Spor­di­vai­mus­tust tu­gev­da­vad ühi­ne mäng ja pin­gu­tus

19
ANDRUS NILK.

AND­RUS NILK,
spor­di­re­por­ter

Kei­la kesk­koo­lis õp­pi­des käi­sin sa­ge­li Ida-Har­ju­maa spor­di­pois­te­ga või­meid võrd­le­mas. Ala­tes 1975. aas­ta märt­si esi­me­sest ker­ge­jõus­ti­ku­võist­lu­sest, kus hin­da­sin 800 meet­ri jook­sus jõu­va­ru­sid täp­selt ja lük­ka­sin rin­na­kor­vi või­du­kalt üle fi­ni­ši­joo­ne hetk en­ne Kuu­sa­lu kesk­koo­li võist­kon­na esin­da­jat. Kõi­ki­del ke­va­dis­tel ja su­vis­tel võist­lus­tel või­tis aga ri­vaal, kus­juu­res üs­na kind­lalt. Al­la­jää­mi­ne in­nus­tas püüd­li­ku­malt har­ju­ta­ma, et taas kord või­du­rõõ­mu tun­da.

Kao­tus õpe­tab roh­kem kui võit, aga kui Kuu­sa­lu kesk­koo­li ke­ha­li­se kas­va­tu­se õpe­ta­ja Alek­san­der Ar­del mul­le järg­mi­se esi­ko­ha ja te­ma hoo­lea­lu­se edes­ta­mi­se jä­rel käe pih­ku pis­tis, siis õpe­tas min­gil moel ka võit. Õpe­tas kaas­võist­le­ja­te­ga pä­rast fi­ni­ši­joont häs­ti lä­bi saa­ma, neilt tree­nin­gu­te ük­si­kas­ju uu­ri­ma ja sõp­rus­suh­teid­ki loo­ma.

Ko­roo­na­vii­ru­se pii­ran­gud on pan­nud üld­ha­ri­dus­koo­li­de ja spor­dik­lu­bi­de noor­te võist­luss­por­di ju­ba poo­leks aas­taks oo­te­sei­su. Mee­nub, kui keh­valt end tund­sin, jää­des kül­me­tus­hai­gu­se või ja­la­vi­gas­tu­se tõt­tu koo­li pal­li­män­gu­võist­kon­nast väl­ja. Es­mas­päe­val koo­li jõu­des oli esi­me­ne asi män­gu­kaas­las­telt pä­ri­da, kui­das pal­li­la­hin­gud Har­ju­maa koo­li­de­va­he­lis­tel võist­lus­tel lõp­pe­sid.

Spor­di­vai­mus­tus ei sün­ni isee­ne­sest ega üleöö, vaid jär­je­pi­de­valt koos män­gi­des ja te­gut­se­des, sa­mal ajal ja sa­mas ruu­mis pin­gu­ta­des, üks­teist er­gu­ta­des ja toe­ta­des. Eri­ti keh­tib see võist­kond­li­kel spor­dia­la­del, kus tii­mi­tun­del ja ühis­te ees­mär­ki­de püüd­mi­sel on suur kas­va­tus­lik väär­tus. Sa­mas näi­teks ka ker­ge­jõus­ti­ku rüh­mat­ree­nin­gul on olu­li­ne roll. Siis in­nus­ta­tak­se üks­teist, jäl­gi­tak­se kaas­las­te teh­ni­kat, õpi­tak­se ja are­ne­tak­se samm-sam­mult.

Pois­te ja tüd­ru­ku­te spor­di­vai­mus­tu­se hoid­mi­ne ta­va­pä­ra­sest pi­ke­maks ve­ni­nud võist­lus­pau­si ajal po­le ker­ge­te kil­last, tea­vad kä­si­pal­lu­ri­te ja jalg­pal­lu­ri­te, uju­ja­te ja ker­ge­jõus­tik­las­te, suu­sa­ta­ja­te ja orien­tee­ru­ja­te, pur­je­ta­ja­te ja jalg­rat­tu­ri­te tree­ne­rid Keh­ras, Aru­kü­las, Raa­si­kul, Kuu­sa­lus, Lok­sal, Kol­gas. Rüh­mat­ree­nin­gud saa­lia­la­del ja uju­las on pea­tu­nud. Näi­teks uju­mi­se, ker­ge­jõus­ti­ku ja ka­ra­te Ees­ti noor­te­koon­dis­te liik­me­te­ga on tree­ne­rid või­nud lä­bi viia in­di­vi­duaalt­ree­nin­guid. Suu­sa­ta­ma, jooks­ma või jalg­rat­ta­ga sõit­ma on hoo­lea­lu­seid saa­de­tud ük­sin­da või ka­he kau­pa. Ka sel­lest võib mär­ki­mis­väär­set ka­su lõi­ga­ta. Ük­si tree­ni­mi­ne kas­va­tab ene­se­dist­sip­lii­ni ja õpe­tab ko­hu­se­tund­lik­kust, mil­le ku­jun­da­mist maast ma­da­last on või­ma­tu ala­hin­na­ta. Ent üks­teist na­ka­ta­vat män­gu­lus­ti, mi­da ees­kätt va­ja­vad väik­se­mad, ning tree­ne­ri ja noo­re sport­la­se kuul­de- ja nä­ge­mis­kau­gu­sel ühis­tööd see ei asen­da.

Nõu­kaa­jal spor­ti kiin­du­nud pois­tel pol­nud te­gut­se­mis­ha­sar­di ra­ken­da­mi­seks ja ene­se proo­vi­le­pa­ne­kuks pal­ju va­li­ku­või­ma­lu­si. Jäi õh­tu­ne jalg­pal­li­mäng kü­la hei­na­maal ära, tok­si­sin nahk­ke­ra ko­duõuel ja pa­ran­da­sin teh­ni­kat. Jook­su­ra­jal või­du­mait­se su­hu saa­nu­na taht­sin are­ne­da kii­re­maks ja vas­tu­pi­da­va­maks. Eda­si­püüd­lik­kus kan­nus­tas ka tol su­vel, kui ja­la­vi­gas­tust ra­vi­sin ja rüh­mat­ree­nin­gu­tel ei osa­le­nud.

Suu­ri­ma emot­sio­naal­se laen­gu an­dis aga koos kaas­las­te­ga män­gi­mi­ne ja pin­gu­ta­mi­ne. Siis tu­gev­nes õlg-õla tun­ne, sead­si­me suu­ri ees­mär­ke ja unis­ta­si­me len­nu­kalt. Nõn­da kan­dus spor­di­vai­mus­tus sõb­ralt sõb­ra­le ja pi­das vä­li­se sur­ve all kaua vas­tu.