Kuusalurahva Teater mängib „Põrgupõhja uut Vanapaganat“

La­vas­ta­ja TÕ­NU TAMM kir­ju­tas Kuu­sa­lu tru­pi jaoks Tamm­saa­re ro­maa­ni­le uue dra­ma­ti­see­rin­gu.

Ees­ti Va­ba­rii­gi aastapäeva ee­lõh­tul, pü­ha­päe­val, 23. veeb­rua­ril esie­ten­dus Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri se­ni pi­kem ja näit­le­ja­te suu­ri­ma koos­sei­su­ga la­va­tükk – An­ton Han­sen Tamm­saa­re „Põr­gu­põh­ja uus Va­na­pa­gan“. Näit­le­jaid on 14. La­vas­tus on kol­me vaa­tu­se ja ka­he va­hea­ja­ga, kes­tab koos va­heae­ga­de­ga 3 tun­di ja 45 mi­nu­tit. Eri­li­seks teeb la­vas­tu­se ka ise­moo­di sea­tud män­gua­la, kus li­saks la­va­le käib te­ge­vus saa­li kes­ko­sas la­vast ta­ga­sei­na­ni. Ehi­ta­tud on kaks plat­vor­mi, pub­li­ku­le on too­lid ka­hel pool. Is­te­koh­ti on Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas see­tõt­tu või­ma­lik pan­na 70 ning esi­eten­du­se­le said isteko­had kii­res­ti bro­nee­ri­tud.

Jür­kat män­gib Kau­po Rüüt­sa­lu, Ka­val-Ant­su Kau­po Par­ve, Juu­lat In­ge Aun ja Li­set­tet Tiia Kumm. Amet­ni­ku ja ka naab­ri­nai­se rol­lis on Ene Vald­mann, poeg Kus­ta on And­reas Mo­ža­jev, tüt­red Maia ja Rii­na Kat­riin Rüüt­sa­lu, Peet­rus on Mart Al­mers. Velsk­ri rol­li teeb Ter­je Mul­ter, ki­ri­kuõ­pe­ta­jat män­gib Enn Kirs­man, naab­rit Ka­lev Pal­lon, Mal­le Kris­tii­na-Rai­vi Vi­le­pa­ju ning kü­laei­ta­sid ja sur­nu­mat­jaid El­vi Rein­vald, Hel­le Soots, Ter­je Mul­ter ja Kris­tii­na-Rai­vi Vi­le­pa­ju.

La­vas­ta­ja Tõ­nu Tamm üt­les, et Tamm­saa­ret soo­vi­sid män­gi­da tru­pi näit­le­jad. Proo­ve on teh­tud li­gi kaks aas­tat.

Tru­pi mä­ned­žer Enn Kirs­man li­sas, et alg­ne idee oli män­gi­da Tamm­saa­re „Ku­nin­gal on külm“, aga siis juh­tu­ti kuul­ma raa­diost, kui­das Jan Uus­põld lu­ges Va­na­pa­ga­na-lu­gu ja tun­dus teist­su­gu­ne, kui oli har­ju­tud se­da ro­maa­ni et­te ku­ju­ta­ma. Teat­ri- ja Muu­si­ka­muu­seu­mis oli Põr­gu­põh­ja-ro­maa­nist kolm inst­se­nee­rin­gut, üks­ki ei so­bi­nud. Siis sün­dis mõ­te kir­ju­ta­da pä­ris oma tekst. Esi­me­ne tekst oleks la­vas­tu­se­na kest­nud ne­li tun­di, tu­li kär­pi­da. Tük­ki võe­ti lü­he­maks veel esi­eten­du­se eel­sel nä­da­lal.

Pub­li­ku seas män­gi­mist ehk tu­ba­teat­rit on Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ril ol­nud ka va­rem, Tõ­nu Tamm tõi oma kol­man­das la­vas­tu­ses Kuu­sa­lus, Mar­cel Ay­mee näi­den­dis „Tei­se me­he pea“, tru­pi näit­le­jad la­valt põ­ran­da­le pub­li­ku sek­ka.

Enn Kirs­man rää­kis veel, et esial­gu oli plaan val­mis­ta­da Põr­gu­põh­ja la­vas­tu­se jaoks Kuu­sa­lu rah­va­maj­ja pöörd­la­va, aga ku­na val­lalt saa­di eten­du­se­le toe­tust loo­de­tust vä­hem, tu­li sel­lest loo­bu­da.

