Kind­ral ALEK­SAN­DER TÕ­NIS­SO­NI vii­ma­ne saa­vu­tus Va­ba­dus­sõ­jas – võit epi­dee­mia üle

1005
Kindralmajor ALEKSANDER TÕNISSON.

AN­NE ORUAAS

Äs­ja möö­dus 145 aas­tat Va­ba­dus­sõ­ja kan­ge­la­se, kind­ral­ma­jor Alek­san­der Tõ­nis­so­ni (17.04.1875-30.06.1941) sün­nist. Tõ­nis­so­ni ja­la­jäl­jed on meie kan­dis kind­lalt ole­mas. Oli ta ju Va­ba­dus­sõ­jas ühe ras­kei­ma la­hin­gu­te piir­kon­na – Vi­ru rin­de – üle­ma­na oma staa­bi­ga nii Aeg­vii­dus kui Keh­ras. Ta oli ko­hal ja kõ­ne­les, kui 1932. aas­tal ava­ti Va­ba­dus­sõ­ja Pris­ke mä­les­tus­sam­mas. Käe­so­le­va kir­ju­ti­se ees­märk po­le an­da ük­si­kas­ja­lik­ku üle­vaa­det Alek­san­der Tõ­nis­so­ni elust ja te­ge­vu­sest. Ame­ti­koh­ti ja üle­san­deid, mi­da ta ala­ti üli­ma vas­tu­tus­tun­de­ga täi­tis, oli sel­leks lii­ga pal­ju. Prae­gu­ses ajas so­bib ehk mee­nu­ta­da Va­ba­dus­sõ­ja lõ­pus põ­ge­ni­ke­ga tul­nud tüü­fu­se epi­dee­miat, mil­le lik­vi­dee­ri­mi­sel oli kind­ral Tõ­nis­so­nil ot­sus­tav roll.

Alek­san­der Tõ­nis­son sün­dis Tar­tu­maal Här­ja­nur­me val­las Pöö­ra kü­las Ree­du ta­lus pe­re nel­jan­da lap­se­na. Prae­gu jääb te­ma sün­ni­koht Jõ­ge­va­maa­le. Õp­pis Sa­du­kü­la koo­lis ja Põlt­sa­maal Alek­sand­ri­koo­lis, kus pais­tis sil­ma oma ilu­sa käe­kir­ja­ga ja hea joo­nis­ta­ja­na. Pä­rast koo­li lõ­pe­ta­mist suun­dus Alek­san­der Tõ­nis­son pe­re ma­jan­dus­li­ku kit­si­ku­se tõt­tu Ve­ne kroo­nus­se, lõ­pe­tas Vil­niu­se sõ­ja­koo­li ja 1904. aas­tal oli leit­nan­di auk­raa­dis roo­duü­le­ma­na Ve­ne-Jaa­pa­ni sõ­jas Mandžuu­rias. Esi­me­se maail­ma­sõ­ja rin­del vii­bis ta kok­ku kaks ja pool aas­tat ning imes­ta­nud ise hil­jem, et pää­ses vaid tü­his­te krii­mus­tus­te­ga. Il­ma­sõt­ta läks Alek­san­der Tõ­nis­son kap­te­ni­na, tee­nis val­da­valt pa­tal­jo­niü­le­ma­na, vii­maks pol­guü­le­ma abi­na ning jõu­dis pol­kov­ni­ku auast­me­ni. Te­da au­ta­sus­ta­ti Ve­ne kõi­gi or­de­ni­te­ga ning keis­ri ni­me­li­se tä­nua­val­du­se­ga. En­ne Va­ba­dus­sõ­jas oli ta oh­vit­se­ri­na tee­ni­nud 19 aas­tat.

Alek­san­der Tõ­nis­so­ni tee­nis­tus Ees­ti rah­vus­väes, mil­le üks loo­ja ta oli, al­gas 1917. aas­tal üle­san­de­ga for­mee­ri­da 1. Ees­ti polk. Esi­me­se eest­las­test väeo­sa loo­mi­ne viis ta Rak­ver­re, kus juh­tus mi­da­gi oo­ta­ma­tut – se­ni val­la­li­se põl­ve pi­da­nud 42aas­ta­ne pol­kov­nik ar­mus väeo­sa­le lin­na­va­lit­su­se kor­ral­da­tud tä­nu­kont­ser­dil pub­li­ku hul­gas ol­nud noor­de koo­li-
õ­pe­ta­jas­se, kel­le järg­ne­nud peol tant­su­le pa­lus, ning abiel­lus te­ma­ga 1919. aas­ta juu­nis Nar­va-Jõe­suu ki­ri­kus.

