Anija abivallavanem MARGE RAJA, teame, et omavalitsused annavad abivajajatele sotsiaaltoetusi ja vahendavad riikliku toimetulekutoetuse maksmist. Peale selle osutatakse mitmesuguseid sotsiaalteenuseid, milliseid?
„Sotsiaaltoetus on valla poolne rahaline abi, et inimene saaks ise midagi osta. Teenus on tavaliselt mitterahaline, kuigi see võib olla klientidele ka osaliselt tasuline.
Anija vallas osutatavad sotsiaalteenused on kodu-, hoolekandeasutuse-, sauna-, eluaseme-, puuetega isikute päevahoiu-, sotsiaalnõustamise-, võlanõustamise-, ohvriabi-, duši- ja pesumasina kasutamise teenus.“
Kas sotsiaalteenust võib saada iga vallakodanik?
„Meil on olemas kindel reglement, kellele teenust osutatakse. Kodu-, hoolekande-, transpordi-, eluaseme-, võlanõustamise teenust saab teenuste osutamise korra järgi. Reglement määrab isikute ringi, kellele teenus laieneb. Ülejäänud teenused, ka sotsiaalne nõustamine, on avatud kõigile. Näiteks transporditeenust saavad kasutada kõik, kellel ei ole võimalik minna arsti juurde konsultatsioonile või meditsiinilisi ja rehabilitatsiooniprotseduure saama. Kui inimesel pole endal sõiduvahendit ja ühistranspordi kasutamine on raskendatud, siis aitame. Võib olla ka tubli pere, kes elab kaugel külas, kui on vaja sõita, saab pöörduda abipalvega meie poole.“
Kas kõik vallaelanikud teavad sellistest võimalustest ja tellivad teenuseid?
„Eesmärk on siiski toetada neid, kelle jaoks see on hädavajalik. Kõik võibolla tõesti ei tea, kuigi sotsiaalteenused on internetis Anija valla kodulehel kirjas. Aga kui juba pöördutakse abisaamiseks otse valla sotsiaaltöötaja poole, siis aitame kindlasti probleemi nagu lõngakera lahti harutada. Abisaamine algab meile helistamisest. Paljud aitavad end ka ise. Sageli abistab transpordiga mõni pereliige või naaber.“
Kui palju on Anija vallas sotsiaaltöötajaid?
„Vallamajas on kolm töötajat: sotsiaaltööspetsialistid Marianne Leis ja Airi Hõrrak ning lastekaitsespetsialist Helle Söönurm.
Sotsiaalhoolekandeliste eesmärkide täitmiseks on meil asutatud vallavalitsuse hallatava asutusena Kehra sotsiaalkeskus, seal on ametis neli inimest: juhataja Mariann Markna, tegevusjuhendajad Ruth Mihkelson ja Kai Viirmann ning hooldustöötaja Irma Ehanurm.“
Millega Kehra sotsiaalkeskus tegeleb?
„Sotsiaalkeskus on asutatud 2005. aasta kevadel vallale sotsiaalhoolekandeseadusega antud ülesannete korraldamiseks.
Esiteks täidab seaduses sätestatud ülesandeid vallavalitsus oma töötajatega. Teiseks võib moodustada allasutuse, nagu meil on Kehra sotsiaalkeskus.
Kolmas võimalus on delegeerida ülesandeid MTÜle või sihtasutusele, kuid Anija vallas selliseid praegu ei ole. Varem oli meil sotsiaalvaldkonnas koostöö MTÜga Koostöökoda, kuid selle suunitlus on nüüd muutunud.
Kehra sotsiaalkeskusel on neli olulist funktsiooni. Üks tegevusvaldkond on noorsootöö – meil on noortetoad Kehras sotsiaalkeskuses ja ka Alaveres. Teine valdkond on eakad. Anija vallas ei ole eakatele eraldi päevakeskust, nad kogunevad sotsiaalkeskusesse, kus toimuvad nende ringitegevused, nagu võimlemine ja teeõhtud, korraldatakse kohtumisi ning väljasõite. Eraldi tegevusvaldkond on erihoolekandeteenuse osutamine psüühiliste erivajadustega isikutele, seda rahastab riik. Ja neljas ning vallale päris kulukas on puuetega isikute päevahoid.“
Mida kujutab endast puuetega inimeste päevahoid Kehras?
„Selle asutasime sotsiaalkeskusse 2008. aastal ning on mõeldud 18-30aastastele puuetega noortele, kes vajavad sotsialiseerimiseks toetust. Neil on haridustee läbitud või jäänud pooleli, tööd pole leidnud. Osutame nende igapäevahoiu teenust, nad tulevad hommikuti sotsiaalkeskusesse ja lähevad õhtul koju. Nendega tegeletakse, õpetatakse igapäevaoskusi, suunatakse tegutsema, näiteks pesema nõusid, hoidma ruume korras. Neil on oma tegevusjuhendaja, korraldatud on toitlustamine.
Päevahoiuteenuse tasu tuleb vallaeelarvest, puuetega isikutel endil tuleb maksta minimaalselt – kui käib kuus kohal vähem kui 10 päeva, siis on tasu 9,59 eurot (150 krooni), kui üle 10 päeva, siis 19,17 eurot (300 krooni). Ühe puuetega noore päevahoiuks kulub aastas vallaeelarvest 4474 eurot (70 000 krooni). See pole odav, maksab poole rohkem kui lasteaiakoht.
Praegu on sotsiaalkeskuses päevahoius viis noort, üks neist ratastoolis. Üks tuleb iga päev kohale kaugemalt külast, ülejäänud on Kehrast.“
Miks sellise päevahoiu tegite?
