Kehras ja Loksal meenutati märtsiküüditamist

1872

Kehra raudteejaama kõrval asuva mälestuskivi juures, kõneleb EELK Harju-Jaani koguduse õpetaja LEV LEKARKIN.
25. märtsil oli Kehra raudteejaama kõrval asuva mälestuskivi juures leinamiiting.

Anija vallavolikogu liige Leho Trolla luges ette Riigikogu pöördumise „Meenutagem, mälestagem, püsigem“, millele oli alla kirjutanud Riigikogu esimees Ene Ergma. Pöördumises mälestati kõiki 1949. aasta märtsiküüditamise ohvreid ning avaldati austust küüditatuile, kes veel meie keskel elavad.

„Küüditamine on rahvusvaheline kuritegu, mis ei aegu, küüditamise ohvreid ei tohi unustada. Küüditamise süüdlaste vastutus on aegumatu,“ oli pöördumises, milles kinnitati, et Riigikogu toetab Euroopa Parlamendi ettepanekut kuulutada 23. august üle-euroopaliseks mälestuspäevaks ning algatusi totalitarismi kuritegude uurimiseks ja teadvustamiseks Euroopa Liidus ja maailmas.

Anija vallavanem Jüri Lillsoo pani leinapärja mälestuskivi ette ning märkis, et kaks massiküüditamist olid suurimad inimsusevastased kuriteod, mis on Eesti rahvale osaks saanud.  Kui 1941. aasta juuniküüditamisega viidi kodumaalt minema riigitegelased, haritlased, sõjaväejuhid, siis 1949. aasta märtsiküüditamine oli suunatud maarahva vastu, ära viidi  peamiselt naised ja lapsed.

„Nende repressioonidega taheti murda eesti rahva vastupanutahe ja eestlus hävitada. Kuid Eesti rahval on alalhoiujonn, eesti keel ja meel toimis ka Siberis. Meie üles­anne on meenutada ja mäletada, avaldada austust küüditamise ohvritele, ka neile, kes tulid sealt tagasi,“ rääkis vallavanem ning kutsus kõiki miitingul osalenuid valla kultuurikeskusesse, et jagada meenutusi ning salvestada need Kehra kohta kavandatava raamatu jaoks.

Mälestuskoosolekul võtsid sõna veel endine Kehra koolijuht Harri Ellart, Harju-Jaani kirikuõpetaja Lev Lekarkin, laulis Kehra naisansambel.

Mälestuskivi juurest läksid kokkutulnud valla kultuurikeskusesse, kus teelauas meenutati küüditamist ja Siberis veedetud aastaid. Mälestusi jagasid Aruküla lähedalt Kalesi külast 5-aastasena küüditatud Maimu Kanarbik,  toona 24-aastane Akte Toomet ning kodumaale jäänud Milvi Soots, kes küüditamispäeval oli 10-aastane ning mäletab hästi tuttavate äraviimist loomavagunitega.

Nende meenutused võeti videosse ning salvestati diktofonilindile.

Kehra koduloo-uurija Ants Miidla sõnul sõitis Kehra jaamast 25. märtsil 1949 külmale maale ešelon, mille ülem oli alampolkovnik Platonov. Kehrast pidi välja sõitma 53 loomavagunit, Tapalt lisanduma kümme. Kuna Kehrasse jõudis vaid 41 vagunit, tuli küüditatuid tihedamalt „pakkida“.

Kehra jaama toodi külmale maale saadetud inimesi kokku kogu ümbruskonnast. 9. aprillil 1949 anti Krasnojarski krais üle 916 Kehrast saabunud inimest, neist 359 peret. Naisi oli nende hulgas 441, mehi 184, lapsi 291, neist noorimad olid kaheaastased. Tolleaegse Anija valla territooriumilt küüditati 91 inimest. Kehrast tulnud jaotati Idrinski ja Minussinski rajooni.

Loksal oli väike koosistumine
Siberisse küüditatud Riina Juhkami kutsus 25. märtsil kultuurikeskusesse endisi aegu meenutama Loksa ja selle ümbruse külade küüditatud, keda on praeguseks jäänud kümmekond. Peale tema tulid kultuurikeskusesse Oswald Tuum ja Vaike Merilo. Meenutati küüditamispäeva, Siberis üle elatud näljaaegu, töölkäimist ja tagasitulekut. Pärast paaritunnist vestlust viidi küünlad kalmistu kiviaiale, mille ees 60 aastat tagasi ootasid veoautod küüditatutega. Loksalt sõitsid masinad Kehra raudteejaama.

Eelmine artikkelVarastamine
Järgmine artikkel1. mail on Anija, Kuusalu ja Raasiku vallas 7 mõttekoda