Keh­ra mõi­sa ja sov­hoo­si tal­li­me­he JU­HAN ARU mee­nu­tu­sed

Keh­ra mõi­sa ja sov­hoo­si en­di­se tal­li­me­he JU­HAN ARU (1898-1984) mä­les­tu­sed pa­ni 1972. aas­tal kir­ja JU­LIUS PÕLD­MÄE.

Olen sün­di­nud 5. sep­temb­ril 1898. aas­tal Vil­jan­di­maal Põlt­sa­maa ki­hel­kon­nas Lus­ti­ve­re val­las, kus mu va­ne­mad olid ta­lu­pi­da­jad. Ju­ba 13-14aas­ta­se poi­si­ke­se­na tu­li mul ha­ka­ta lei­ba tee­ni­ma. Töö­ta­sin mit­me­tes mõi­sa­tes, nen­de hul­gas Üle­nur­me mõi­sas Tar­tu­maal ja hil­jem mõ­ned aas­tad San­gas­te rii­gi­mõi­sas Val­ga­maal. 1928. aas­tal lik­vi­dee­ri­ti San­gas­te rii­gi­mõis ning see an­ti ta­ga­si mõi­sa en­di­se­le oma­ni­ku­le krahv Ber­gi­le, kuul­sa „San­gas­te“ ruk­ki­sor­di are­ta­ja­le.

San­gas­test lah­ku­des tu­lin 1928. aas­ta ke­va­del töö­le Keh­ra rii­gi­mõi­sa, ku­hu sa­mal ajal oli tul­nud va­lit­se­jaks San­gas­te rii­gi­mõi­sa va­lit­se­ja Alek­san­der Pulst. Hak­ka­sin tal­li­me­heks. Mi­nu mä­le­ta­mist möö­da olid Keh­ras sel ajal 26 ho­bust, lüp­si­leh­mi oli 40 üm­ber. Ku­na tal­li­me­he ame­tist jäi ae­ga üle, võt­sin osa ka muu­dest töö­dest, niit­sin ma­si­na­ga hei­na, ai­ta­sin maa­pa­ran­dus­töö­del.

Keh­ra rii­gi­mõi­sa töö­pe­re koos­nes sel ajal pea­mi­selt aas­ta­moo­na­mees­test, kel­le nai­sed võt­sid ena­mi­kus sa­mu­ti tööst osa. Nais­te osa­võtt oli le­pin­gu jär­gi ko­hus­tus­lik küll ai­nult su­ve­kuu­del, kuid ena­mas­ti töö­ta­sid nad kõik aas­ta­ring­selt. Su­vi­ti oli mõi­sa­nai­si tööl 10-12. Töö­päev oli pikk. Ke­va­del ja sü­gi­sel tu­li töö­ta­da um­bes 10 tun­di päe­vas, su­vel veel­gi roh­kem. Töö al­gas ju­ba kell 5, kui hei­na­ku­hi oli poo­le­li või kuiv hein küü­ni ve­da­da, oli mõ­ni­gi kord päi­ke ju­ba loo­ju­nud, kui lõ­pe­ta­si­me. Va­ja­du­se kor­ral tu­li min­na töö­le ka pü­ha­päe­val. Tal­vel oli töö­päev lü­hem, ai­nult 6-7 tun­di.

Töö­le­ping rii­gi­mõi­sa ja töö­ta­ja va­hel sõl­mi­ti üheks aas­taks. Le­pin­gus oli et­te näh­tud töö­ta­su sa­mu­ti ter­veks aas­taks, mit­te kuu­de vii­si. Mi­na sain pal­ka 110 või 120 rub­la aas­tas, pea­le sel­le oli moon, 50 puu­da ru­kist, 40 puu­da ot­ra ja 6 puu­da ni­su aas­tas. Pii­ma an­ti 3 liit­rit pe­re­kon­na koh­ta päe­vas, kui töö­li­ne pi­das leh­ma, siis pii­ma ei an­tud. Maad oli pe­re­kon­na koh­ta ka­su­ta­da 2/3 hek­ta­rit. Kü­tet an­ti ta­su­ta, ka kor­te­ri eest ei tul­nud maks­ta, leh­ma hei­na sai te­ha mõi­sa loo­dus­li­kelt hei­na­maa­delt ja leh­ma­le või­mal­da­ti mõi­sa maa peal ka kar­ja­maa.

