Kokkusaamisel Leesi rahvamajas panid töögrupid kirja mured seoses pohiranna hääbumisega ja tegevused keele propageerimiseks.
OTT SANDRAK, RIINA LAANETU, JAAN VELSTRÖM, KARLI LAMBOT, AIDA KASELA ja MELIKA KINDEL.
Novembris lepiti esimesel rannakeele seminaril kokku, et detsembri alguses kohtutakse taas ja hakatakse arutama, mida oleks vaja teha keele kaitseks.
Jätkukohtumine oli laupäeval, 7. detsembri õhtul, kui Leesi rahvamajja kogunes kümmekond huvilist, kellest enamik on seotud Juminda poolsaarega – kasvanud üles rannakeelses kodus või õppinud pohiranna keele lapsena selgeks tänu vanaemadele-vanaisadele.
Kaasa mõtlema olid tulnud ajaloolane Ott Sandrak Kolgast ning Lahemaa rahvuspargi ajaloo- ja kultuuriväärtuste spetsialist Ave Paulus.
Esmalt lugesid Meeli Lehis, Karli Lambot, Maila Velström ja Tiiu Lepnurm ette rannakeelseid pajatusi.
Siis sai sõna Prangli koguduse õpetaja Kalle Rebane, kes tutvustas prangli keele internetipõhist sõnaraamatut. Selles on 361 levinumat väljendit. Ta jutustas, et veel 1980ndate aastate alguses ei pandud Prangli koolis pahaks, kui õpilased kirjutasid rannakeeles. Kui ta ise tegi mõni aeg tagasi väikelaevajuhi eksami, kasutas samuti selle keele mõisteid, sest oli õppinud need kohalikelt kalameestelt.
Kalle Rebase jutu jätkuks sõnas Tapurla juurtega Melika Kindel Kolgast, et on aeg hakata ka Juminda poolsaarel sihte seadma, kuidas rannakeelt rohkem kasutada.
Jaan Velström Virve külast tõstatas küsimuse, mis vahe on pohiranna keelel ja rannakeelel. Ave Paulus lausus, et keeleteadlased räägivad kirderanniku murdest, mille alla liigitatakse ka Kuusalu murrak.
Ott Sandrak märkis, et Kuusalu murraku maakeele variandi järgi on pandud alus eesti kirjakeelele. Kuusalu murraku rannakeel tähendas pohiranna keelt, ehk seda, mida räägiti Juminda ja Pärispea poolsaartel. Nii ida kui ka lääne pool sellest olid randades kasutusel maakeelega segatud variandid.
Lepiti kokku, et pohiranna võrdsustatakse kohalikus kontekstis rannakeelega, kuigi viimast käsitlevad teadlased laiemalt kogu põhjaranniku keelena. Pohiranna ehk rannakeele eripära on, et veel on olemas suur hulk inimesi, kes seda mõistab ja kasutab.
Murena sa kirja asjaolu, et pohiranna keelt kuuleb vähe ja see kipub meelest ära minema. Keeleoskajad on vanad ja kaovad ning kõik oskajad ei tule keele päästmisaktsiooniga kaasa. Hääbumas on randlaste traditsioonilised elatusalad, mistõttu ei ole vajadust enam paljusid sõnu kasutada.
Ave Paulus: „Meie rahvuspargi eesmärgina on kirjas ka traditsioonilise rannakalanduse kaitse, samas pole kohalikel elanikel võimalik saada võrgulubasid. Tehke petitsioon ministeeriumisse, taotlege samasugust erikohtlemist, nagu on väikesaartel, näiteks Kihnul. Nende erikohtlemisele eelnes suur lobitöö.“
Pohiranna keele päästmiseks ettevõetavate tegevuste hulka pakuti õhtusi kokkusaamisi väiksemas ringis, kus räägitakse rannakeeles. Laiemale seltskonnale tuleks korraldada seminare, ka keelelaagreid ja kursusi. Leppida kokku grammatilised märgid, kuidas üles kirjutada pohiranna keelt, ning anda välja rannakeelne vestmik koos lausenäidetega. Koostada ka sõnastik, nagu on tehtud prangli keele kohta. Jõuti ideeni anda välja rannakeelne aabits ning ärgitada kohalike lasteaedade ja algklasside õpetajaid õpetama eesti keele kõrval rannakeelt.
Pakuti veel, et vanad rannakeelsed salvestised võiks panna internetti ning teha oma rannakeele muuseum. Tuleks käia kodudes salvestamas eakate inimeste rannakeelseid jutte. Avalikud sildid võiksid poolsaarel olla eesti ja pohiranna keeles.
Kui jutuks tulid riiklikud toetused murdekeele elustamiseks, tõdeti, et Harjumaa jaoks taolisi fonde pole. 2011. aastal loodi Virumaa pärimuskultuuri programm, samalaadsete programmide kaudu rahastatakse seto, võru, mulgi, kihnu ja ka saarte kultuuri, kuid tähelepanuta on jäänud Harju maakond, kus Kuusalu kihelkond on Eesti pärimuskultuuri varasalv, rahvalaulude ja -tantsude poolest kõige rikkam piirkond.
Ene Velström sõnas, et tuleks jõuda Harjumaa pärimuskultuuri toetava programmi loomiseni. Arutelu käigus jõuti selleni, et võiks teha koostööd Soome kultuuriorganisatsioonidega, kuna Juminda ja Pärispea poolsaared on sealsele rannikule kõige lähemal ning jagatakse ühesugust kultuuriruumi, aegade jooksul on olnud rändeid mõlemale poole lahte.
Ott Sandrakul oli kaasas pakk raamatutega. Ta tõi eesti keele ja kirjanduse instituudi laost Juminda poolsaare külade ja ka Kuusalu valla koolide jaoks Mari Musta koostatud raamatu „Kirderannikumurre“, mis on välja antud aastal 1987. Raamatud olid lattu seisma jäänud ning need anti talle tasuta.
Järgmine kohtumine tuleb jaanuaris, siis pannakse paika täpsem tegevuskava, kuidas pohiranna keelt säilitada ja propageerida.
