Kehra mõisa ja sovhoosi endise tallimehe JUHAN ARU (1898-1984) mälestused pani 1972. aastal kirja JULIUS PÕLDMÄE.
Olen sündinud 5. septembril 1898. aastal Viljandimaal Põltsamaa kihelkonnas Lustivere vallas, kus mu vanemad olid talupidajad. Juba 13-14aastase poisikesena tuli mul hakata leiba teenima. Töötasin mitmetes mõisates, nende hulgas Ülenurme mõisas Tartumaal ja hiljem mõned aastad Sangaste riigimõisas Valgamaal. 1928. aastal likvideeriti Sangaste riigimõis ning see anti tagasi mõisa endisele omanikule krahv Bergile, kuulsa „Sangaste“ rukkisordi aretajale.
Sangastest lahkudes tulin 1928. aasta kevadel tööle Kehra riigimõisa, kuhu samal ajal oli tulnud valitsejaks Sangaste riigimõisa valitseja Aleksander Pulst. Hakkasin tallimeheks. Minu mäletamist mööda olid Kehras sel ajal 26 hobust, lüpsilehmi oli 40 ümber. Kuna tallimehe ametist jäi aega üle, võtsin osa ka muudest töödest, niitsin masinaga heina, aitasin maaparandustöödel.
Kehra riigimõisa tööpere koosnes sel ajal peamiselt aastamoonameestest, kelle naised võtsid enamikus samuti tööst osa. Naiste osavõtt oli lepingu järgi kohustuslik küll ainult suvekuudel, kuid enamasti töötasid nad kõik aastaringselt. Suviti oli mõisanaisi tööl 10-12. Tööpäev oli pikk. Kevadel ja sügisel tuli töötada umbes 10 tundi päevas, suvel veelgi rohkem. Töö algas juba kell 5, kui heinakuhi oli pooleli või kuiv hein küüni vedada, oli mõnigi kord päike juba loojunud, kui lõpetasime. Vajaduse korral tuli minna tööle ka pühapäeval. Talvel oli tööpäev lühem, ainult 6-7 tundi.
Tööleping riigimõisa ja töötaja vahel sõlmiti üheks aastaks. Lepingus oli ette nähtud töötasu samuti terveks aastaks, mitte kuude viisi. Mina sain palka 110 või 120 rubla aastas, peale selle oli moon, 50 puuda rukist, 40 puuda otra ja 6 puuda nisu aastas. Piima anti 3 liitrit perekonna kohta päevas, kui tööline pidas lehma, siis piima ei antud. Maad oli perekonna kohta kasutada 2/3 hektarit. Kütet anti tasuta, ka korteri eest ei tulnud maksta, lehma heina sai teha mõisa looduslikelt heinamaadelt ja lehmale võimaldati mõisa maa peal ka karjamaa.
Rahapalk ja moon maksti perekonnapeale, kellega mõis oli sõlminud lepingu. Kui perekonnaliikmeist mõni käis samuti mõisas tööl, maksti talle tunnitasu tehtud töö eest. Mõisas oli ajatöö, mõned tööd aga, mis oli vaja väga kiiresti lõpetada, tehti ka tükitööna. Tükitöö meeldis töötajaile päris hästi, siis pingutati end rohkem ja selle tõttu tuli siis ka töötasu suurem. Minu kui tallimehe töökohustuste hulka kuulus hobuste söötmine, jootmine, puhastamine, rautamiseks sepa juurde viimine, heinamaale viimine ja sealt toomine, tööks väljaandmine ja töölt tulles vastuvõtmine ning hoburiistade korrashoid, kusjuures rakmete parandamise eest maksti väikest lisatasu, vist 10 rubla aastas.
Kehra riigimõisas hakati juba 1930ndate aastate algul tegelema tõuhobuste kasvatamisega. Selleks toodi Tähtvere riigimõisast esimene tõutäkk Madrid. Hiljem oli mõisas kaks, vahel isegi kolm Tori tõugu tõutäkku ja nendega paaritati peale mõisa hobuste ka ümbruskonna talupidajate hobuseid. Paarituste arv oli mõnel aastal isegi 80 täku kohta.
