Kahel sügisel on Alavere kooli 3. klassi inimeseõpetuse tundides olnud kaks õpetajat – peale pärispedagoogi ka 8aastane labradori tõugu koer Rosin.
Paar aastat tagasi kutsus Anija valla alaealiste komisjon Rosina omaniku, psühholoogi, koeraterapeuti ja koolitaja Kristi Raava tegema kolmele poisile koerateraapiat ning ühel külaskäigul vallamajja kohtus ta Alavere põhikooli direktori Renna Reisiga.
„Kanal 2 saates „Sõber koer“ näidati Rosinat koolitunnis ning tema ütles, et tahab oma kooli täpselt seda, mida seal näidati,“ sõnab Kristi Raava.
Psühholoogist koeraterapeudiks
Kristi Raava elab Aegviidus, kuid töötab psühholoogina Tallinna 32. keskkoolis.
„Olin üksiklaps ning mul oli lapsepõlves koer. Mul on kolm last, kes ei jõudnud koerast hakata unistama, kui mul endal tekkis tunne, et tahan koera,“ ütleb ta.
Algul otsiti segaverelist koera, sest soov oli leida lihtsalt üks turvaline loom: „Selgus, et kõik nad on kaukaasia lambakoerte segud ning et „kaukaaslane“ pole kõige parem perekoer. Seetõttu hakkasin otsima tõukoera ja labradori kohta lugesin, et neid kasutatakse mujal maailmas teraapiakoertena.“
Kristi Raaval polnud sel ajal ehk 8 aastat tagasi aimugi, kuidas on omavahel seotud koer ja teraapia, aga pere lemmikuks võeti labradori retriiver Rosin.
„Mõtlesin, et äkki kunagi tuleb mõni mõte koerateraapiaga ja soovisin teda pisut õpetada. Selleks ajaks oli loodud Eesti abi- ja teraapiakoerte ühing ning Siim Nemvalts, kes oli oma koeraga käinud hooldekodudes, rääkis mulle põhiasju,“ räägib Rosina perenaine.
Ta selgitab, et teraapiakoera puhul on oluline kiire kohanemine võõrastes keskkondades. Et rohkem teada saada, kirjutas Kristi Raava Ameerikasse ühe koerateraapia raamatu autorile ning õppis seejärel 8 kuud Denveri ülikooli juures. See oli veebipõhine õpe, ta sai loomaterapeudi litsentsi ning on siiani Eestis ainus väljaõppinud loomaterapeut.
Koeraga kooli
Viis aastat tagasi, kui televisioon tegi Raavade kodust telesaate, jäi kaamerasse ka Rosin. Kui Kristi Raava läks pärast seda tööle, ütles kooli majandusjuhataja: „Sul on nii äge koer!“
„Mõtlesin: nüüd on õige hetk ja ütlesin, et olen mõelnud temaga kooli tulla. Majandusjuhataja küsis, et miks ma pole seda teinud ning lubas direktoriga rääkida. Nad uurisid ja ütlesid, et pole ühtki seadust, mis keelaks koeraga kooli tulla,“ jutustab ta.
Nüüd käib Rosin koos perenaisega igal neljapäeval koolitööl kaasas. Loom on kas passiivne või aktiivselt kaasatud tegevusse: „Esimene tähendab seda, et mina teen oma tööd psühholoogina ja koer on lihtsalt siin. Kui loom on ruumis, on ruum juba teistsugune. Näiteks tuleb minu juurde lapsevanem ja ütleb: „Oi, teil on siin koer!“ Inimene avaneb palju kiiremini ja sageli räägime, nagu vanad tuttavad. See ei näe välja nagu vestlus psühholoogi juures, vaid nagu jutuajamine kodus. Looma juuresolek võtab pinged maha.“
Koera juuresolek võtab psühholoogi sõnul maha maskid. Talle ütleb sageli väga palju, kuidas laps võtab tema juurde tulles koeraga kontakti: „Räägin, et mina näen kristallide neid tahke, mida teised ei näe. Kui mõned õpetajad ütlevad, et last ei huvita miski, siis mina vaatan, kuidas ta suhtleb loomaga ning mõtlen, kui palju on temas tegelikult peidus, mida ta mingil põhjusel näidata ei taha.“
Aktiivsed tegevused koos koeraga on enamasti mängulised. Kristi Raava toob näite – kui lapsel on probleeme enesehinnanguga ning tal on raske kaotada, võib mängida, et ta võistleb koeraga lendava taldriku püüdmises. Või kui soovib, et laps räägiks hingelt mured ära, mängitakse mängu, kus ta peab otsustama, mitu saladust soovib ära peita: iga koerakrõbusk on üks saladus ning vastavalt sellele, kuidas Rosin need üles leiab, laps avab end.
„See on mäng, samas kuuleme Rosinaga väga sügavaid lugusid, mida polegi kellelegi räägitud. Sellised harjutused ja mängud tekivad enamasti loost lähtuvalt, neid tuleb osata ise leiutada,“ märgib ta.
Alaveres koeraga inimeseõpetus
Alavere põhikoolis on Kristi Raava ja Rosin käinud kahel sügisel, koos antakse 3. klassile 10 inimeseõpetuse tundi.
„Sealne direktor on samuti loomameelne ja usub, et loomadel on meile palju anda. Meid kooli tööle kutsudes oli tal juba enam-vähem olemas mõte, mida meilt ootas: et anname edasi eluks vajalikke põhiväärtusi, aitame tõsta laste enesehinnangut ja avatust, teha eneseanalüüsi,“ lausub ta.
Kui plaanis oli hoolivuse tund, oli Rosinal käpp haige ning ta hüppas kolmel käpal: „Ütlesin lastele, et peame nüüd Rosinasse teistmoodi suhtuma ning küsisin, mida ta nende arvates tunneb. Rääkisimegi siis hoolivusest ja arutasime, mida nad saavad oma sõprade jaoks teha, kuidas hoolida.“
Kuna Rosin praktilise harjutuse ajal läbi rõnga hüpata ei saanud, pakkusid lapsed välja, et nemad lähevad läbi rõnga ja Rosin vaatab: „Tegime siis mängu, et igaüks, kes tuli läbi rõnga, ütles, kuidas ta saab oma sõbrast hoolida.“
Psühholoog kinnitab – kui annab tunde koos koeraga, siis ka hüperaktiivsed lapsed, kes on püsimatud ja rahutud, otsivad temaga füüsilist kontakti, loom aitab neil keskenduda.
„Põhimuutus, mida näen: lapsed suudavad väga hästi reeglitest kinni pidada. Treenime seda pidevalt, räägime, miks on reeglid olulised ning käitumisprobleeme ei ole minu tundides olnud. Lapsed muutuvad nende tundidega avatumaks ning julgevad rohkem oma arvamust välja öelda,“ rõõmustab Kristi Raava.
Tal on Alavere kooliga kokkulepe, et Rosina-tunnid toimuvad igal aastal oktoobrist detsembrini seni, kuni Rosin on valmis seal käima. Kuigi nüüd on tal ka teine abiline, 10kuune vetelpäästekoer Sophi, keda treenitakse samuti teraapiakoeraks.
