Keh­ras tõ­de­ti – küü­di­ta­mi­se trau­mad kes­ta­vad mi­tu põl­ve

AN­NE ORUAAS

Märt­si­küü­di­ta­mi­se 75. aas­ta­päe­val, 25. märt­sil kõ­nel­di Keh­ra muu­seu­mis sel­lest, kui­das psüü­hi­lis­te trau­ma­de­ga toi­me tul­la. Küü­di­ta­mi­ne oli eel­kõi­ge ko­hu­tav ülee­la­mi­ne rohkem kui 20 000 ini­me­se­le, kes püs­si­mees­te va­hel oma ko­du­dest vii­di, aga ka nei­le, kes ma­ha jäid. Kol­lek­tiiv­seid trau­ma­sid ela­vad kõik sü­ga­valt lä­bi ja see mõ­ju­tab ka järg­ne­vaid põlv­kon­di. Sel­lest po­le se­ni pii­sa­valt rää­gi­tud.

Keh­ra jaa­ma mä­les­tus­ki­vi juur­de ko­gu­nes see­kord ta­va­pä­ra­sest roh­kem rah­vast, um­bes 70 ini­mest, kel­le seas ka klas­si­täis Keh­ra güm­naa­siu­mi õpi­la­si koos aja­looõ­pe­ta­ja Karl Ee­ki­ga. Mä­les­tus­ki­vi­le on kir­ju­ta­tud Ju­han Lii­vi sõ­nad: „Kes mi­ne­vik­ku ei mä­le­ta, elab tu­le­vi­ku­ta.” Sel­lest kõ­ne­le­sid nii Har­ju-Jaa­ni ko­gu­du­se dia­kon Ves­se Sep­pel kui Ani­ja val­la­va­nem Rii­vo Noor, kes too­ni­tas, et pea­me te­ge­ma kõik, et mi­da­gi sel­list na­gu küü­di­ta­mi­ne meie rah­va­ga ei kor­duks.

Kuns­ti­rüh­mi­tus­se SLED kuu­lu­vad Ka­ta­ri­na Meis­ter ja Ma­ri­ka Al­ver, kes oma loo­min­gu­li­ses te­ge­vu­ses põi­mi­vad kaa­s­aeg­set kuns­ti ant­ro­po­loo­gia ja lä­hia­ja­loo­ga, kõ­ne­le­sid, et mä­les­tus­ki­vi juu­res kes­ken­du­tak­se eel­kõi­ge 25. märt­si­le, aga see ei ol­nud ühe­päe­va­ne sünd­mus, vaid küü­di­ta­mi­se trau­ma hõl­mab ka küü­di­ta­tu­te ko­ha­ne­mist Si­be­ris ja Ees­tis­se tag­asi­tu­le­ku šok­ki. Nad on tä­he­le pan­nud, et pal­ju­de küü­di­ta­tu­te lu­gu­des on vä­ga mär­gi­li­ne ka 5. märts 1953 – Sta­li­ni sur­ma päev. Se­da mä­le­ta­tak­se vä­ga de­tail­selt, sest siis tek­kis loo­tus, et asu­mi­ne Si­be­ris ei ole eluaeg­ne ja saab ta­ga­si Ees­tis­se.

2019. aas­tal kor­ral­das SLED kuns­tip­rog­ram­mi Ees­ti 16 raud­tee­jaa­mas, kus ini­me­si 1949. aas­tal küü­di­ron­gi­de­le pan­di. Siis is­tu­ta­sid nad jaa­ma­de juur­de too­min­gad, mis kas­va­vad nii Ees­tis kui Si­be­ris, see oli tut­tav puu seal­ses maas­ti­kus. Si­be­ris teh­ti nen­de mar­ja­dest moo­si ja ja­hu. Keh­ra jaa­ma juur­de is­tu­ta­tud puu on kul­tuur­taim, mil­le õied on roo­sad ja le­hed muu­tu­vad su­vel pu­na­seks.

Ka­ta­ri­na Meis­ter: „Mei­le tun­dus, et need puud täien­da­vad mä­les­tus­ki­ve, süm­bo­li­see­ri­des ko­ha­ne­mist ja el­lu­jää­mist. Puu kui kes­tev, elav ja muu­tuv vorm on tu­ge­valt seo­tud mä­lu­ga, mä­les­tus­te elus hoid­mi­se ning tei­se­ne­mi­se­ga ajas.”