1930ndate aastate lõpupoole kavatseti Kehra riigimõisa asutada riiklik hobusekasvanduse osakond. Mõni aasta varem oli ostetud Rootsist kaks ardenni tõugu noormära. Veised olid eesti hollandi-friisi tõugu ja lehmad olid päris kõrge piimatoodanguga. Peeti häid pulle. Siin oli ka välismaalt ostetud kallis tõupull Atleet. See oli varem olnud Kehtna mõisas, kuid läinud seal tigedaks ja tapnud inimese, mispärast teda ei tahetud enam Kehtnas pidada. Et aga väärtuslikku tõupulli ei tahetud tappa, soovitati Atleet tuua Kehra riigimõisa. Keegi ei julgenud tigedale pullile Kehtnasse järele minna ja lõpuks langes see ülesanne minule.
Sõitsingi Kehtnasse, laadisin Atleedi kitsarööpmelise raudtee vagunisse, Ülemistel laadisin ümber ja jõudsime viperusteta Kehrasse. Kehras pidas Atleet end väga rahulikult üleval ja teda kasutati siin veel mitu aastat.
Kehra riigimõisas tehti ära suur töö maaparanduse alal. Kehra oli õppemajandiks, kus käis õpilasi maaparanduse praktikal. Mäletan, et 1933.-1934. aastail tegid Tooma sookatsejaama koolipoisid siin ära suure töö – kraavitasid ja torutasid 6 hektarit maad-sood. Sood oli aga Kehra riigimõisas palju. Uudismaa harimine käis ainult hobuste ja käte jõul. Traktori abi saadi kasutada alles mõni aasta enne Teist maailmasõda. Uudismaid hariti Kehras juba enne sõda üle 100 hektari. Suured puud saeti maha, kännud lasti lõhkeainega puruks. Purustatud kännud korjati käsitsi hunnikusse, kuivatati ja kasutati kütteks, enamasti rehepeksul lokomotiivis. Kraavide kaevamine toimus eranditult käsitsi. Osa kraave olid lahtised, oli aga ka kinniseid toru-kraave. Nendes kasutati puittorusid. Torud valmistati kohapeal praakpuidust oma meistrimeeste konstrueeritud freesiga. See oli hästi õnnestunud masin ja hiljem valmistati niisuguseid ka teistes mõisates. Kõneldi, et joonised olevat saadetud üle piiri isegi välismaale. Mõisa oma tellisetehases valmistati ka savitorusid, aga need öeldi olevat kallimad ega jõutud neid ka kuuldavasti nii palju valmistada kui vaja.
Kui kännud olid välja juuritud, maa kraavitatud ja juba vähe kuivemaks muutunud, järgnes uudismaa kündmine. Künti hobustega. Kergemal maal tuldi toime kahe hobusega, suuremas samblas ja kõrgemate mätastega maal tuli ette rakendada neli hobust. Enne kündmist tehti mõnikord ka pinnase koorimist. Väiksemad põõsad ja rohumättad kisti kätega üles. Kui põõsa või rohu juured ei läinud sügavale, tulid põõsad-mättad tõmmates kergesti üles, nendega koos tuli aga ära ka kamar. Nüüd oli kündmine palju hõlpsam, sest mättad ei kogunenud enam sahale kargu alla. Kui maapind oli veel liiga pehme, seoti hobustele alla sookingad, puust tehtud klotsid. Künniviilude peenestamist tehti hoburandaaliga ja pärast äketega. Peenendatud pind rulliti hobujõul veetavate tsemendist või rauast rullidega.