Ra­ha­palk ja moon maks­ti pe­re­kon­na­pea­le, kel­le­ga mõis oli sõl­mi­nud le­pin­gu. Kui pe­re­kon­na­liik­meist mõ­ni käis sa­mu­ti mõi­sas tööl, maks­ti tal­le tun­ni­ta­su teh­tud töö eest. Mõi­sas oli aja­töö, mõ­ned tööd aga, mis oli va­ja vä­ga kii­res­ti lõ­pe­ta­da, teh­ti ka tü­ki­töö­na. Tü­ki­töö meel­dis töö­ta­jai­le pä­ris häs­ti, siis pin­gu­ta­ti end roh­kem ja sel­le tõt­tu tu­li siis ka töö­ta­su suu­rem. Mi­nu kui tal­li­me­he töö­ko­hus­tus­te hul­ka kuu­lus ho­bus­te sööt­mi­ne, joot­mi­ne, pu­has­ta­mi­ne, rau­ta­mi­seks se­pa juur­de vii­mi­ne, hei­na­maa­le vii­mi­ne ja sealt too­mi­ne, tööks väl­jaand­mi­ne ja töölt tul­les vas­tu­võt­mi­ne ning ho­bu­riis­ta­de kor­ras­hoid, kus­juu­res rak­me­te pa­ran­da­mi­se eest maks­ti väi­kest li­sa­ta­su, vist 10 rub­la aas­tas.

Keh­ra rii­gi­mõi­sas ha­ka­ti ju­ba 1930nda­te aas­ta­te al­gul te­ge­le­ma tõu­ho­bus­te kas­va­ta­mi­se­ga. Sel­leks too­di Täht­ve­re rii­gi­mõi­sast esi­me­ne tõu­täkk Mad­rid. Hil­jem oli mõi­sas kaks, va­hel ise­gi kolm To­ri tõu­gu tõu­täk­ku ja nen­de­ga paa­ri­ta­ti pea­le mõi­sa ho­bus­te ka ümb­rus­kon­na ta­lu­pi­da­ja­te ho­bu­seid. Paa­ri­tus­te arv oli mõ­nel aas­tal ise­gi 80 tä­ku koh­ta.

1930nda­te aas­ta­te lõ­pu­poo­le ka­vat­se­ti Keh­ra rii­gi­mõi­sa asu­ta­da riik­lik ho­bu­se­kas­van­du­se osa­kond. Mõ­ni aas­ta va­rem oli os­te­tud Root­sist kaks ar­den­ni tõu­gu noor­mä­ra. Vei­sed olid ees­ti hol­lan­di-frii­si tõu­gu ja leh­mad olid pä­ris kõr­ge pii­ma­too­dan­gu­ga. Pee­ti häid pul­le. Siin oli ka vä­lis­maalt os­te­tud kal­lis tõu­pull At­leet. See oli va­rem ol­nud Keht­na mõi­sas, kuid läi­nud seal ti­ge­daks ja tap­nud ini­me­se, mis­pä­rast te­da ei ta­he­tud enam Keht­nas pi­da­da. Et aga väär­tus­lik­ku tõu­pul­li ei ta­he­tud tap­pa, soo­vi­ta­ti At­leet tuua Keh­ra rii­gi­mõi­sa. Kee­gi ei jul­ge­nud ti­ge­da­le pul­li­le Keht­nas­se jä­re­le min­na ja lõ­puks lan­ges see üle­san­ne mi­nu­le.

Sõit­sin­gi Keht­nas­se, laa­di­sin At­lee­di kit­sa­rööp­me­li­se raud­tee va­gu­nis­se, Üle­mis­tel laa­di­sin üm­ber ja jõud­si­me vi­pe­rus­te­ta Keh­ras­se. Keh­ras pi­das At­leet end vä­ga ra­hu­li­kult üle­val ja te­da ka­su­ta­ti siin veel mi­tu aas­tat.

