Rahvamatk Ekstömi marss Valklast Hara külla toimub 2. korda, osalejaid oodatakse ligi 700.
Aasta tagasi sammusid umbes 200 matkajat 32 kilomeetrit läbi Kuusalu valla Valkla külast Harasse – sama teed, nagu kõndis Vabadussõjas Soome ohvitseri Martin Ekströmi rügement. Sel aastal on matk 30. jaanuaril, veidi teistsuguse marsruudi ning suurejoonelisema programmiga, osalejaid eelregistreerus 620, kuid tuleb pidevalt juurde.
Matka korraldamisega on seotud 60-70 vabatahtlikku. Soomest on lubanud tulla marssima grupp reservkaitseväelasi.
Peakorraldaja Erki Vaikre MTÜst Estlander sõnas, et rahvast on oluliselt rohkem, kui nad arvasid: „On jäänud loetud päevad, et juurde sebida toidukraami. See on tore, et rahval on huvi sellise matka vastu, pole ju palju selliseid võimalusi, kus saaks end liigutada, eriti talvel. Suusaüritused on võistluslikud, kuid meie matkal saavad osaleda kõik, pole vaja sportlikku ettevalmistust, hakkama saab ka niiöelda inimene diivanilt.”
Ta lausus, et 30 kilomeetrit võib tunduda hirmutav: „Rada on ettevalmistuseta läbitav, kui kuulad sõna. Pöörame tänavu rohkem rõhku individuaalsele ettevalmistusele, rohkem nõuandeid eelmise aasta kogemusest. Kui minna rajale vanade tossudega, villased sokid jalas ja pärast matka paneb kohe kuivad jalanõud, jäävad jalad ellu ja oled lihtsalt väsinud. 30 kilomeetri läbimine annab aga eduelamuse, et ära tegin. Eks see olegi pikk maa, iseäranis sellise ilmaga.”
Nagu eelmisel aastal, ei tule ka seekord marsil ajamõõtmist, start ja finiš on hajutatud. Kes soovivad katkestada, saavad tellida maastikuautodega järelnoppemeeskonna, kuhu kuuluvad umbes 30 vabatahtlikku.
Sel aastal on matkal rohkem sponsoreid, lisaks kaitseministeeriumile ja Kaitseliidu Tallinna malevale kohalikud ettevõtjad Iisaka talu, Näkiallika talu. Valkla Forell on välja pannud peaauhinna parima ja ajastutruuma Vabadussõja-aegse kostüümi eest.
Möödunud aastal oli kostüüme matkal vähe, sest korraldajad ei julgenud neid väga propageerida: „On erinevus, kas matkata sissekantud tossudega või saja-aastaste saabaste ja sineliga. Kohalikud mehed Veljo ja Alo Laurend tegid aga matka autentses kostüümis läbi, olemata sportlased. See andis julgust kutsuda teisigi kostüüme kandma.”
Ka marsruut on sel aastal veidi teistsugune, vähem on asfaltteid, rohkem liigutakse maastikul: „Tahtsime eelmisel korral riske maandada, valisime marsruudi mööda kõvakattega teid, sest kartsime, et inimesed eksivad ära või jäävad lumme kinni. Saadi aga väga hästi hakkama ning kiideti, et viimane lõik metsateel oli kõige huvitavam.”
Erki Vaikre on elanud Kolgas ligi 5 aastat ning jagab end mitmete rollide vahel: „Olen üleelamisõpetaja või ellujäämisinstruktor. See pole elukutse, vaid elamise viis, mõtlemine, hoiakud. Kaitseliidus on mind usaldatud juhtima üleelamisõpet ja kodanikukaitset. Töötan riigikaitseõpetajana Pelgulinna gümnaasiumis ning olen Kaitseliidus vabatahtlik kompaniiülem.”
