rumal pööbel, kellest saab igavesti üle sõita.

Teemal, kas Rahvakogu üldse vaja oli, võime me jahuma jäädagi, kuid tegelikkuses saab midagi muuta vaid see, kes selleks ise vaeva näeb ning kui endal paremat ideed pakkuda ei ole, pole ka mõtet teisi maha teha – edasi see ei vii.“

tanel
Tanel Talve Vooselt:

„Mina sattusin Rahvakogusse Minu Eestit vedavate inimeste kaudu. Teeme Ära talgutel olen varem osalenud korraldustiimis, kui sealtkaudu tuli info Rahvakogu kohta, pakkusin ennast vabatahtlikuna välja. Kuna sel hetkel vajati laudadesse arut­elujuhte, oli mu ülesanne paigas. Üsna pikaajaline kogemus kodanikuühiskonna ja maaelu arendamisel tuli mulle ka Rahvakogus kaasalöömisel kasuks.

Kõige olulisem oli see, et inimesed said uuesti sära silmadesse. Ma loodan siiralt, et Rahvakogu otsuseid võetakse tõsiselt ja kõik, kes seal kaasa lõid, saavad kinnitust, et nende töö ja vaev ei olnud asjatu. Ja tööd seal tehti, need otsused ei sündinud huupi mingitele valikvastustele ringi ümbertõmbamisega, vaid sisukate arutelude tulemusel.

Lauajuhina ei tohtinud ma omi eelistusi seal välja öelda ja sellega inimesi mõjutada, minu ülesanne oli juhtida tähelepanu võimalikele mõjudele ja suunata arutelu nii, et läbi mõeldakse võimalikult paljud nüansid, mis otsusega võivad kaasneda.

Üldiselt langes minu arvamus kokku hilisemate tulemustega, ise pidasin tähtsaks valimissüsteemi lihtsamaks ja arusaadavamaks muutmist, et võimaluse rahvast esindada saaks senisest rohkem inimesi ja väheneks niiöelda ebaõiglus, kus valituks saavad ilma reaalse häältehulgata poliitikud.

Loodan, et täitub meie laudkonna soov – Rahvakogu võiks käia koos näiteks kord nelja aasta jooksul, et üle vaadata, kas riigikogu on jätkuvalt õigel teel või oleks vaja seda suunda pisut korrigeerida. Iga-aastast Rahvakogu meie arvates vaja ei oleks, sest lõppude lõpuks peaksid asjad saama paika seadusandliku ja täidesaatva võimu ning rahva vahel. Kui me pidevalt vajaksime Rahvakogu, siis on see märk, et asjad on halvasti ja ka Rahvakogu ise pole oma ülesandega hakkama saanud.

Kritiseerijatele on öelda ainult üht – kes ise laupäeval Tallinna Lauluväljakul kohal ei olnud ega näinud, kui asjalikud ja targad on Eesti inimesed, sel ei ole õigust midagi kritiseerida. Igal juhul oli see väga vajalik asi, peame mõistma, et rahvast ei tasu alahinnata – ülbet ja üleolevat suhtumist meie inimeste suutlikkuse kohta on liiga palju.“