Keh­ra rii­gi­mõi­sas teh­ti ära suur töö maa­pa­ran­du­se alal. Keh­ra oli õp­pe­ma­jan­diks, kus käis õpi­la­si maa­pa­ran­du­se prak­ti­kal. Mä­le­tan, et 1933.-1934. aas­tail te­gid Too­ma soo­kat­se­jaa­ma koo­li­poi­sid siin ära suu­re töö – kraa­vi­ta­sid ja to­ru­ta­sid 6 hek­ta­rit maad-sood. Sood oli aga Keh­ra rii­gi­mõi­sas pal­ju. Uu­dis­maa ha­ri­mi­ne käis ai­nult ho­bus­te ja kä­te jõul. Trak­to­ri abi saa­di ka­su­ta­da al­les mõ­ni aas­ta en­ne Teist maail­ma­sõ­da. Uu­dis­maid ha­ri­ti Keh­ras ju­ba en­ne sõ­da üle 100 hek­ta­ri. Suu­red puud sae­ti ma­ha, kän­nud las­ti lõh­keai­ne­ga pu­ruks. Pu­rus­ta­tud kän­nud kor­ja­ti kä­sit­si hun­ni­kus­se, ku­iva­ta­ti ja ka­su­ta­ti küt­teks, ena­mas­ti re­he­pek­sul lo­ko­mo­tii­vis. Kraa­vi­de kae­va­mi­ne toi­mus eran­di­tult kä­sit­si. Osa kraa­ve olid lah­ti­sed, oli aga ka kin­ni­seid to­ru-k­raa­ve. Nen­des ka­su­ta­ti puit­to­ru­sid. To­rud val­mis­ta­ti ko­ha­peal praak­pui­dust oma meist­ri­mees­te konst­ruee­ri­tud free­si­ga. See oli häs­ti õn­nes­tu­nud ma­sin ja hil­jem val­mis­ta­ti nii­su­gu­seid ka teis­tes mõi­sa­tes. Kõ­nel­di, et joo­ni­sed ole­vat saa­de­tud üle pii­ri ise­gi vä­lis­maa­le. Mõi­sa oma tel­li­se­te­ha­ses val­mis­ta­ti ka sa­vi­to­ru­sid, aga need öel­di ole­vat kal­li­mad ega jõu­tud neid ka kuul­da­vas­ti nii pal­ju val­mis­ta­da kui va­ja.

Kui kän­nud olid väl­ja juu­ri­tud, maa kraa­vi­ta­tud ja ju­ba vä­he kui­ve­maks muu­tu­nud, järg­nes uu­dis­maa künd­mi­ne. Kün­ti ho­bus­te­ga. Ker­ge­mal maal tul­di toi­me ka­he ho­bu­se­ga, suu­re­mas samb­las ja kõr­ge­ma­te mä­tas­te­ga maal tu­li et­te ra­ken­da­da ne­li ho­bust. En­ne künd­mist teh­ti mõ­ni­kord ka pin­na­se koo­ri­mist. Väik­se­mad põõ­sad ja ro­hu­mät­tad kis­ti kä­te­ga üles. Kui põõ­sa või ro­hu juu­red ei läi­nud sü­ga­va­le, tu­lid põõ­sad-mät­tad tõm­ma­tes ker­ges­ti üles, nen­de­ga koos tu­li aga ära ka ka­mar. Nüüd oli künd­mi­ne pal­ju hõlp­sam, sest mät­tad ei ko­gu­ne­nud enam sa­ha­le kar­gu al­la. Kui maa­pind oli veel lii­ga peh­me, seo­ti ho­bus­te­le al­la soo­kin­gad, puust teh­tud klot­sid. Kün­ni­vii­lu­de pee­nes­ta­mist teh­ti ho­bu­ran­daa­li­ga ja pä­rast äke­te­ga. Pee­nen­da­tud pind rul­li­ti ho­bu­jõul vee­ta­va­te tse­men­dist või rauast rul­li­de­ga.
Üles­ha­ri­tud maal, soos või ra­bas kas­va­ta­ti esi­me­se kul­tuu­ri­na ha­ri­li­kult vik­ki. Sel­le järg­nes tei­sel aas­tal kas nae­ris või hein. Ma­gist­raalk­raa­vi­le oli või­ma­lik pai­su et­te te­ha. Ja se­da võ­tet tu­li­gi hal­ve­ma­tel aas­ta­tel tih­ti ka­su­ta­da. To­ruk­raa­vi­de kau­du an­ti nii niis­kust ja hei­na­maa kas­va­tas nii­su­gu­sel uu­dis­maal vä­ga häs­ti. Proo­vik­raa­vi­de kau­du sai mõõ­ta põh­ja­vee sü­ga­vust ja sel­le kõr­gust tam­mi abil va­ja­du­se kor­ral mõ­ju­ta­da.