Koo­li­ta­tud sõ­ja­me­he­na hin­das Tõ­nis­son ala­ti kor­da ja te­ge­vus­te pla­nee­ri­mist, mis nii mõ­ne­gi vä­he­ma et­te­val­mis­tu­se­ga Va­ba­dus­sõ­ja kan­ge­la­se mee­lest oli ülea­ru­ne. Tor­ma­kas te­gut­se­mi­ne Tõ­nis­so­ni­le ei so­bi­nud. Väi­de­ta­valt ole­vat ta esial­gu ka An­ton Ir­ve­le nii-öel­da jook­su pealt Keh­ra la­hin­gus­se sööst­mist pa­haks pan­nud. Tõ­nis­so­ni koh­ta on ka öel­dud, et ta oli ise­loo­mult kin­ni­ne ja kuu­lus juh­ti­de hul­ka, kes tal­le an­tud või­mu ka­su­ta­sid täies ula­tu­ses.
Kui Va­ba­dus­sõ­da oli ju­ba sa­ma häs­ti kui lõp­pe­nud ja käi­sid ra­hu­lä­bi­rää­ki­mi­sed Nõu­ko­gu­de Ve­ne­maa­ga, oli Alek­san­der Tõ­nis­so­nil veel üks vä­ga ras­ke la­hing pi­da­da. Sõ­jas pu­naar­mee­le al­la jää­nud Ve­ne Loo­dear­mee juht kind­ral Ni­ko­lai Ju­de­nitš pa­lus 1919. aas­ta no­vemb­ris Jo­han Lai­do­ne­rilt lu­ba oma ar­mee riis­med Ees­tis­se tuua, mil­le ta ka sai. Tõ­nis­so­ni 1. di­vii­si väeo­sad võt­sid Loo­dear­meelt ära rel­vad ja nad pai­gu­ta­ti eral­di laag­ris­se. Ju­de­nitš lik­vi­dee­ris oma ar­mee 22. jaa­nua­ril 1920 ja las­kis ise jal­ga Prant­sus­maa­le. Ees­tis­se jäi um­bes 100 000 põ­ge­nik­ku – sõ­ja­väe­la­si ja nen­de pe­re­liik­meid, kel­le­ga koos tu­li ka hai­gu­si. Põ­ge­ni­ke hul­gas oli um­bes 10 000 ini­mest hai­ges­tu­nud ple­ki­lis­se tüü­fu­ses­se ehk soe­tõp­pe.

Alek­san­der Tõ­nis­son sai olu­kor­ra tõ­si­du­sest aru ja suu­nas suu­re­ma osa põ­ge­ni­kest Nar­va ja Peip­si va­he­li­se­le maa-ala­le, Ku­re­mäe kan­di met­sa­des­se, kus nad pan­di ka­ran­tii­ni. Osa põ­ge­nik­ke jõu­dis siis­ki Tal­lin­nas­se, kus hai­gus le­vis Kop­li pool­saa­rel, mis oli sa­mu­ti ka­ran­tii­nis. Loo­dear­mee­las­te hul­gas va­lit­ses mus­tus ja hoo­li­ma­tus, ka elu­tin­gi­mu­sed olid ko­hu­ta­valt vi­let­sad. See soo­dus­tas hai­gu­se le­vi­kut ja vars­ti olid hai­ges­tu­nud peaae­gu poo­led põ­ge­ni­kest. Kar­de­ti ko­gu Eu­roo­pat haa­ra­vat epi­dee­miat.

Ülem­ju­ha­ta­ja Lai­do­ner an­dis väl­ja käsk­kir­ja, mil­le täit­mi­se eest pa­ni vas­tu­tu­se Tõ­nis­so­ni­le, kes sai tau­di­ga võit­le­mi­seks dik­taa­to­ri vo­li­tu­sed. Kind­ral Tõ­nis­son viis käsk­kir­ja täi­de tal­le oma­se täp­su­se ja ha­las­ta­ma­tu­se­ga. Sea­ti sis­se ab­so­luut­ne ka­ran­tiin, mil­lest oma­vo­li­li­selt lah­ku­jad las­ti ta­ba­mi­sel ma­ha. Kor­ja­ti kok­ku ve­ne laia­li­val­gu­nud me­dit­sii­ni­per­so­nal, kes vii­di oma ar­mee riis­me­te juur­de ja pan­di eest­las­te al­lu­vu­ses töö­le. Kes tõr­kus või püü­dis kõr­va­le hoi­da, las­ti ko­ha­peal ma­ha, oh­vit­se­rid-ars­tid kaa­sa ar­va­tud.

Hai­gu­se­le pan­di piir. Loo­dear­mee­la­si su­ri pal­ju, ar­va­tak­se et see arv on võrd­ne sel­le­ga, pal­ju oli lan­ge­nuid kõi­gis nen­de pee­tud la­hin­guis kok­ku. Ees­ti ko­da­nik­ke, seal­hul­gas me­dit­sii­ni­töö­ta­jad, hai­ges­tus 5400, kel­lest su­ri um­bes 500. Kui­gi hil­jem on et­te hei­de­tud ka liig­selt kar­mi suh­tu­mist õn­ne­tu­tes­se loo­dear­mee­las­tes­se, on ta­gant­jä­re­le sel­le üle ras­ke ot­sus­ta­da. See oli kind­ral Alek­san­der Tõ­nis­so­ni vii­ma­ne ning võib-ol­la Ees­ti rah­va ja ko­gu Eu­roo­pa jaoks suu­rim võit Va­ba­dus­sõ­jas.

Kir­ju­ta­mi­sel on ka­su­ta­tud Leo Tõ­nis­so­ni „Mä­les­tu­si isast“ ja Han­nes Wal­te­ri „Kind­ral Tõ­nis­son Va­ba­dus­sõ­jas“, il­mu­nud raa­ma­tus „Unus­ta­ma­tu. Kind­ral Alek­san­der Tõ­nis­son“, SE&JS 2004.

Eelmine artikkelKuu­sa­lu mai­laat lük­kub eda­si
Järgmine artikkelSpor­di­kes­kus­te töö ko­roo­nak­rii­si ajal