Kehra kooli kunagine juhataja MARIA EHRENBUSH – tõeline „maa sool“

1753
MARIA ja MART EHRENBUSH KEHRAS 1922. aastal.

Kokkuvõte ettekandest Anija valla 6. ajalookonverentsilt 15. oktoobril 2015.

LIILI EELMÄE,
Maria Ehrenbushi tütar,
Kehra keskkooli vilistlane

Image1Järgnev on kirja pandud minu ema Maria Ehrenbushi (Männikus-Ehrenbusch-Eelmäe-Männikus) mälestuste põhjal. Ta oli oli Kehra kooli juhataja aastatel 1922-1935. See on pildike ühest koolmeistrist 20. sajandi esimesel poolel, kelle sarnaseid oli igas Eestimaa nurgas. Ühine nimetaja oli päritolu, lühike õpetajakoolitus, mis tähendas elukestvat enesetäiendamist ja missioonitundega tehtud tööd. Maria Ehrenbusch oli üks paljudest, keda austusega nimetati maa soolaks – inimestest, kes tegelesid mitte ainult laste õpetamisega, vaid olid kohaliku kultuurielu eestvedajad ning suunajad.
20. sajandi alguseks, mil Maria Ehrenbush alustas õpetajakutse omandamist, oli kirjasõna levikus, koolide tekkes ja õpetajate ettevalmistuses toimunud ühtepidi päris palju, kuid teistpidi vähe. Koolides oli vähe õpilasi, koole oli vähe, vähe valmistati ette koolmeistreid. Laialdasem õpetajate ettevalmistus, koolivõrgu laienemine ning hariduse levik algas tegelikult 20. sajandi teisel kümnendil.
Pärnu kingsepa tütar haaras tekkinud võimalusest kinni. Arvestades tolleaegset õpetajate ettevalmistust, seda eriti naistele, võib öelda, et Maria Ehrenbush oli esimese ešeloni hulgas, ta sai õpetajakutse aastatel 1913-1914. Ta läbis gümnaasiumi juures aastased kursused, mis andsid kodukooli­õpetaja kutse ja käis aasta Tartus võimlemisõpetajate kursustel, mis andsid ka üldise õpetajakutse. Kuid ta õpetas eesti, vene, saksa ja prantsuse keelt, matemaatikat ja teisi aineid, pidevalt õpetas laulmist ja suurema osa ajast ka kehalist kasvatust.
Kooliõpilasena oli Maria Ehrenbush Pärnu Elisabethi kiriku koori solist, kuigi usklik ei olnud. Ta võttis klaveri- ja laulutunde, hiljem õppis koorijuhtimist Tudor Vettiku suvekursustel, joonistamist Ants Laikmaa juures ja nii edasi. Keeli õppis iseseisvalt, täiendas end kursustel.
Maria Ehrenbush õppis Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumis. Ta läks kooli 1903. aastal. Väga hea õppeedukuse eest taotlesid õpetajad talle stipendiumi, et andekas kingsepa tütar õppida saaks. Stipendium oli tol ajal haruldus. Tema muusikaõpinguid toetas Pärnu vene õigeusu koguduse batjuška, sest Maria laulis kirikukooris ja oli väga musikaalne. Ka keeli omandas ta kerge vaevaga. Kooli õppekeel oli vene keel, eesti keeles tohtisid rääkida vahetunnis ainult esimese klassi õpilased. Koolis õpetati saksa, inglise ja pisut prantsuse keelt. Maria käis laulutundides tuntud laulupedagoogi Paula Brehmi juures ja klaveritundides. Kodus klaverit ei olnud ja kõik palad õppis ta selgeks paberile joonistatud klahvistikul. Ta on meenutanud, et Pärnu Tütarlaste Gümnaasium ehk Pernovskaja Ženskaja Gimnazia oli haruldaselt hea kool. Direktor Popelišev oli liberaal ja muusikaarmastaja. Kooli sümfooniaorkestris oli 60 liiget, balalaikaorkestris 40.