La­vas­ta­ja Tõ­nu Tamm rõ­hu­tas, et po­le näi­den­dis­se mi­da­gi juur­de mõel­nud, kõik on Tamm­saa­re tekst: „„Põr­gu­põh­ja uus Va­na­pa­gan“ on Tamm­saa­re vii­ma­ne ro­maan, ot­se­kui kok­ku­võ­te elust ül­di­selt. Ole­me har­ju­nud se­nis­te ste­reo­tüü­pi­de­ga, et Va­na­pa­gan on kar­va­ne ja liht­sa­meel­ne lol­li­ke, Ka­val-Ants aga ka­val­pea. Aga kui ro­maa­ni üle lu­ge­sin, ava­ne­sid tei­sed läh­te­ko­had, Tamm­saa­re vii­ma­ne ro­maan võ­tab ka­ri­ka­tuur­sel ku­jul kok­ku ko­gu te­ma loo­min­gu. Ta on kir­ju­ta­nud ka­hest kan­gest me­hest, and­nud „Tõe ja õi­gu­se“ esi­me­se­ osa And­re­se ja Pea­ru koh­ta uue arut­lu­se. And­re­se põ­hi­mõ­te oli, et tee tööd ja näe vae­va, siis tu­leb ar­mas­tus, aga ei tul­nud. Va­na­pa­ga­na ro­maa­nis on kü­si­mus, kas on või­ma­lik ini­mes­te maail­mas õnd­saks saa­da ja mi­da tä­hen­dab õnd­saks saa­mi­ne. Ka­val-Ant­sust Pea­ru­ni po­le­gi pal­ju sam­me, And­res piib­li­tõ­de­dest kin­ni­hoid­mi­se­ga on sar­na­ne Va­na­pa­ga­na õnd­saks­saa­mi­se idee­ga. Kui sel­le avas­ta­sin, oli liht­ne dra­ma­ti­see­rin­gu­ga eda­si min­na. Mul­le tun­dub ka, et lu­gu on va­le­ta­mi­sest, see on üks pea­mi­ne tee­ma. Pa­nin näi­den­dis­se ro­maa­nist ka kü­la- ja rah­va­jut­te, mis käi­vad rin­gi sel­lis­te­na, kui­das kee­gi eri­ne­vaid sünd­mu­si näeb. Läh­tun vaa­te­punk­tist, et mis maailm see on, kus kee­gi ta­hab õnd­saks saa­da ja miks ta­hab. Jä­tan vas­tu­se väl­ja üt­le­ma­ta, kunst ei pea ega saa­gi ütel­da, vaid saab esi­ta­da kü­si­mu­se.“

Ta sõ­nas, et Kuu­sa­lu trupp üri­tab la­vas­tu­ses män­gi­da tä­na­päe­vast elu, vaa­da­ta tee­ma­le uue pil­gu­ga: „Näit­le­jad on vä­ga tub­lid, mõ­ned­ki me­hed ja nai­sed ava­ne­vad ül­la­ta­va­tes koh­ta­des. Kaa­sa män­gi­vad see­kord ka kaks õpi­last And­reas Mo­ža­jev ja Kat­riin Rüüt­sa­lu, uus näi­te­ja tru­pis on ka Hel­le Soots. Trupp on suur, te­gu on har­ras­tus­näit­le­ja­te­ga, olen ül­la­tu­nud kõi­ge pa­re­mas mõt­tes, mis­moo­di nad män­gi­vad – mit­te tüü­pe, vaid sünd­mu­si ja olu­kor­di ning püüa­vad mõel­da te­ge­las­te mõt­teid. See on mul Kuu­sa­lu teat­rit­ru­pi­ga küm­nes näi­dend. As­jaar­mas­ta­ja­tel ei ole mõ­tet lä­bi aja­da liht­sa­koe­lis­te jan­di­kes­te­ga, neid ha­ri­vad hea dra­ma­tur­gia ja kir­jan­dus.“

Peao­sa­täit­ja Kau­po Rüüt­sa­lu: „Tööd on ol­nud pal­ju, te­gu on igat­pi­di suu­re la­vas­tu­se­ga, pal­ju on osa­le­jaid, proo­ve ja kok­ku­saa­mi­si oli kee­ru­li­ne sät­ti­da. Kuid see tükk on har­ras­tus­teat­ri jaoks hu­vi­tav, ühe­gi va­ra­se­ma la­vas­tu­se proo­vi­des ei ole me läi­nud oma jut­tu­de ja aru­te­lu­de­ga nii kau­ge­le.“

Va­na­pa­ga­na rol­li koh­ta kõ­ne­les ta, et see on füü­si­li­selt ras­ke ja veel ras­kem on emot­sio­naal­selt, esie­ten­du­se­le järg­ne­nud öö jäi poo­li­kuks, ma­ga­da ei saa­nud, ras­ke oli end maan­da­da: „Sa­mas on hea tun­ne, et proo­vi­pe­riood on saa­nud lä­bi, üks etapp on möö­das. Tükk on nii ma­hu­kas, va­he­peal hir­mu­tas meid pä­ris ära ja oli kõhk­lu­si, kas üld­se tee­me se­da. Pub­lik suh­tus po­si­tiiv­selt, oli lõ­pu­ni kaa­sas. Liht­ne see tükk po­le ja on to­re, kui suu­da­me väl­ja män­gi­da nii, et pub­li­ku­le jääb mõt­teai­net.“

Kau­po Rüüt­sa­lu üt­les veel, et on häm­mas­tav, kui­das see 1939. aas­tal val­mi­nud ro­maan mõ­jub kaa­saeg­selt, kõik oli too­kor­d sa­ma, na­gu on Ees­tis prae­gu.

Kuu­sa­lu rah­va­ma­ja pe­re­nai­ne Ul­vi Rand: „Mul­le eten­dus vä­ga meel­dis, oli män­gi­tud tem­po­kalt, on si­su­ti­he ja rol­li­täit­mi­sed on vä­ga head. Põ­nev ja uuen­dus­lik la­vas­tus.“