Uu­dis­maal sai kas­va­ta­da ka hei­na­see­met, kuid suu­rem hei­na­seem­ne kas­va­ta­mi­ne toi­mus siis­ki põl­lul. Hei­na­seem­ne all oli ha­ri­li­kult 10 hek­ta­ri üm­ber maad ja kõi­ge pa­re­mat seem­ne­saa­ki and­sid need põl­lud, kus prae­gu asub Keh­ra tsel­lu­loo­si- ja pa­be­ri­kom­bi­naat. Ehi­ta­ti ju vab­rik täies­ti la­ge­da­le põl­lu­le, vä­ga hea­le maa­le.

Keh­ra rii­gi­mõi­sa töö­li­se­na te­gin kaa­sa 1940. aas­ta juu­ni­pöör­de. Vars­ti pä­rast se­da, kui Tal­lin­nas oli moo­dus­ta­tud uus va­lit­sus, ha­ka­ti pi­da­ma töö­lis­koo­so­le­kuid ka Keh­ras. Mii­tin­gud toi­mu­sid par­gis jõe kal­dal, seal, kus prae­gu asub kan­ge­las­kal­mis­tu. Pea­kõ­ne­le­ja mii­tin­gul oli ha­ri­li­kult Mats Lip­po, kes siis vist oli Keh­ra kom­bi­naa­di töö­li­ne, pä­rast sõ­da lü­he­mat ae­ga Ani­ja val­la par­torg.

Oma töö­li­sor­ga­ni­sat­sioon loo­di ka Keh­ra mõi­sas ja ha­ka­ti pi­da­ma koo­so­le­kuid. Esial­gu oli koo­so­le­ku­te lä­bi­vii­ja mõi­sa va­lit­se­ja, kes ai­tas kir­ju­ta­da ka koo­so­le­ku­te pro­to­kol­le, ku­na mõi­sa­töö­li­sed olid ena­mi­kus vä­he­se kir­jaos­ku­se­ga. Mõi­sa kauaaeg­ne va­lit­se­ja Alek­san­der Pulst lah­kus ja te­ma ase­me­le mää­ra­ti ag­ro­noom Braks, kel­le­ga koos teos­ta­si­me An­de­vei mõi­sa ja Pi­ka­ve­res­ki, suur­töös­tu­ri­te ja äri­mees­te Puh­ki­de ma­ja­pi­da­mi­se, üle­võt­mi­se. Mõi­sa­va­lit­se­ja Brak­sil oli moo­tor­ra­tas, mil­le­ga ka­he­ke­si rin­gi sõit­si­me Keh­ra, Pi­ka­ves­ki ja An­de­vei ma­ja­pi­da­mis­tes ja or­ga­ni­see­ri­si­me sü­gis­töö­de lä­bi­vii­mist. Töö läks kõik­jal eda­si ta­kis­tus­te­ta. Mi­nul tu­li va­lit­se­jat mit­mel kor­ral töö­de juh­ti­mi­sel abis­ta­da, ku­na mõi­sas bri­ga­di­ri ega töö­de ju­ha­ta­jat ame­tis­se ei mää­ra­tud, vaa­ta­ma­ta sel­le­le, et maad oli mit­med sa­jad hek­ta­rid juur­de tul­nud. Järg­ne­val ke­vad-tal­vel an­ti An­de­vei hoo­ned üle Ani­ja ho­bu­lae­nu­tus­punk­ti­le.

