Kehras kukkus vanainimene avatud kaevu

1518

MAIMO KIPPER näitab rohu sisse peitunud umbes 3 meetri süga­vust auku. Nüüd on sellele küll puidust kaas peale pandud, kuid vanaproua arvates ei muuda see kohta ohutuks.
„Ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui poleks sel hommikul aiamaale läinud,“ ütles 80-aastane Kehras elav MAIMO KIPPER.

Esmaspäeva, 17. augusti varahommikul kella poole seitsme ajal otsustas ta minna Kehra paberitehase vastas, kohe Lilli poole viiva tee alguse kõrval asuvale peenramaale.

„Minu poeg läks sel hommikul kella kuuese rongi peale. Olin juba riides ja mõtlesin, et enne kui sadama hakkab, lähen toon aiamaalt mõned porgandid. Nägin, et tee ääres on üks käru. Jõudsin mõelda, et huvitav, kelle oma see võiks olla, kui kuulsin oigamist ning appihüüdu,“ jutustas Maimo Kipper.

Ta hõikas vastu ja küsis, kus hüüdja asub: „Hääl tuli justkui maa alt. Appihüüdja rääkis vene keeles, mina eesti keeles. Teineteise keelt me ei mõistnud, ometi saime kuidagi suheldud.“

Hääl tuli tee äärest kõrge rohu seest umbes 3 meetri sügavusest kaevust. Kui Maimo Kipper sinna vaatas, nägi ta eakat naist, kes oli rinnuni vees. Samal ajal tuli mööda teed silla poolt üks mees, Maimo Kipper palus teda appi. Mees soovitas minna lähedusest veel abi otsima, ehk saaks mõnest majast kasvõi köie, millega hädasolija kaevust välja aidata.

„Igal pool, kuhu läksin, hakkasid koerad hoovis haukuma, kuid majadest keegi välja ei tulnud. Kui õnnetuspaika tagasi jõudsin, oli mees juba naise kaevust välja saanud. Naine oli külmunud, näost siniselaiguline, värises üle kere,“ rääkis Maimo Kipper.

Sel ajal, mil ta käis aiamaalt lilli ja porgandeid toomas, oli päästetu suutnud end veidi pesta ja vahetada märjad riided kaasasolnud kuivade vastu: „Põlvitas käed taeva poole ja tänas jumalat. Siis hakkas mind kallistama ja tänama. Ta rääkis, et on 68-aastane, oli käinud Kehras poja juures ning tahtis minna Tallinna rongi peale. Miks ta seal augu juures käis, ei tea – vene keelest ma nii palju aru ei saanud. Arvan, et ta hakkas õunu võtma – üks valge klaari oks on just kaevu kohal – ei vaadanud jalgade ette ja kukkus.“

Ka seda, kui kaua võis naine külmas vees olla, ei saanud leidja teada. Kuigi tema poeg oletas, et ehk juba eelmisest õhtust, siis Maimo Kipperi arvates oleks nii kaua külmas vees viibinud naine olnud hommikuks surnud.

Kuna naise päästnud mees kiirustas varasema rongi peale, aitas Maimo Kipper päästetu raudteejaama: „Üks king jäi kaevu, teine oli läbimärg. Nii me siis läksime, tal olid jalas vaid villased sokid.“

Pisaratega võideldes rääkis Maimo Kipper, et on juba vanaks elanud, kuid nii hirmsat asja pole ta silmad veel näinud.

Ta lisas: „See kaev on aastaid olnud lahti. Olen kartnud, et lapsed võivad sinna sisse kukkuda ning igal aastal pannud püsti uue toki, kuid alati kaob see sealt ära, aga tänavu millegipärast unustasin.“

Pärast juhtunut võttis Maimo Kipper ühendust Anija vallavalitsusega. Nüüd on augupeal laudadest tehtud kandiline kaas, kuid see pole tema arvates lahendus, sest luuk käib kerge vaevaga ära ning igaüks võib selle sealt minema viia.

Kuna ehmatus oli suur, unustas Maimo Kipper appitulnud mehelt tema nime küsida. Nüüd on tal palve, et umbes 40-aastane mees, kes vana naise kaevust välja aitas, annaks endast märku kas Anija vallavalitsusse või Kehra konstaablijaoskonda. Tal on soov meest tänada.

„Ilma temata ei oleks seda naist enam. Sest minu jõud poleks seal üle käinud,“ sõnas ta.