Kaks korda õpetaja Vaivaras
Õpetajakutse omandas Maria Ehrenbush gümnaasiumi juures tegutsevatel kursustel, lõpetas need 1.juunil 1914. Seejärel läks Peterburi kodukooliõpetajaks, siht oli astuda konservatooriumisse. Kuid esimesele maailmasõjale järgnevad sündmused ja revolutsioon tõid ta peatselt Eestisse tagasi.
Pärast Riia langemist sakslaste kätte lahkusid tema vanemad Pärnust ning kutsusid tütre Peterburist tagasi. Nad olid talle Pärnust hobusega vastu sõitnud, kohtuti Vaivaras ja sinna jäädigi elama.
1915.a jaanuaris alustas Maria Ehrenbush tööd Vaivara Perjat(s)i algkoolis. Endine õpetaja mobiliseeriti detsembris ja jaanuarist hakkas seal õpetama uus. Vaivaras olid mõned poisid Maria Ehrenbushist pikemad ning kaks kuni kaks ja pool aastat vanemad. Ometi probleeme ei tekkinud ja töötada oli kerge. Õpetaja oli sportlik ja pani ka poisid spordiga tegelema.
Maikuus luges ta ajalehest, et Riia haridusringkond korraldab Tartus võimlemisõpetajate kursused. Kursused olid aasta juba kestnud, nii et Maria Ehrenbush läks teisele kursusele. Järgmisel kevadel toimunud suunamisega määrati ta Leningradi Putilovi tehase mänguplatside juhatajaks. Oli juulirevolutsioon, kui Maria tehast otsis. Revolutsiooni tõttu ei tulnud tööst midagi välja ning ta määrati edasi Volga äärde Kazamiri. Sinna Maria Ehrenbush ei läinud, vaid tuli tagasi Vaivarasse ja hakkas Vaivara Kõrgemas Algkoolis õpetama saksa ja prantsuse keelt, laulmist ning võimlemist. Kool valmistas õpilasi ette Narva Kommertskooli astumiseks.

Koolijuhataja Kehras
1920/1921 õppeaastal töötas Maria Ehrenbush Vohnjas ning1921. aasta septembrist oli tema tööpõld Kehras. Esimese aasta töötas õpetajana, kuid aastatel 1922-1935 oli Kehra kooli juhataja. 1922. aastal Maria Ehrenbush abiellus ja Kehras sündisid kolm esimest last.
Kehrasse õpetajaks kandideerijad pidid läbima vestluse komisjoni ees, kuhu kuulus inimesi Anija valla volikogust, hoolekogust ja haridusministeeriumist. Üks küsimus oli: kui nimetada sõna „meri“, kas esmalt kuulete või näete merd. Maria Ehrenbush nägi merd. See oligi õige vastus, sest õpetaja peab kõigepealt nägema, mis klassis toimub.
Kehras oli Maria Ehrenbush Lastekaitse Seltsi esimees, Kehra Kaunistamise Seltsi tegevliige ja kooli hoolekogu juhataja. Ta juhendas laulukoore, organiseeris näitemänge ja pidusid. Seltskondliku tegevuse eesmärk oli saada raha puudust kannatavate perede laste toetamiseks ja tasuta õpikute ning riiete muretsemiseks. Tasuta õpikud olid tol ajal omamoodi haruldus.
Koolijuhi meenutuste kohaselt tuli õpetajal 1920ndate aastate Kehras lapsi isegi ravida. Raasiku jaoskonnaarsti doktor Herteli alla kuulus ka Kehra, kuid arsti kutsumine oli kauge ja kallis, sest telefone inimestel ei olnud. Lapse haigestumise korral kutsuti kohale õpetaja. Kergemate haiguste puhul andis raviks nõu koolijuhataja, raskematel juhtumitel läks ta Kehra raudteejaama, kus tal lubati kasutada raudteetelefoni, et helistada arstile nõusaamiseks või tema kohalekutsumiseks. Kehra poristel teedel õhtuhämaruses haigete laste juurde minekuks olid Maria Ehrenbushil spetsiaalselt selleks otstarbeks tellitud säärikud, taskulamp ning abikaasa ostetud naiste brauning, mida küll kordagi ei kasutatud. 1920ndatel aastatel oli Kehras sageli pussitamisi, nii et pidi olema ettevaatlik.
Kodus oli koolijuhatajal esmaabikapp ja oma raha eest ostetud sabatilliäädikas täitõrjeks ja muuks. Täitõrjet tegi ta oma köögis. Õpetas lapsi ka puhtust pidama ja tervise eest hoolitsema.
Maria Ehrenbush oli ka Kehra keskkooli ja uue koolihoone ehitamise mõtte algataja ning tegi ära suure eeltöö, mille viis lõpuni juba juhataja Leopold Matt. Kõigepealt taotles ta algkoolihoone andmist kooli valdusse, milleks organiseeris kohtumisi Riigikogu liikme Ado Andrekopiga ja teiste erakondade esimeestega. Otsuse uue keskkoolihoone rajamiseks tegi Anija vallavolikogu 18. märtsil 1935. Maria Ehrenbush lahkus Kehrast sama aasta 24. mail. Uus koolihoone valmis 1939. aastal.