Ülesharitud maal, soos või rabas kasvatati esimese kultuurina harilikult vikki. Selle järgnes teisel aastal kas naeris või hein. Magistraalkraavile oli võimalik paisu ette teha. Ja seda võtet tuligi halvematel aastatel tihti kasutada. Torukraavide kaudu anti nii niiskust ja heinamaa kasvatas niisugusel uudismaal väga hästi. Proovikraavide kaudu sai mõõta põhjavee sügavust ja selle kõrgust tammi abil vajaduse korral mõjutada.
Uudismaal sai kasvatada ka heinaseemet, kuid suurem heinaseemne kasvatamine toimus siiski põllul. Heinaseemne all oli harilikult 10 hektari ümber maad ja kõige paremat seemnesaaki andsid need põllud, kus praegu asub Kehra tselluloosi- ja paberikombinaat. Ehitati ju vabrik täiesti lagedale põllule, väga heale maale.
Kehra riigimõisa töölisena tegin kaasa 1940. aasta juunipöörde. Varsti pärast seda, kui Tallinnas oli moodustatud uus valitsus, hakati pidama tööliskoosolekuid ka Kehras. Miitingud toimusid pargis jõe kaldal, seal, kus praegu asub kangelaskalmistu. Peakõneleja miitingul oli harilikult Mats Lippo, kes siis vist oli Kehra kombinaadi tööline, pärast sõda lühemat aega Anija valla partorg.
Oma töölisorganisatsioon loodi ka Kehra mõisas ja hakati pidama koosolekuid. Esialgu oli koosolekute läbiviija mõisa valitseja, kes aitas kirjutada ka koosolekute protokolle, kuna mõisatöölised olid enamikus vähese kirjaoskusega. Mõisa kauaaegne valitseja Aleksander Pulst lahkus ja tema asemele määrati agronoom Braks, kellega koos teostasime Andevei mõisa ja Pikavereski, suurtöösturite ja ärimeeste Puhkide majapidamise, ülevõtmise. Mõisavalitseja Braksil oli mootorratas, millega kahekesi ringi sõitsime Kehra, Pikaveski ja Andevei majapidamistes ja organiseerisime sügistööde läbiviimist. Töö läks kõikjal edasi takistusteta. Minul tuli valitsejat mitmel korral tööde juhtimisel abistada, kuna mõisas brigadiri ega tööde juhatajat ametisse ei määratud, vaatamata sellele, et maad oli mitmed sajad hektarid juurde tulnud. Järgneval kevad-talvel anti Andevei hooned üle Anija hobulaenutuspunktile.
Valitseja Braks oli määratud ametisse 1940. aasta augustikuus ja juba aastavahetusel ta lahkus. Tema asemel tuli valitsejaks Manivald Vürst, samuti agronoomi haridusega. Ta oli rahvamees, kellest pidasid kõik töölised lugu.
Vaevalt oli 1941. aasta kevadel külvid maha saanud, heinatöö ei olnud veel alanud, kui algas sakslaste kallaletung Nõukogude Liidule. Nädal-paar pärast sõja puhkemist anti valitsejale käsk organiseerida mõisa karja saatmine väljaspoole Eesti piire sõjatagalasse. Saadetigi siis kari teele Tapa poole. Kaasa läksid karjanaised ja paar meest. Meestel oli karjaajajate toidumoon ja muu varustus plaanvankritel, naised läksid karja ajades jala.
Osa lehmi, minu mäletamise järgi 9 tükki, aeti Viimsi mõisa, kust neist 3 saadi pärast sõda tagasi. Ka mõisa tööperele anti evakueerumise käsk. Hakkasime liikuma Tallinna suunas, kuid jõudsime ainult Kostivereni. Sinna jäime peatuma. Võtsime valitseja Vürstiga kaasa ka suure tõupulli. Selle paigutasime Kostiveres Püümetsa tallu, sinna see meist jäigi. Kostiveres anti meile käsk Kehrasse tagasi minna ja tööle hakata. Tulimegi uuesti Kehrasse ja alustasime igapäevaseid töid. Teine suur ja tige pull oli meist jäänud Kehra lauta, kui meie ära läksime. Tagasi tulles leidsime selle tervelt eest. Ei tea siiani, kes teda meie äraolekul söötis ja jootis.
