ANNE ORUAAS
Äsja möödus 145 aastat Vabadussõja kangelase, kindralmajor Aleksander Tõnissoni (17.04.1875-30.06.1941) sünnist. Tõnissoni jalajäljed on meie kandis kindlalt olemas. Oli ta ju Vabadussõjas ühe raskeima lahingute piirkonna – Viru rinde – ülemana oma staabiga nii Aegviidus kui Kehras. Ta oli kohal ja kõneles, kui 1932. aastal avati Vabadussõja Priske mälestussammas. Käesoleva kirjutise eesmärk pole anda üksikasjalikku ülevaadet Aleksander Tõnissoni elust ja tegevusest. Ametikohti ja ülesandeid, mida ta alati ülima vastutustundega täitis, oli selleks liiga palju. Praeguses ajas sobib ehk meenutada Vabadussõja lõpus põgenikega tulnud tüüfuse epideemiat, mille likvideerimisel oli kindral Tõnissonil otsustav roll.
Aleksander Tõnisson sündis Tartumaal Härjanurme vallas Pööra külas Reedu talus pere neljanda lapsena. Praegu jääb tema sünnikoht Jõgevamaale. Õppis Saduküla koolis ja Põltsamaal Aleksandrikoolis, kus paistis silma oma ilusa käekirjaga ja hea joonistajana. Pärast kooli lõpetamist suundus Aleksander Tõnisson pere majandusliku kitsikuse tõttu Vene kroonusse, lõpetas Vilniuse sõjakooli ja 1904. aastal oli leitnandi aukraadis rooduülemana Vene-Jaapani sõjas Mandžuurias. Esimese maailmasõja rindel viibis ta kokku kaks ja pool aastat ning imestanud ise hiljem, et pääses vaid tühiste kriimustustega. Ilmasõtta läks Aleksander Tõnisson kaptenina, teenis valdavalt pataljoniülemana, viimaks polguülema abina ning jõudis polkovniku auastmeni. Teda autasustati Vene kõigi ordenitega ning keisri nimelise tänuavaldusega. Enne Vabadussõjas oli ta ohvitserina teeninud 19 aastat.
Aleksander Tõnissoni teenistus Eesti rahvusväes, mille üks looja ta oli, algas 1917. aastal ülesandega formeerida 1. Eesti polk. Esimese eestlastest väeosa loomine viis ta Rakverre, kus juhtus midagi ootamatut – seni vallalise põlve pidanud 42aastane polkovnik armus väeosale linnavalitsuse korraldatud tänukontserdil publiku hulgas olnud noorde kooli-
õpetajasse, kelle järgnenud peol tantsule palus, ning abiellus temaga 1919. aasta juunis Narva-Jõesuu kirikus.
Koolitatud sõjamehena hindas Tõnisson alati korda ja tegevuste planeerimist, mis nii mõnegi vähema ettevalmistusega Vabadussõja kangelase meelest oli ülearune. Tormakas tegutsemine Tõnissonile ei sobinud. Väidetavalt olevat ta esialgu ka Anton Irvele nii-öelda jooksu pealt Kehra lahingusse sööstmist pahaks pannud. Tõnissoni kohta on ka öeldud, et ta oli iseloomult kinnine ja kuulus juhtide hulka, kes talle antud võimu kasutasid täies ulatuses.
Kui Vabadussõda oli juba sama hästi kui lõppenud ja käisid rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaaga, oli Aleksander Tõnissonil veel üks väga raske lahing pidada. Sõjas punaarmeele alla jäänud Vene Loodearmee juht kindral Nikolai Judenitš palus 1919. aasta novembris Johan Laidonerilt luba oma armee riismed Eestisse tuua, mille ta ka sai. Tõnissoni 1. diviisi väeosad võtsid Loodearmeelt ära relvad ja nad paigutati eraldi laagrisse. Judenitš likvideeris oma armee 22. jaanuaril 1920 ja laskis ise jalga Prantsusmaale. Eestisse jäi umbes 100 000 põgenikku – sõjaväelasi ja nende pereliikmeid, kellega koos tuli ka haigusi. Põgenike hulgas oli umbes 10 000 inimest haigestunud plekilisse tüüfusesse ehk soetõppe.
Aleksander Tõnisson sai olukorra tõsidusest aru ja suunas suurema osa põgenikest Narva ja Peipsi vahelisele maa-alale, Kuremäe kandi metsadesse, kus nad pandi karantiini. Osa põgenikke jõudis siiski Tallinnasse, kus haigus levis Kopli poolsaarel, mis oli samuti karantiinis. Loodearmeelaste hulgas valitses mustus ja hoolimatus, ka elutingimused olid kohutavalt viletsad. See soodustas haiguse levikut ja varsti olid haigestunud peaaegu pooled põgenikest. Kardeti kogu Euroopat haaravat epideemiat.
Ülemjuhataja Laidoner andis välja käskkirja, mille täitmise eest pani vastutuse Tõnissonile, kes sai taudiga võitlemiseks diktaatori volitused. Kindral Tõnisson viis käskkirja täide talle omase täpsuse ja halastamatusega. Seati sisse absoluutne karantiin, millest omavoliliselt lahkujad lasti tabamisel maha. Korjati kokku vene laialivalgunud meditsiinipersonal, kes viidi oma armee riismete juurde ja pandi eestlaste alluvuses tööle. Kes tõrkus või püüdis kõrvale hoida, lasti kohapeal maha, ohvitserid-arstid kaasa arvatud.
Haigusele pandi piir. Loodearmeelasi suri palju, arvatakse et see arv on võrdne sellega, palju oli langenuid kõigis nende peetud lahinguis kokku. Eesti kodanikke, sealhulgas meditsiinitöötajad, haigestus 5400, kellest suri umbes 500. Kuigi hiljem on ette heidetud ka liigselt karmi suhtumist õnnetutesse loodearmeelastesse, on tagantjärele selle üle raske otsustada. See oli kindral Aleksander Tõnissoni viimane ning võib-olla Eesti rahva ja kogu Euroopa jaoks suurim võit Vabadussõjas.
Kirjutamisel on kasutatud Leo Tõnissoni „Mälestusi isast“ ja Hannes Walteri „Kindral Tõnisson Vabadussõjas“, ilmunud raamatus „Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson“, SE&JS 2004.