Anijalt alguse saanud bänd tähistas juubelit kontserdiga Raasiku rahvamajas.
CRACA praegune koosseis: seisavad ANDRES ASSUKÜLL, SVEN HIMMA, RIHO OLBERG, KERSTI TUULIK, BETTY KIRME, ees KIRSTI TÕNNISMANN ja TAUNO NAVA. Plakat on bändi esimesest koosseisust 1960ndate lõpus. Foto Elisa Kongi
Ansambel CRACA alguslugu 1960ndate lõpul seostub tugevasti biitlite muusika ja selle mõjudega. Bändi esimeses koosseisus mängisid 14-16aastased kohalikud Anija poisid, kes üksteist hästi teadsid: laulja ja kitarrist Riho Olberg, trummar Uno Pärnamägi, basskitarrist Tiit Männiste ja laulja ning kitarrist Olev Ehrlich. Kõik õppisid Kehra gümnaasiumis ja muusikakoolis.
Riho Olberg: „Tegelikult oleme tegutsenud kauemgi kui 45 aastat, kuid fikseerinud oleme oma alguse nii. Tolleaegne muusika oli isikupärasem kui praegu. Muusikatööstuse mõju ei olnud nii suur ja väljakujunenud. Valitses loomulikkus. See andis igaühele võimaluse luua seda, mida ta tundis.“
CRACA hakkas koos käima ja mängima Anija mõisas tegutsevas kultuuriklubis. Riho Olbergi sõnul õpetajatele nende bänd ei meeldinud. Tituleeriti ju pikkade juuste kandjad nõukogude standardite kohaselt lõngusteks.
Lugusid kirjutasid tema ja Olev Ehrlich. Alguses olid repertuaaris põhiliselt eestikeelsed lood. Kuna noored kuulasid lääne muusikat, siis peagi lisandusid omad inglisekeelsed lood. Anija kultuuriklubis olid peod põlvkondadele ühised. Seetõttu oli bände kaks. Vanemale rahvale mängis alustuseks tantsulugusid Slowers ehk Olev Ehrlich akordionil. Trummile oli kirjutatud bändi nimi. Hilisematel õhtutundidel hakati mängima lugusid noorematele, trumm pöörati ümber, teisel küljel ilutses „CRACA“.
Riho Olberg meenutab, et kultuuriklubi põrandalt tõusis tolmu, kui seal tantsiti. Pärast pidu olid kõikidel näod ja riided kriimulised.
Mõne aja pärast sai CRACAst Kehra klubi ansambel, millega liitusid löökpillide mängija Peep Toomet ja klahvpillidel Epp Soo. Esineti tasulistel tantsuõhtutel, kus ühe õhtu eest sai bänd viis rubla.
„Repertuaaris tohtis olla vaid viis välislugu. Omaloodud laulud läksid välislugude alla. Tegelikult saime ikka kõik lood tehtud, mis tahtsime, aga kultuuriministeeriumile antud nimekirjas pidi neid olema viis,“ jutustab Riho Olberg.
Selle koosseisuga mängiti kuni 1971. aastani. Seejärel bändi tegevus vaibus, kuna noored läksid ülikooli ja CRACA esimene periood lõppes.
Ideoloogia ei soosinud
Järgmine etapp ansambli elus algas 1973. aastal, kui suve lõpus olid noored Anijal koos ja tekkis mõte teha suvelõpu pidu. Kohale tuli üle paarikümne inimese, õnnestus hästi ja otsustati korraldada igal sügisel.
„Looming, mis sel ajal tuli, ei vastanud enam meie mänguoskustele. Läksin Georg Otsa nimelisse muusikakooli uusi mängijaid otsima. Soolokitarri tuli mängima Kristjan Kirme, kes tõi löökpille mängima Sven Himma. Peep Toometit saime asendama Hando Jõhviku. Klahvpille hakkas mängima Kaido Suss. Basskitarristiks ja lauljaks sai Kirsti Tõnnismann,“ rääkis Riho Olberg.
