Anija valla kultuurikeskus korraldas 1. oktoobril eakatele tervisepäeva.
Sai lasta mõõta vererõhku ja kolesterooli, olid loengud esmaabist, tuleohutusest jm ning õpiti kepikõndi.
„Enam ei küsita kepikõnni harrastajalt, kuhu suusad jäid,“ ütles Kehra pensionäridele kepikõndi õpetanud ala maaletooja Mati Lill.
Ta meenutas, et kepikõnd sai alguse Soomest pärast seda, kui hakkas tekkima järjest rohkem istuva eluviisiga inimesi. Eesmärk oli säästa neid tervisevaevustest ja panna veri kehas liikuma. Et kõik vastavad lihasgrupid saaksid korraliku koormuse, konstrueerisid Jyväskylä õppejõud arvuti teel kepikõnni liikumistehnika. Eestisse jõudis kepikõnd 1998. aastal.
Milliseid keppe muretseda?
Mati Lill selgitas, et kõnnikepid koosnevad käepidemest, varrest ja otsikust. Otsikuid on teravamaid ja tömbimaid. Teravamad on head looduses kõndimiseks ning talvel haakuvad hästi lumega, kuid asfaldil käimiseks on paremad tömbima otsaga kepid. Ka keppide käepidemeid on mitut tüüpi. Mõne puhul pole vahet, kummas käes hoida, mõnel paaril on eraldi parema- ja vasaku käe kepp.
Kepi pikkuse kohta kehtib reegel – inimese pikkusest tuleb lahutada 50 sentimeetrit.
Mati Lill ei soovitanud osta kõnnikeppe Säästumarketitest – seal on need küll odavad, kuid pole vastupidavad. Eriti ruttu lähevad tema kinnitusel katki need kepid, mille pikkust saab reguleerida.
Keppide kaal pole spetsialisti sõnul eriti tähtis, küll aga mõjutavad hinda – mida kergemad, seda kallimad.
Kehras said soovijad nime kirja panna ning Mati Lill lubas neile Pärnust maaletooja kaudu hankida umbes 170 krooni maksvad kõnnikepid.
Imelihtne ala
„Kepikõnd on imelihtne ala, kuid selle harrastamisel on oluline õige asend,“ selgitas Mati Lill.
Esimene viga, mida tema sõnul sageli tehakse – keppe ei hoita õigesti käes. Käsi tuleb rihma sisse panna altpoolt nii, et see toetuks rihmale.
Õige kehaasend kepikõnni puhul on selline, kus inimene tunneb end hästi, õlavöö peab olema vaba. Käimisel tuleb arvestada, et koos liiguksid vastaskäsi ja vastasjalg. Astuda tuleb nii, et kõigepealt läheb kand maha, seejärel kogu pöid. Kepiotsik tuleks liikudes panna ette umbes sama kaugele, kui on vastaskand – nii saab käega anda kerge tõuke ning selle tulemusena kasvab liikumiskiirus ja vereringe hakkab tõhusamalt tööle.
„Kepikõnd on treeninguna 30 protsenti efektiivsem kui tavaline kiirkõnd. See kiirendab ka ainevahetust ning annab südamele koormust,“ rääkis Mati Lill.
Käimistempo tuleks valida selline, et mitmekesi liikudes suudetakse ka juttu ajada ning treeningu lõpuks oleksid riided selja- ja õlavööpiirkonnas veidi niisked. Kepikõndi võiks harrastada vähemalt kolm korda nädalas, korraga umbes pool tundi.
Näidistreening
Mati Lillel oli Kehras kaasas 24 paari keppe ning koos pensionäridega mindi väikesele ringile. Juhendaja jagas igaühele õpetussõnu ja näitas ette venitusharjutusi, mida pärast treeningut teha.
71-aastane Vaike Kari, kes on terve elu tegelnud spordiga, rääkis, et on juba kolm aastat kepikõnniga tegelnud.
„Selle ajaga olen kaalust 15 kilo alla võtnud ning ühe aastaga kõnnin nii-öelda Moskvasse ja teisega tagasi,“ jutustas ta ning kiitis, et kepikõnd paneb ainevahetuse käima ja annab palju energiat.
Ta käib kepikõndi tegemas metsas seitsmel päeval nädalas iga ilmaga: „Käin üksi ja mulle meeldib looduses olla.“
Ka tema eakaaslane Tiina Raja kinnitas, et on väga liikuva eluviisiga ning harrastanud kepikõndi juba aastaid.
„Õppisin seda ise raamatu järgi, nüüd sain väga kasulikke nõuandeid ning teadmise, et olen seni õigesti käinud,“ rõõmustas ta.
Sportlik naine lisas, et tegeleb käimisega üksi: „Kuna käin väga kiiresti, on mul raske kaaslast leida. Käin enamasti 10 kilomeetrit korraga, ümber kanali.“
Ka Milvi Soots, kes võttis kõnnikepid eakatepäeval kätte esmakordselt, arvas, et see on pensionäridele hea ala ning plaanib nüüd ka endale käimiskepid osta.
Aruküla Kultuuriselts ja seltsing Elurõõm korraldasid eakate päeval ekskursiooni koduvalla vaatamisväärsuste juurde. Kuusalu Pensionäride Ühendus otsustas, et eakate päeva tähistatakse koos isadepäevaga novembris.
