ANDRUS NILK,
spordireporter
Keila keskkoolis õppides käisin sageli Ida-Harjumaa spordipoistega võimeid võrdlemas. Alates 1975. aasta märtsi esimesest kergejõustikuvõistlusest, kus hindasin 800 meetri jooksus jõuvarusid täpselt ja lükkasin rinnakorvi võidukalt üle finišijoone hetk enne Kuusalu keskkooli võistkonna esindajat. Kõikidel kevadistel ja suvistel võistlustel võitis aga rivaal, kusjuures üsna kindlalt. Allajäämine innustas püüdlikumalt harjutama, et taas kord võidurõõmu tunda.
Kaotus õpetab rohkem kui võit, aga kui Kuusalu keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja Aleksander Ardel mulle järgmise esikoha ja tema hoolealuse edestamise järel käe pihku pistis, siis õpetas mingil moel ka võit. Õpetas kaasvõistlejatega pärast finišijoont hästi läbi saama, neilt treeningute üksikasju uurima ja sõprussuhteidki looma.
Koroonaviiruse piirangud on pannud üldhariduskoolide ja spordiklubide noorte võistlusspordi juba pooleks aastaks ooteseisu. Meenub, kui kehvalt end tundsin, jäädes külmetushaiguse või jalavigastuse tõttu kooli pallimänguvõistkonnast välja. Esmaspäeval kooli jõudes oli esimene asi mängukaaslastelt pärida, kuidas pallilahingud Harjumaa koolidevahelistel võistlustel lõppesid.
Spordivaimustus ei sünni iseenesest ega üleöö, vaid järjepidevalt koos mängides ja tegutsedes, samal ajal ja samas ruumis pingutades, üksteist ergutades ja toetades. Eriti kehtib see võistkondlikel spordialadel, kus tiimitundel ja ühiste eesmärkide püüdmisel on suur kasvatuslik väärtus. Samas näiteks ka kergejõustiku rühmatreeningul on oluline roll. Siis innustatakse üksteist, jälgitakse kaaslaste tehnikat, õpitakse ja arenetakse samm-sammult.
Poiste ja tüdrukute spordivaimustuse hoidmine tavapärasest pikemaks veninud võistluspausi ajal pole kergete killast, teavad käsipallurite ja jalgpallurite, ujujate ja kergejõustiklaste, suusatajate ja orienteerujate, purjetajate ja jalgratturite treenerid Kehras, Arukülas, Raasikul, Kuusalus, Loksal, Kolgas. Rühmatreeningud saalialadel ja ujulas on peatunud. Näiteks ujumise, kergejõustiku ja karate Eesti noortekoondiste liikmetega on treenerid võinud läbi viia individuaaltreeninguid. Suusatama, jooksma või jalgrattaga sõitma on hoolealuseid saadetud üksinda või kahe kaupa. Ka sellest võib märkimisväärset kasu lõigata. Üksi treenimine kasvatab enesedistsipliini ja õpetab kohusetundlikkust, mille kujundamist maast madalast on võimatu alahinnata. Ent üksteist nakatavat mängulusti, mida eeskätt vajavad väiksemad, ning treeneri ja noore sportlase kuulde- ja nägemiskaugusel ühistööd see ei asenda.
Nõukaajal sporti kiindunud poistel polnud tegutsemishasardi rakendamiseks ja enese proovilepanekuks palju valikuvõimalusi. Jäi õhtune jalgpallimäng küla heinamaal ära, toksisin nahkkera koduõuel ja parandasin tehnikat. Jooksurajal võidumaitse suhu saanuna tahtsin areneda kiiremaks ja vastupidavamaks. Edasipüüdlikkus kannustas ka tol suvel, kui jalavigastust ravisin ja rühmatreeningutel ei osalenud.
Suurima emotsionaalse laengu andis aga koos kaaslastega mängimine ja pingutamine. Siis tugevnes õlg-õla tunne, seadsime suuri eesmärke ja unistasime lennukalt. Nõnda kandus spordivaimustus sõbralt sõbrale ja pidas välise surve all kaua vastu.