„Nagu mainitud, toetame neid, kelle jaoks abi on hädavajalik. See teenus tekkis elust enesest. Nad olid puuetega lapsed, aitasime neil sõita erivajadustega laste koolidesse. Kui koolid said läbi, kerkis küsimus, kes nendega tegeleb, sest vanemad pidid käima tööl.“
Kas on olemas loetelu, milliseid sotsiaalteenuseid peavad omavalitsused osutama?
„Riik on sotsiaalhoolekandeseaduses ette kirjutanud, millised need võiksid olla. Kuid jäetakse küllaltki lai loominguline vabadus ning vallad-linnad peavad ise otsustama, milliseid oma territooriumil osutada või leida lahendus koostöös teiste omavalitsustega. Teenuste valik sõltub konkreetsetest vajadustest, kõik ei pea olema enda vallas. Ühekordsete juhtumite puhul pakume inimestele võimalusi saada teenust mujalt.
Näiteks laste või perede nõustamine – lastekaitsetöötaja aitab esmatasandil ja vajadusel suunab mujale. Sotsiaalkindlustusametist käib ohvriabi nõustaja kord kuus Kehras vastuvõtul, meie oleme sinna kliente suunanud. See ongi meie töö – otsida ja leida sobilikud lahendused kõiki nüansse ning eripärasid arvesse võttes.“
Teie vallas on ametis ka pere tugiisik, mida ta teeb?
„Seda teenust oleme samuti rakendanud siis, kui on konkreetne vajadus. Aastas vajavad sellist abi üks-kaks isikut, tavaliselt noored, kes tulevad asenduskodust ehk lastekodust. Tugiisik annab nõu, kuidas igapäevaelu toimingutega hakkama saada, aitab maanduda reaalsesse ellu.
Koduhooldustöötajad on ka eakatele või puudega inimestele otsekui tugiisikud, nad ei too sageli ainult toitu ja ravimeid, vaid abistavad ka mitmesuguste toimingute tegemisel. Koduhooldajaid on Anija vallas praegu 6, nad on ametis piirkondade kaupa.“
On teie vallas mõni teenus puudu?
„Sotsiaaltöö ei saa kunagi valmis. Kuna probleemid muutuvad, elu toob meile olukordi, millistega varem ei ole kokku puutunud. Olen selles valdkonnas töötanud 13 aastat ning pidevalt tuleb midagi uut ja huvitavat juurde. Päris palju on mõtteid, kuidas võiks edasi minna.
Aastaid on Anija valla arengukavas olnud oma vanurite- või hooldekodu rajamine, kuid rahapuudusel on jäänud ellu viimata. Linnades on kodutute varjupaigad ja kriisikodud. Ka meil on vajadus nende järele olemas, kuid kas ja kuidas teha, pole otsustanud.
Meie probleem on see, et sotsiaaleluasemeid on vallas liiga palju, kokku 70 ringis. Vald peab neid üleval pidama, see on kulukas ning oleme aru pidanud, kuidas optimeerida. Sotsiaalkorterites elab erinev seltskond, vallaeelarvest kuluvad suured summad nende korterite korrashoiuks.“
Kas Anija vallas piisab eelarvesse planeeritud sotsiaaltoetustest?
„Anija vald on, nagu ka Eesti riik, võtnud suuna, et pigem võimaldada rohkem teenuseid. Inimesed kindlasti sooviksid konkreetseid toetusi, aga tahame jõuda selleni, et esmane oleks teenus ja seda võiks vald rahastada rohkem. Kuigi toetuste maksmiseta hakkama ei saa.“
On kõik inimesed, kellel mure, pöördunud abi saamiseks valla sotsiaaltöötaja poole?
„Väga raske öelda. Info abi vajamise kohta peab ükskõik milliseid kanaleid pidi lõppude-lõpuks meieni jõudma. On selleks perekond, naabrid või lähedased. Tänapäevaste sidevahendite puhul ei tohiks kontakteerumine olla probleem. Inimesel endal peab olema motivatsioon sotsiaaltöötajaga suhelda ja infot saada. Kõiki abivajajaid me arvatavasti ei tea. See peab olema kahepoolne, inimesel endal tuleb avaldada soovi saada abi.
Kui inimene elab kaugemal ja meie töötajad seal ei käi ning info puudub, siis võiks rakenduda niiöelda naabrivalve, andke abivajajast teada.“
Kuidas on korraldatud sotsiaaltöö võrdlus teiste omavalitsustega?
„Otsest võrdlemist ei ole. Kui saame koolitustel kokku, siis räägime, kui palju on kusagil hooldustöötajaid, millised summad eelarvetes kavandatud sotsiaaltoetusteks.
Põhjalikult võrrelda ei saa, sest omavalitsus peab sotsiaalhoolekande valdkonnas tegelema sellega, mida on sealsetele inimestele vaja. Summad ja sageli ka teenused ei ole võrreldavad, sest vajadused on erinevad.
Tavaliselt inimesed mõtlevad, et sotsiaaltöötajate kliendid on sandid ja vaesed. Olen kogu aeg püüdnud selgitada, et meie tegevusvaldkond laieneb kõigile elanikele. Kui midagi on vaja korraldada, oleme koostööpartnerid, meil on teadmisi ja infot ning aitame leida lahenduse. Tulge sotsiaaltöötaja jutule või helistage, pole vaja häbeneda.
Sageli on nii, et peresiseselt või kogukondlikult on lahendused olemas, aitame neid leida. Kogukonna abi on emotsionaalselt kõige vastuvõetavam.“