Suvelõpupeod Anijal muutusid rahva seas populaarseks. Saabuti kaugemalt ja telkidega. Saal ei mahutanud enam pidulisi ära. Tollasele võimule sellised peod ei sobinud. 1978. aastal keelati pidu ära, kultuuriosakonnast enam luba ei antud.
„Meie lugude sõnadele oli alla tõmmatud punaseid jooni. Ei saanudki aru, et miks. Küsisin komsomolikomiteest, sealne tuttav lubas, et enne pidu saame loa. Aga ei antud, kontserdi tegime minu talus. Uksed olid lahti, kes kohale tuli ja kuulis, see sai osa. Mõned kogunesid siiski mõisa, neile tuli miilits järele. Kes jooksu ei saanud, viidi Tallinnasse ülekuulamisele, hommikul kell neli lasti tulema,“ meenutab Riho Olberg.
Põhjus, miks pidu ära keelati, ei olnud tema sõnul lauludes. CRACA lood ei sisaldanud poliitilist sõnumit. Stiil ja ellusuhtumine oli läänelik, ise tehti efektsed kostüümid ja lavasõu, mida Eestis oli harva näha. See haaras masse, võis tunduda võimule ohtlik.
Kui Anijal esineda ei tohtinud, hakkas CRACA tegema kontserte Raasikul. Sai esineda kui diskoõhtu külalisansambel, nii oli juriidiliselt korrektne.
Esinemas käidi ka teistes kultuurimajades üle Eesti. Sageli juhtus, et peole ilmusid provokaatorid, aeg-ajalt tuli esinemine pooleli jätta. Mõnikord kuulati pärast kontserti ansambli liikmed üle.
„Oru rahvamajas juhtus, et peole saabunud provokaatorid püüdsid tekitada kaklusi, loopisid kultuurimaja ketšupit täis, nagu oleks toimunud verine lööming. Jätsime kontserdi pooleli. Kuimetsas juhtus 1982. aastal, et me ei saanud esinemisluba. Kultuurimaja juhataja ütles, kuna ta lastakse niikuinii ametikohalt lahti, siis kontsert toimub. Ja toimuski,“ kõneleb Riho Olberg põnevamatest juhtumitest.
CRACA taassünd
1980ndate lõpus CRACA tegevus vaibus. 1998. aastal tuli 30. juubeliks jälle kokku. Kaido Sussi asmele asus klahvpille mängima Ariel Lagle.
Juubelikontserdid on CRACA andnud Raasiku rahvamajas. Tänavu augustis toimunud kontserti ei pea Riho Olberg heli ja valguse kvaliteedi mõttes kõige õnnestunumaks, kuid hindab kõrgelt neid, kes kohale tulid: „Mõned tulid Räpinast ja Varbolast. Sven Himmal oli esinemise ajal 39 kraadi palavikku. Ta lükkas haiglasse mineku kontserdi tõttu edasi. See väärib austust.“
2001. aastal ilmus ansambli seni ainuke plaat „Stoneroad“. Praegu on käsil uue plaadi tegemine. Koos käiakse Riho Olbergi kodus.
„Tahtsime sel talvel jõuda uue plaadi valmis, aga läheb kauem. Koosseis on uus. Kristjan Kirme ei ole enam meie seas. Teisest koosseisust oleme alles mina, Kirsti Tõnnismann ja Sven Himma. Uued ansambliliikmed on soolokitarristid Andres Assuküll Kehrast ja Tauno Nava Arukülast ning laulja Betty Kirme. Kolm nädalat enne viimast kontserti liitus ka klahvpillide mängija Kersti Tuulik. Selle koosseisuga tahaks nüüd plaadi kiiremas korras valmis jõuda ja teha plaadiesitluskontsert. Plaat tuleb nii eesti kui inglise keeles.“