Koolituste jaoks asutas ta koos sõpradega 10 aastat tagasi MTÜ Estlander: „Kunagi ammu sõber teatas, et on vaja korraldada üks laste metsalaager, otsitakse läbiviijat, kas meie kui loodus- ja metsamehed ei tahaks. See oli seistmepäevane lastelaager, keegi meist polnud siis veel lastega eriti kokku puutunud, aga jäädi rahule. Hakati helistama ja nüüd on kalender täis.”
MTÜga Estlander pakuvad nad erinevaid koolitusi, mis seotud loodus- ja pärandkultuuriga: „Meie oskused ja toimetulek metsikus looduses oli 10 000 aastat tagasi iseenesestmõistetav. Viimasel poolsajandil oleme pidanud seda loomulikku asja taas õpetama.”
Ta jutustas, et viimati käis ellujäämiskoolitusel grupp, kellega oldi keset talvekülma 3 päeva Kesk-Eesti soos: „Tegime orienteerumisõpet, ehitasime varjualuseid, otsisime toitu. Kogu tegevus käis sooja saamise nimel.”
Üksi gruppe loodusesse ei jäeta, 12 inimese kohta on kaasas 3 koolitajat: „Peaagu alati on neid, kelle füüsis on nõrgem, vaim pehmem. Harva tuleb ette, et kõik on enam-vähem samal tasemel.”
Koolitusi teevad nad sel teemal, mida tellitakse – kuidas valmistada muinastoite, toime tulla looduses, muistset loodusfilosoofiat, kriisikoolitust, juhtimiskoolitust. Kaugem partner on Estlanderil Soome looduskoolituse noorteühing, kellel on 40 kilomeetri kaugusel Põhja-Jäämerest palkmaja.
Erki Vaikre oli enne maale kolimist 4. põlve tallinlane, esivanemad ostsid 19. sajandi lõpus Tallinnasse vürtsipoe. Maale sattus ta naise kaudu, kes on pärit Kolgast.
Looduse vastu on Erki Vaikre huvi tundnud kogu aeg: „Lapsena veetsin suved maal sugulaste juures, minuealisi mängukaaslasi seal polnud, seega uurisin ja uitasin ise või käisin sugulastest metsavahtidega kaasas. Nad elasid oma lihtsa inimese elu ja õpetasid mind rohkem, kui arvata oskasid, väiksele poisile jäi see hästi külge.”
12aastasena läks ta koolivenna ja sõbraga mitmepäevasele paadimatkale: „Tol ajal polnud selles midagi iseäralikku, poisid käisidki niimoodi matkamas. Tänapäeval vanemad niimoodi paadimatkale ilmselt ei lubaks. Inimene koosneb aga samasugusest arvust rakkudest nagu paarkümmend aastat tagasi. Inimene ei muutu, muutub suhtumine. On hakatud kartma loodust, kuigi karta tuleks inimest – ta on ainuke olend looduses, kelle sees on kurja. Pelg looduse ees on ületanud mõistlikkuse piiri, inimene tuleb tuua loodu juurde tagasi.”
Ta lausus, et eestlane ei võta lihtsalt omaks uusi, see on meid hoidnud muutumast rahvarohkeks paigaks ning hoidnud metsa: „Loodus on meil veres, ka neil, kes seal iga päev ei käi. Ikka antakse allkiri, kui planeeritakse raudteed läbi tuttava metsatuka või tahetakse matta sigu su kodu lähedale.”
Üksi looduses uitamiseks tal tiheda ajagraafiku tõttu eriti aega ei jää, pigem üritab aega veeta koos perega: „Lastega võtan ette lühemaid retki. Viimati käisime nii, et panin suusad alla, polaarkelgu järele, lapsed tunnimehe kasukasse ja tegime 3kilomeetrise ringi. See oli päris korralik trenn.”
Oma oskusi on ta kirja pannud ka kahes raamatus – Madis Millinguga kahasse kirjutatud teoses „Lõkketoidud” ning enne jõule ilmus “Isalt pojale”, kus on perekeskis koostegemisest seotuna muistse kalendri ja muhedate rahvajuttudega.
