Seakatk, pagulased ning algav kooliaasta

1630

RAIVO UUKKIVI, Raasiku vallavanem34 Raivo Uukkivi, MV

Viimastel aastatel on maailmas palju erinevaid juhtumisi, mis panevad juurdlema küsimuse üle, kas meile harjumuspärane elukorraldus on määratud muutuma. Kas on õigus neil, kes maakera ülerahvastumisest lähtuvat rahvaste plahvatuslikku ümberpaiknemist ette ennustasid? Või vandenõuteoreetikutel, kes väidavad, et linnu­gripi ja seakatku on valla päästnud inimesed? Mina nendele küsimustele vastust ei tea, kuid tänaseid sündmusi vaadates/kuulates tundub, et kurjadeks ennustajateks nimetatutel on osaliselt õigus.
Seakatku hüppelist levikut Eestis võib ehk süüks panna ka meie lõdvale ja teema tõsidust alahindavale suhtumisele asjaomaste poolt ja loodan, et aeg selles küsimuses veel vastused toob.
Pagulasteema on aga palju tõsisem ja mitte kuidagi meie tegevuse või tegevusetuse tagajärg. Paraku nende tagajärgedega tegelemise vastutus on kenasti seatud ka meie õlgadele. Kummaline olukord. On ju palju räägitud, et kõige õigem on tegeleda probleemiga nendel maadel, kus sõdade tõttu tsiviilelanikud lahkuvad.
Ekstremistidele koha kätte näitamine ja korra majja saamine poleks ju mingi küsimus. Hea tahtmise korral saaks sellega hakkama nii USA kui Venemaa. Kuivõrd sõda aga kestab ja kestab, siis saab teha vaid järelduse, et seda head tahtmist vist pole. On targad ja targemad sõnad, mis tegudeni ei taha jõuda, sest asjal on ju ka teine külg – sõdalased mõlemal poolel vajavad relvi ja neid saab teadagi kust.
Nii on tekkinudki olukord, kus relvakonfliktis võistlevad konkurentide relvad ja selle konkurentsi tulemusel tekkinud kaose ja surma eest põgenejad kasutavad otseteed Euroopasse, kes on sunnitud pagulastega ja nende hulka varjunud võimalike ekstremistide/terroristidega tegelema. Tulemuseks üha enam suurenev inimvoog, piirid ei pea vastu, neist murtakse läbi, pagulased pussitavad avalikes kohtades kohalikke, peksavad kohalikku politseid, kisuvad üksteisega, sest neile tundub, et üht rahvust eelistatakse teisele. Tõeline kaos, milles meile rahustava sõnumi – Eestisse 180 pagulast ja mitte ühtegi rohkem – edastamine on huumori vallast.
Vaatan siira kahjutundega me ministreid, ühed raiuvad, et peame olema solidaarsed (ei saagi aru kas NATOga seotud relvamüüjatele?) ja teised püüavad ettevaatlikult selgitada, et tulijatel tuleb loobuda oma rahvuslikest tavadest. Olen minagi nende teiste poolt, aga kuidas seda plaani ellu viia nii, et uued tulijad ei tunneks end rõhutuna ja lõpuks ei korduks rahvuslikult pinnalt ärgitatud massirahutused, millest ühe väiksemat sorti oleme lähiajaloos isegi üle elanud? Tarkust otsustajatele, tarkust Euroopa survele vastu panemiseks, tarkust tulijate integreerimiseks viisil, et nad tunneksid end eestimaalastena ja mitte ära tõugatuna.
Kui arutluses tarkuseni jõudsin, siis tuleb tõele otsa vaadates nentida, et hakkab ka meie koolides üha enam kohtama lapsi, kes on siia jõudnud sõja eest pagedes. See paneb kooli pidajatele ja koolide kollektiividele kohustuse muutmaks oma tegevust nii, et tulijad ei tunneks end võõrkehana ja olijad saaksid aru miks nende klassi on tulnud teistsuguse välimusega ja keelega, vahel ka imelikult riietuv laps. Alates lasteaiast/koolist selliste laste omaks võtmisest ja nendesse suhtumisest sõltub, kas neist kasvavad head eestimaalased või jõuavad meile lähitulevikus ka sellised pahed nagu autopommid, pommivööga oma jumala eest surma minejad ja muud äärmuslased. Soovin kõigile tarkust uues olukorras hakkama saada. Samuti toredat ning tulemuslikku alanud kooliaastat!