Kehras saime olla mõne päeva, kui olidki Saksa sõdurid sees. Saksa okupatsiooni ajal olin endise ameti peal, tallimees. Rahapalka maksti markades, kuid ega nende eest midagi osta olnud. Ühiskaupluse poes oli ainult nipet-näpet, paberist linikuid ja klaaspärleid ning muud mitteväärtuslikku.
Esialgu jäi mõisa valitsejaks Manivald Vürst, kuid ta ei püsinud Kehras kaua, lahkus 1942. aasta talvel. Uueks valitsejaks tuli Edgar Heilman, kes oli koolis õppides olnud praktikal Saksamaal ja oskas saksa keelt.
1944. aasta sügisel, kui sakslased valmistusid juba maalt lahkumiseks, oli jälle tegu karja päästmisega. Sakslased olid andnud valitsejale käsu ajada kari Tallinna tapamajja, sest liha oli väga vaja, pealegi ei tahetud jätta karja läheneva punaarmee kätte. Kari õnnestus seegi kord päästa. See aeti rappa, kuhu viidi ka hobused ja nii jäid nii veised kui hobused alles. Alles jäi ka mõisa kogu varandus. Mõisapere oli sel ajal kõik kohal, mispärast võõrad ei julgenud tulla vara laiali tassima.
Pärast rinde läbiminekut moodustati mõne päeva pärast Kehra sovhoos. Sovhooside peavalitsuse juhataja Alfred Mõttus sõitis Kehrasse ja kuuldes, et mõisas on varandus alles jäänud ja isegi sügistööd suurelt osalt tehtud, määras direktori kohusetäitjaks senise valitseja Edgar Heilmani. Mina asusin jälle täitma tallimehe kohuseid. Tegin ka kõiki muid vajalikke töid, sest töökäsi oli hilinenud koristustöödel kibedasti vaja.
1945. aasta kevadel vabastati Edgar Heilman sovhoosi direktori kohuste täitmisest ja ta jäi veel vist paariks aastaks agronoomina tööle. Uueks direktoriks määrati Eduard Truber. Temaga sobis koostöö väga hästi. Esimestel aastatel jättis mind mitmel korral enda asetäitjaks, kui tal tuli lühemaks ajaks sovhoosist lahkuda.
Olen püüdnud oma tööd sovhoosis teha nagu jõud ja mõistus on lubanud ning minu tööd on hinnatud. 29. aprillil 1949. aastal tunnistati mind tallimehena nii esimese kui teise kvartali töö eest oma kutsealal vabariigis kõige tublimaks ja otsustati paigutada minu portree vabariiklikku kutsealade sotsialistliku võistluse võitjate augaleriisse. 20. juulil 1949. aastal anti mulle eeskujuliku töö eest Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi aukiri.
1958. aasta detsembri lõpus, kui olin mõned kuud üle 60 aasta vana, jäin ametlikult vanaduspensionile. Panin maha küll tallimehe ameti, kuid ega ma sellepärast päriselt sovhoosi töölt eemale jäänud. Kui oled eluaeg tööd rassinud, ei ole vanas easki suurt lusti kodus istuda käed süles. Tänavu olen hulga tööd teinud koos metsaülem Virksiga metsa hooldamisel ja uue metsa istutamisel. 1967. aasta augusti tugev torm tegi sovhoosi metsas tohutut laastamistööd ja väljalangenud muude asemele jäänud tühikud tulevad kõik täita. Täna oli metsaülem Virks küll ära, minul oleks selle tõttu olnud vaba päev, aga panin mõnikümmend noort kaske tühjale platsile Kehra-Kose maantee ääres kasvama. On väga näotu vaadata, kui ilusas kõrges kuusikus on tükike lagedat maad, kus enne on puud kasvanud.