Muu­seu­mis pak­kus SLED rah­va­le lu­gu­de­ga joo­ki ja suu­pis­teid. As­ta Ti­ker­päe loost oli ins­pi­ree­ri­tud põd­ra­ka­ne­pi­tee. As­ta Ti­ker­päe oli Si­be­ris­se jõu­des nel­ja-aas­ta­ne ja saa­bu­mi­sel pak­ku­sid ko­ha­li­kud teed, mis tun­dus kui pa­haks läi­nud must tee. Al­les hil­jem sai ta aru, et tee­ga näi­da­ti üles hoo­li­vust nen­de suh­tes. Tort Rai­ni­le läh­tus Tiiu Tris­ber­gi loost, mis il­mus eel­mi­ses Sõ­nu­mi­too­jas. Tor­ti jät­kus kõi­gi­le ja jäi üle­gi. Kar­tu­lik­rõp­sud tu­gi­ne­sid 12aas­ta­selt küü­di­ta­tud Eha loo­le ja til­lu­ke­sed juus­tu­või­lei­vad Kers­ti Sam­mi ju­tus­tu­se­le lap­se ka­va­la­test nip­pi­dest või­lei­va söö­mi­sel.

Järg­ne­nud vest­lus läh­tus Kers­ti Sam­mi raa­ma­tust „Kal­lid ko­du­sed”. Ma­ri­ka Al­ve­ri ja Ka­ta­ri­na Meis­te­ri kü­si­mus­te­le vas­ta­sid kaks eks­per­ti Tar­tust – et­no­loog Ter­je Ane­pa­jo ja hin­ge­hoid­ja Kai­li Särg, kes on oma töös pü­hen­du­nud psüü­hi­list trau­mat ko­ge­nud ini­mes­te toe­ta­mi­se­le.

Kers­ti Samm oli viieaas­ta­ne, kui koos ema Sal­me, va­nae­ma ja ka­heaas­ta­se onu­tüt­re Ivi­ga Hakas­sias­se küü­di­ta­ti. Ema oli noor, aga nõr­ga ter­vi­se­ga ja su­ri Si­be­ris 1954. aas­tal. Pe­re pü­sis va­nae­ma õlul, va­nae­ma käis tööl ja tee­nis lei­va­ra­ha. Raa­ma­tu põ­hio­sa koos­neb Sal­me kir­ja­dest äm­ma­le ja äia­le. Neis ju­tus­tab ta tüt­re­ke­se kas­va­mi­sest, aga ka igat­su­sest ko­du ja eri­ti oma me­he jä­re­le, kel­le saa­tus tal jäi­gi tead­ma­ta. Kers­ti Sam­mi isa lan­ges Si­ni­mä­ge­des Ees­ti va­ba­du­se eest või­del­des.

Eks­per­did kõ­ne­le­sid, et olu­li­ne on ras­ke­test lu­gu­dest rää­ki­da ja se­da tu­leb te­ha en­ne kui su­ri­voo­dil. Jä­rel­tu­le­vad põl­ved pea­vad pe­re­kon­na trau­ma­dest tead­ma, po­le va­ja kar­ta, et lap­si ei hu­vi­ta või et see on nen­de jaoks lii­ga ras­ke. Trau­ma­de­ga toi­me tu­le­mi­se vii­se on vä­ga pal­ju, iga ini­me­ne teeb se­da oma­moo­di. Üks või­ma­lus on al­ko­hol, aga pa­rem on siis­ki kõ­nel­da või kir­ju­ta­da. Ka Kers­ti Sam­mi emal oli kir­ju­ta­mi­ne trau­ma­ga ko­ha­ne­mi­se viis.

Kuu­sa­lu val­last Kal­me kü­last pä­rit Henn Pärn, kes sa­mu­ti lap­se­na Keh­rast küü­di­ta­ti, kõ­ne­les, et on se­da tee­mat hä­be­ne­nud, mõel­nud, et kas siis te­ma kan­na­tu­sed on suu­re­mad kui teis­tel. Te­da on üm­ber mõt­le­ma pan­nud see, mis prae­gu toi­mub. Ta kü­sis: „Kas me ole­me nüüd sel­le võr­ra jul­ge­mad, et hak­kak­si­me kol­lek­tiiv­selt vas­tu? Ta­hak­sin, et see ko­ge­mus teeb meid jul­ge­maks. Et po­leks enam se­da kol­lek­tiiv­se kan­na­tu­se lu­gu. Suur kunst on jää­da prae­gu kaas­tund­li­kuks ini­me­seks.”