„On küsitud, miks õpetame meremehi, kui Eesti lipu all ei sõida ühtki kaubalaeva. Kuid Euroopa Liidus on puudu 60 000 laevaohvitseri,“ ütleb TTÜ Eesti Mereakadeemia õppejõud REIN RAUDSALU.
Kuna on merekultuuri aasta, käivad mereakadeemia õppejõud ja tudengid andmas koolides külalistunde. Aprillis oli Kehra gümnaasiumi õpilastega kohtumas kooli vilistlane Rein Raudsalu, kes on aastakümneid töötanud laeva- ja sadamakaptenina ning õpetab praegu mereakadeemias laevajuhtimist, meresõiduohutust, vahiteenistust ning keskkonnareostuse vältimist laevadel.
76aastane Rein Raudsalu võiks 20 aastat pidada pensionipõlve, kuid teeb ikka tööd.
„Pidin juubelil tunnistama, et olen ehk terve elu ilmaasjata palka saanud, sest töö olnud minu hobi,“ sõnab ta.
Kehra koolis küsisid gümnasistid Rein Raudsalult, kuidas ta suutis nii kaua merel olla: „Tegelikult on töö merel nagu iga teinegi, ainuke erinevus on, et elad töökohas. Tänapäeval on igaühel mugavustega omaette kajut. Ka minu ajal oli laevas spordisaal, soojendatava veega bassein. Laeva õõtsumine muidugi mõjutab – raske on tööd teha, kui jalgealune kõigub, aga ka sellega harjub.“
Kehrast läks Leningradi õppima
Rein Raudsalu lapsepõlvekodu asus kortermajas Kehras Ülejõel. Ema töötas poemüüjana, isa, kes oli eesti-ajal ehitanud Kehra tehast, mobiliseeriti sõja alguses vene sõjaväkke ning jäi 1942. aastal teadmata kadunuks.
Tulevane kapten lõpetas 1958. aastal Kehra keskkooli 9. lennu. Juba lapsena unistas saada meremeheks, kuid ema suur soov oli, et poeg saaks kõrghariduse. Kuna Tallinna merekool seda ei andnud, läks ta ema soovitusel TPIsse, kus oli laevaehituse teaduskond. Sisseastumiseksamid olid samas majas, kus Rein Raudsalu praegu töötab – 100 aastat tagasi rajatud endine Vene-Balti Laevatehase peakontor oli sel ajal TPI õppehoone: „Kui eksamid olid tehtud, märkasin kuulutust, et Eesti Merelaevandus suunab neli inimest Leningradi kõrgemasse inseneride merekooli. Pikemalt mõtlemata võtsin oma paberid, sain haridusministeeriumist suunamise ja läksin.“
Praktikale saadeti Rein Raudsalu alati Tallinnasse, kuid sõjas kaduma jäänud isa tõttu ei peetud teda „poliitiliselt kindlaks“, ta ei saanud välisviisat ning võis sõita vaid Läänemerel ja Nõukogude Liidu sadamate vahel. Pärast seda, kui ta oli 1963. aasta lõpus saanud lõpudiplomi ning 1964. aasta alguses läinud Eesti merelaevanduses tüürimeheks, ei kulunud viisa saamiseks enam kaua – esimene välissadam, kuhu ta sõitis, oli sama aasta novembris Lääne-Aafrikas Elevandiluurannikul.
Kaubalaevadega Aafrikas
Enne Aafrika-vahet sõitmist töötas Rein Raudsalu 3. ohvitserina laeval Läänemaa. Välisreisidel hakkas sõitma Kärdlaga. Lääne-Aafrikasse veeti peamiselt ehitusmaterjale, vahel ka toiduaineid ja ratastehnikat, Tallinnasse toodi enamasti punast puud ja kakaod. Keskmine reis kestis 2,5 kuud.
„Elasime laevas, maal saime välissadamates käia komissari valve all, kolm inimest grupis,“ ütleb Rein Raudsalu.
Tema töötas Kärdla peal vahitüürimehena: „Tüürimees on kapteni asendaja, juhib laeva, kui kapten puhkab. Laevas on kolm laevaohvitseri: vanem, teine ja kolmas, kes seisavad vaheldumisi vahis, peale selle on igaühel oma haldusala. Minu haldusalas oli kogu navigatsiooniline tegevus, tuli jälgida, et laev liiguks ettenähtud marsruudil, vältida kokkupõrkeid teiste laevadega.“
Kuigi toonast navigatsioonitegevust võib Rein Raudsalu sõnul praegu pidada pigem käsitööks, oli see ka 1960-1970ndatel siiski küllaltki huvitav, kuna laevas oli üsna palju elektroonilisi seadmeid ja raadiovahendeid. Näiteks oli laevas juba siis automaatrool.
Kaheksa aasta pärast oli Rein Raudsalu tõusnud Kärdla peal vanemohvitseriks. Kui Eesti laevandusse osteti Poolast uus partii uusi laevu, käis ta neist esimesi vastu võtmas ning sõitis teise peal Lääne-Aafrika vahet 1975. aastani. Siis sai tüürimehest kapten.