Kaareperes ja Siberis
Kevadel 1935 asus pere elama Kaarepere valda, kus Kassinurme külas oli mehe vanematel talu. Mehe isa Jaan Ehrenbusch oli jäänud pimedaks ega saanud talu edasi pidada. Maria Ehrenbush hakkas õpetama Kaarepere 6klassilises koolis. Ka seal oli ta tõeline „maa sool“: juhatas laulukoore, mängis näitemängudes ja lavastas neid. Peale selle võttis õpetaja osa seltside tööst, oli Kaarepere Maanaiste Seltsi esinaine.
Kaareperest pidi Maria Ehrenbush lahkuma 1945. aastal. 16-aastane poeg Uno oli mõrvatud Tartu vangla kaevus, abikaasa Mart Ehrenbush saadetud sõnapruukimise eest Vologda vangilaagrisse ning kooli juhatajalt nõuti Maria Ehrenbushi vallandamist. Ta lahkus omal soovil ja läks õpetajaks Voldi (Tabivere) algkooli, kus
jätkas seltskondlikku tegevust: kaks koori, vahepeal isegi orkester, näitused rahvamajas ja nii edasi. Kuid 1949/50. õppeaastal ta vallandati kui „õpetajaks mittesobiv isik“.
Algas pensionäripõlv. Infarkti ja halvenenud tervise tõttu sõitis Maria 1950.aasta suvel 10aastase tütre Liiliga Novosibirski oblastisse küüditatud tütre Viivi juurde. Poeg Mauri oli Irkutski oblastis. Mariat ei küüditatud, sest talle anti nõu 1949. aastaks Vologdas surnud abikaasast lahutada. Ametlikku surmateadet polnud. Maria võttis tagasi oma neiupõlvenime Männikus.
Siberis eluaegse õpetaja tervis mõnevõrra paranes. 1955. aastal tuli ta koos lastega tagasi Eestisse ning elas 1983. aastani. Nüüd on ta 32 aastat puhanud Pärnamäe kalmistul.

Armastatud õpetaja
Õpetajana oli Maria Ehrenbush kõikjal austatud ja armastatud. Veel 1980ndail aastail sai ta endistelt õpilastelt sooje kirju. Ka mina olen temale tänulik tugeva alghariduse saamise eest. Voldi algkoolis omandatud eesti keelega tulin pärast viit aastat õppimist vene koolis 1955. aastal Kehra keskkooli ja sain hakkama –keskkooli lõpuks olin oma klassis eesti keeles üks tugevamaid.
Maria Ehrenbush oli oma raamatud jätnud ühe Voldi algkooli õpetaja kätte tingimusega, et osa neist saadetaks Siberisse järele. Pere oligi külas tuntud selle poolest, et teistele saadeti järele riideid ning toitu, aga meile raamatuid. Nii et kõikide Siberi-aastate jooksul oli meil võimalus lugeda eestikeelset kirjandust.
Oma kutsetööd ema armastas ja rääkis, et kui peaks uuesti valima, valiks ta ikka õpetajaameti. Nagu teised tema kaasaegsed, ei piirdunud ka õpetaja Maria Ehrenbushi tegevus klassitoaga, vaid ulatus kaugemale. Lembit Andresen kirjutab oma raamatus „Eesti kooli ajalugu,“ et polnud midagi erilist, kui pimedatel sügisöödel kõndis õpetaja kilomeetreid porist külavaheteed koori või orkestrit juhatama, kirjandusõhtut korraldama, näitemängu lavastama. Ja kellelgi ei tulnud pähe nõuda selle töö eest tasu. Lembit Andresen lisab, et siit leiab vastuse küsimusele, kuidas on võimalik, et eesti rahvuskultuur suutis püsida läbi keerukate aegade mitte ainult kodumaal, vaid ka pagenduses. Maria Ehrenbush oli just selline missioonitundega õpetaja, keda Lembit Andresen kirjeldas.
Oma teadmiste ja olekuga oli Maria Ehrenbush eeskujuks paljudele õpilastele, kuid ka oma lastele. Tema elu juhtmotiiv oli hariduse saamine kuni harituseni ja hariduse andmine nii teistele kui oma lastele. Inimestes hindas ta töökust.
Kuni viimaste elupäevadeni oli Maria Ehrenbush võimeline käima kaasajaga sammu.Ta mõistis ning kaitses noori, leidis hea ja aruka sõna, huvitava fakti või meeleoluka teema, mida noortega arutada. Ta luges peale emakeele ka vene, saksa ja inglise keeles. Pensionärina õppis Soome televisiooni ning sõnaraamatu abil ära soome keele.
Maria Ehrenbushi huvidest olid esiplaanil kultuur ja muusikaga seonduv. Tema lemmikud oli Tiit Kuusik, Georg Ots ja Hendrik Krumm. Nooremana laulis ta koduseid töid tehes ka ise, vanemana ainult ümises. Pensionieas armastas ta telerist vaadata jalgpallivõistlusi ning teadis tähtsamate meeskondade liikmeid nimepidi ning hakkas tegelema käsitööga. Tema piltvaibad leidsid laialdast tunnustust. Maria Ehrenbush joonistas hästi ja tal oli suurepärane värvitaju. Vaipade süžeed mõtles välja ise, kuid vahel sai ideid näitustelt või ajakirjadest. Tema heegeldatud pitsrätid on isegi tütrepoja tütre lemmikud.