Va­lit­se­ja Braks oli mää­ra­tud ame­tis­se 1940. aas­ta au­gus­ti­kuus ja ju­ba aas­ta­va­he­tu­sel ta lah­kus. Te­ma ase­mel tu­li va­lit­se­jaks Ma­ni­vald Vürst, sa­mu­ti ag­ro­noo­mi ha­ri­du­se­ga. Ta oli rah­va­mees, kel­lest pi­da­sid kõik töö­li­sed lu­gu.

Vae­valt oli 1941. aas­ta ke­va­del kül­vid ma­ha saa­nud, hei­na­töö ei ol­nud veel ala­nud, kui al­gas saks­las­te kal­la­le­tung Nõu­ko­gu­de Lii­du­le. Nä­dal-paar pä­rast sõ­ja puh­ke­mist an­ti va­lit­se­ja­le käsk or­ga­ni­see­ri­da mõi­sa kar­ja saat­mi­ne väl­jas­poo­le Ees­ti pii­re sõ­ja­ta­ga­las­se. Saa­de­ti­gi siis ka­ri tee­le Ta­pa poo­le. Kaa­sa läk­sid kar­ja­nai­sed ja paar meest. Mees­tel oli kar­jaa­ja­ja­te toi­du­moon ja muu va­rus­tus plaan­vank­ri­tel, nai­sed läk­sid kar­ja aja­des ja­la.

Osa leh­mi, mi­nu mä­le­ta­mi­se jär­gi 9 tük­ki, ae­ti Viim­si mõi­sa, kust neist 3 saa­di pä­rast sõ­da ta­ga­si. Ka mõi­sa töö­pe­re­le an­ti eva­kuee­ru­mi­se käsk. Hak­ka­si­me lii­ku­ma Tal­lin­na suu­nas, kuid jõud­si­me ai­nult Kos­ti­ve­re­ni. Sin­na jäi­me pea­tu­ma. Võt­si­me va­lit­se­ja Vürs­ti­ga kaa­sa ka suu­re tõu­pul­li. Sel­le pai­gu­ta­si­me Kos­ti­ve­res Püü­met­sa tal­lu, sin­na see meist jäi­gi. Kos­ti­ve­res an­ti mei­le käsk Keh­rasse ta­ga­si min­na ja töö­le ha­ka­ta. Tu­li­me­gi uues­ti Keh­ras­se ja alus­ta­si­me iga­päe­va­seid töid. Tei­ne suur ja ti­ge pull oli meist jää­nud Keh­ra lau­ta, kui meie ära läk­si­me. Ta­ga­si tul­les leid­si­me sel­le ter­velt eest. Ei tea siia­ni, kes te­da meie ärao­le­kul söö­tis ja joo­tis.

Keh­ras sai­me ol­la mõ­ne päe­va, kui olid­ki Sak­sa sõ­du­rid sees. Sak­sa oku­pat­sioo­ni ajal olin en­di­se ame­ti peal, tal­li­mees. Ra­ha­pal­ka maks­ti mar­ka­des, kuid ega nen­de eest mi­da­gi os­ta ol­nud. Ühis­kaup­lu­se poes oli ai­nult ni­pet-nä­pet, pa­be­rist li­ni­kuid ja klaas­pär­leid ning muud mit­te­väär­tus­lik­ku.

Esial­gu jäi mõi­sa va­lit­se­jaks Ma­ni­vald Vürst, kuid ta ei pü­si­nud Keh­ras kaua, lah­kus 1942. aas­ta tal­vel. Uueks va­lit­se­jaks tu­li Ed­gar Heil­man, kes oli koo­lis õp­pi­des ol­nud prak­ti­kal Sak­sa­maal ja os­kas sak­sa keelt.

1944. aas­ta sü­gi­sel, kui saks­la­sed val­mis­tu­sid ju­ba maalt lah­ku­mi­seks, oli jäl­le te­gu kar­ja pääst­mi­se­ga. Saks­la­sed olid and­nud va­lit­se­ja­le kä­su aja­da ka­ri Tal­lin­na ta­pa­maj­ja, sest li­ha oli vä­ga va­ja, pea­le­gi ei ta­he­tud jät­ta kar­ja lä­he­ne­va pu­naar­mee kät­te. Ka­ri õn­nes­tus see­gi kord pääs­ta. See ae­ti rap­pa, ku­hu vii­di ka ho­bu­sed ja nii jäid nii vei­sed kui ho­bu­sed al­les. Al­les jäi ka mõi­sa ko­gu va­ran­dus. Mõi­sa­pe­re oli sel ajal kõik ko­hal, mis­pä­rast võõ­rad ei jul­ge­nud tul­la va­ra laia­li tas­si­ma.

