FIE ENDEL LAANEMETS on sõitnud kauplusautoga Anija ja Raasiku vallas 18 aastat.
Astun kauplusautosse neljapäeval Voose rahvamaja eest. Autojuht Endel Laanemets on sinna tulnud Kose vallast ja seisab rahvamaja ees ligi pool tundi – ostjaid on sedavõrd palju.
Vallad ei toeta
Sisse astudes kuulen esimalt, et liha on neli krooni odavam, maipühade puhul. Viimaste ostjate seas lihasoovijaid ei ole. Üks naisterahvas ostab jäätist, Endel Laanemets viitab oma selja taha auto seinal olevatele reklaamplakatitele ja ütleb, et jäätisega saab võita mängukaru või reisi välismaale.
Kui viimased ostjad on autost lahkunud, täidab Endel Laanemets külmikud ja riiulid uuesti vajalikuga. Seda teeb ta tavaliselt suuremates kohtades, kus käib rohkem rahvast.
Sõnumitoojale ütleb ta, et enamik ostjaid on pensionärid: „Öeldakse, et ma olen nagu sotsiaaltöötaja – selle tööga suurt kasumit ei teeni, pea kõik tulud lähevad kulude katteks.“
Endel Laanemets on palunud mitu korda valdadelt toetust, kuid ei ole seda saanud. Viimati lubasid vallavalitsused hoida teed korras, et autoga oleks parem sõita. Endel Laanemets leiab aga, et teed on endiselt kehvas olukorras. Kokku sõidab auto nelja omavalitsuse külades: Kose, Anija, Raasiku ja Rae vallas.
Neist vaid viimane maksab FIEle toetust, kütte kompenseerimiseks igal kuul 1000 krooni, mis on Endel Laanemetsa sõnul väga väike summa. Kuu aja jooksul kulub küttele 12 000-15 000 krooni, elektrile 3000 krooni.
„Vallad ei hooli vanainimestest,“ leiab ta.
Kui küsin, miks ta kehvast sissetulekust hoolimata kauplusautoga edasi sõidab, vastab Endel Laanemets lühidalt: „Harjunud.“ Hiljem lisab: „Kui oled harjunud, siis ei ole kodus midagi teha. Kui nüüd koju jääksin, oleksin kohe haige ka.“
Ostjaid on vähem
Järgmisena peatub buss Vetlas, ootamas on kolm vanaprouat. Endel Laanemets pakub jälle liha: „Pärast pühi enam odavamalt ei saa.“ Sinna juurde selgitab, et tegelikult müüdi talle liha odavamalt, mistõttu langetas temagi hinda. Juhilt küsitakse, millal liha ilma rahata antakse: „Siis kui Savisaar saab presidendiks,“ vastab Endel Laanemets.
Soo-otsal seisame 15 minutit, aga ühtegi inimest ei tule. Autojuht näitab aknast kahte talu, kust käiakse tavaliselt ostmas. Seekord ei ole kedagi näha.
Ühe päeva jooksul külastab ligikaudu 60 inimest Endel Laanemetsa kauplusautot: „Neljapäeviti on rohkem inimesi, esmaspäeviti vähem. Tavaliselt käivad lapsed nädalavahetusel vanematel külas ja toovad söögikraami. Ostmas käivad ikka ühed ja samad inimesed. Suvel on neid paaris kohas natuke rohkem. Siis tullakse maale aiamaad tegema. Noori on väga vähe, nemad toovad vajaliku linnast. “
Neljapäeviti alustab Endel Laanemets sõitu Kose-Uuemõisast juba kell viis hommikul. Siis läheb ta leiva ja saia järele. Kui need käes, algab tööpäev. Tavaliselt lõpetab ta õhtul kella viie ajal, sõltuvalt sellest, kui palju käib rahvast. Siis sõidab ta jälle Kosele tagasi.
Rasivere külas tuleb autosse vaid üks inimene. Peatuse lähedal elav mees räägib, et käib ostmas iga kord, kui kauplusauto tuleb. Lähim pood talle on Alaveres, nelja kilomeetri kaugusel, ning sealtki ei saa alati kõike vajalikku.
„Vanasti käis siit tee otsast viis bussi mööda, sai sõita Tapale ja Tallinnasse. Nüüd pole enam ühtegi,“ jutustab külamees.
Pikvale kauplusauto ei sõida. Endel Laanemets räägib, et sinna läheb ta siis, kui kohalikud elanikud helistavad ja kutsuvad. Igal nädalal ei ole vaja minna.
Kui Endel Laanemets 1992. aastal kauplusautoga sõitmist alustas, kuulus buss poele ja marsruut oli täpselt paika pandud. Tuli aga tüli palga pärast ning ta otsustas bussi ära osta ja hakata iseseisvalt sõitma. Esialgu sõitis ta ainult Alavereni.
„Siis elas maal rohkem rahvast, nõudlus oli suurem ja tuttav kutsus, et sõidaksin ka Voosele. Tõin tol ajal Viimsist kala, maal ei olnud seda kuskil saada ja seetõttu hakati mind kaugemale kutsuma. Hakkasin sõitma Pikvale ja Rookülasse, Lükatil keerasin ringi ja tulin tagasi. Siis pandi Kiviloo pood kinni, ma läksin jälle kaugemale. Tasujas ei olnud poodi, hakkasin ka sinna sõitma ja nii see ring on välja kujunenud.“
Võlgu annab näo järgi
Uurin, kas kauplusautojuht võlgu lubab jääda. Endel Laanemets kõneleb, et on võlgu andnud küll, kõige rohkem on ühel inimesel võlga kogunenud 25 000 krooni.
„Mis sa teed, kui inimene süüa tahab ja raha ei ole. Nad on ausad inimesed, maksavad siis ära, kui saavad.“
Õlle- ja viinaostjad võlgu ei saa. Endel Laanemets leiab, et söök on tähtsam kui alkohol. Perila külas tulebki kauplusesse mees, kes kurdab, et suure õllepudeli ostmisest jääb raha puudu. Endel Laanemets on resoluutne: „Osta väike või tule teine kord.“ Ostja lepibki väikese pudeliga.
Lükati külas ei jõua Endel Laanemets odavat liha pakkuda, külanaised küsivad juba ise, kas liha ikka saab.
Kauplusautojuht ütleb jälle, et tasuta liha saab siis, kui Edgar Savisaar saab presidendiks. Külanaised ei jää vastust võlgu: „Kui meie hääletame, siis ei saa.“
Pikaveres on meie viimane ühine peatus. Siin tormavad kauplusautosse koolist tulnud lapsed. Ostetakse pulgakomme, šokolaadi ja limonaadi. Endel Laanemets räägib, et siinkandis käivadki peamiselt lapsed ostmas.
„Selline see maaelu on,“ ütleb ta enne, kui kauplusautost välja astun.