„Kapten on ainuvastutaja – kõikide otsuste eest, mis ta teeb, isegi siis, kui need on kollegiaalsed, kannab kapten isiklikku vastutust. Tal on õigus oma nõudmiste täitmiseks kasutada võimu kuni vabaduse piiramiseni. Teatud hetkedel peab iga inimene laevas tingimusteta täitma kapteni korraldusi. See ongi kõige tähtsam, sest meeskond ei pea kaptenit armastama, küll aga usaldama.“
Rein Raudsalu esimene kapteni-reis laeval Pärnu kestis 7 kuud, kuna ligi pool aastat tuli seista Nigeri jõe deltas ankrus lossimisjärjekorda oodates: „Kui Nigeeria hakkas saama esimesi naftadollareid, otsustati hakata ehitama ning osteti kokku niipalju tsementi, et märkimisväärne osa maailma kaubalaevastikust oli sellega lastitud. Kuid Nigeeria sadamad ei suutnud seda vastu võtta, sadamates olid tohutud järjekorrad. Seal, kus mina seisin, oli 40 laeva, Nigeeria peasadama Lagose reidil seisis ühel päeval lossimisjärjekorras 508 laeva. Selline olukord kestis ligi aasta, kuni suurem osa laevaomanikke viskasid tsemendi üle parda – odavam oli see kinni maksta ja ära minna.“
Poole aastaga leidsid eri riikide meremehed üksteise seas palju sõpru, ka Rein Raudsalu käis hiljem mitmel neist külas.
„Minu laev oli seal ainuke, kus oli arst, ning mul on pakk tänukirju kaptenitelt, et neid ravisime. Oli troopilisi haigusi, aga ka muud, sest reidi lähedale kaldale tekkis väikene külake, kuhu linnast saabusid naisterahvad,“ muigab ta.
Hiljem töötas Rein Raudsalu kaptenina veel kahe laeva peal, neist pikemalt ehk 8 aastat laeval Ivan Russakov: „Kui selle ühelt vene kaptenilt üle võtsin, oli meeskonna 34st liikmest eestlasi 13. See oli väga erandlik, sest nõuka-ajal oli väga täpselt reglementeeritud, kui palju võis meeskonnas olla eestlasi, tavaliselt kuni neli-viis. Aga siis sokutati laeva inimene, kes ajas eestlased omavahel tülli ning nad hakkasid vähehaaval lahkuma, kuni eestlaste osa kahanes „normini“.“
Rein Raudsalu oli kaugsõidukapten 11 aastat, viimaselt reisilt tuli 31. detsembril 1985. aastal.
Sadamakapten ja õppejõud
Viimaselt meresõidult naastes teadis kapten Raudsalu, et on määratud Muuga sadama kapteniks. Viimane laev ja selle meeskond meeldisid talle nii väga, et tegi katse minna järgmisele reisile, kuid püüti kinni: „Lõpuks pead ikka merelt tulema ära maale. Ka tänapäeva merehariduse andmisel rõhutatakse, et haridus peab võimaldama hiljem asuda tööle merendussektoris maal.“
22 aastat merel olnud mehest sai ka sadamakapten paarikümneks aastaks – 18 aastat oli ta toona veel poolelioleva Muuga sadama kapten, seejärel kaks aastat kapten Paldiski Lõunasadamas, mis oli samuti sel ajal ehitusjärgus.
„Sadamakapten on sadamas toimuvate mereoperatsioonide direktor, tema vastutada on merega seotud ohutusküsimused,“ selgitab Rein Raudsalu.
2005. aastal vallandati siiani teadmata põhjustel päevapealt kogu Paldiski Lõunasadama juhtkond: direktor, asetäitjad ja sadamakapten. Kuna kapten Raudsalu oli enne seda hakanud vähehaaval tegema Eesti merekoolides õpetajatööd, pakuti talle Eesti Mereakadeemia dekaanikohta.
Tallinna Tehnikaülikooli Eesti Mereakadeemia on Eestis ainus merendusalast rakenduskõrgharidust andev õppeasutus. Koolis on ligi 700 tudengit, nende seas päris palju neidusid, Rein Raudsalu sõnul on ka laevakaptenite hulgas juba üsna palju naisi: „Rahvusvaheline mereorganisatsioon on püstitanud ülesande, et tänapäeva merelaevadel peavad olema võrdsed võimalused töötada nii meestel kui naistel. Ka dokumentidel on meremeeste kohta kirjas he or she.“
Kehra koolis püüdis kapten Raudsalu ärgitada õpilasi valima meremehe ametit, kuigi Eesti riik tema hinnangul merendust ei väärtusta ning hoolimata sellest, et meil on 70 reederit, ei seila Eesti lipu all enam ühtegi kaubalaeva. Ta loodab, praegu ekspordib Eesti haritud meremehi, aga ehk mõistetakse peagi, et meretransport on äärmiselt reostava ja ülekoormatud maismaatranspordi kõrval piiramatute võimalustega majandusharu.