Pä­rast rin­de lä­bi­mi­ne­kut moo­dus­ta­ti mõ­ne päe­va pä­rast Keh­ra sov­hoos. Sov­hoo­si­de pea­va­lit­su­se ju­ha­ta­ja Alf­red Mõt­tus sõi­tis Keh­rasse ja kuul­des, et mõi­sas on va­ran­dus al­les jää­nud ja ise­gi sü­gis­tööd suu­relt osalt teh­tud, mää­ras di­rek­to­ri ko­hu­se­täit­jaks se­ni­se va­lit­se­ja Ed­gar Heil­ma­ni. Mi­na asu­sin jäl­le täit­ma tal­li­me­he ko­hu­seid. Te­gin ka kõi­ki muid va­ja­lik­ke töid, sest töö­kä­si oli hi­li­ne­nud ko­ris­tus­töö­del ki­be­das­ti va­ja.

1945. aas­ta ke­va­del va­bas­ta­ti Ed­gar Heil­man sov­hoo­si di­rek­to­ri ko­hus­te täit­mi­sest ja ta jäi veel vist paa­riks aas­taks ag­ro­noo­mi­na töö­le. Uueks di­rek­to­riks mää­ra­ti Eduard Tru­ber. Te­ma­ga so­bis koos­töö vä­ga häs­ti. Esi­mes­tel aas­ta­tel jät­tis mind mit­mel kor­ral en­da ase­täit­jaks, kui tal tu­li lü­he­maks ajaks sov­hoo­sist lah­ku­da.

Olen püüd­nud oma tööd sov­hoo­sis te­ha na­gu jõud ja mõis­tus on lu­ba­nud ning mi­nu tööd on hin­na­tud. 29. ap­ril­lil 1949. aas­tal tun­nis­ta­ti mind tal­li­me­he­na nii esi­me­se kui tei­se kvar­ta­li töö eest oma kut­sea­lal va­ba­rii­gis kõi­ge tub­li­maks ja ot­sus­ta­ti pai­gu­ta­da mi­nu port­ree va­ba­riik­lik­ku kut­sea­la­de sot­sia­list­li­ku võist­lu­se võit­ja­te au­ga­le­riis­se. 20. juu­lil 1949. aas­tal an­ti mul­le ees­ku­ju­li­ku töö eest Ees­ti NSV Ülem­nõu­ko­gu pre­sii­diu­mi au­ki­ri.

1958. aas­ta det­semb­ri lõ­pus, kui olin mõ­ned kuud üle 60 aas­ta va­na, jäin amet­li­kult va­na­dus­pen­sio­ni­le. Pa­nin ma­ha küll tal­li­me­he ame­ti, kuid ega ma sel­le­pä­rast pä­ri­selt sov­hoo­si töölt ee­ma­le jää­nud. Kui oled elua­eg tööd ras­si­nud, ei ole va­nas eas­ki suurt lus­ti ko­dus is­tu­da käed sü­les. Tä­na­vu olen hul­ga tööd tei­nud koos met­saü­lem Virk­si­ga met­sa hool­da­mi­sel ja uue met­sa is­tu­ta­mi­sel. 1967. aas­ta au­gus­ti tu­gev torm te­gi sov­hoo­si met­sas to­hu­tut laas­ta­mis­tööd ja väl­ja­lan­ge­nud muu­de ase­me­le jää­nud tü­hi­kud tu­le­vad kõik täi­ta. Tä­na oli met­saü­lem Virks küll ära, mi­nul oleks sel­le tõt­tu ol­nud va­ba päev, aga pa­nin mõ­ni­küm­mend noort kas­ke tüh­ja­le plat­si­le Keh­ra-Ko­se maan­tee ää­res kas­va­ma. On vä­ga näo­tu vaa­da­ta, kui ilu­sas kõr­ges kuu­si­kus on tü­ki­ke la­ge­dat maad, kus en­ne on puud kas­va­nud.