Käsipallur KAUPO LIIVA: „Kodurahva ees mängida on parim.“

2423
HC Kehra ääremängija KAUPO LIIVA usub, et meeskond tuleb sel aastal Eesti meistriks. Foto Kerttu Kuusik

HC Kehra ääremängija KAUPO LIIVA pääses hiljaaegu Eesti koondisesse.

Kaupo Liiva on 21aastane, sündinud ja kasvanud Kehras. Käsipalliga on ta tegelenud 15 aastat. Selle aja jooksul on teinud läbi põhjaliku treeningu Jüri Lepa käe all, mänginud aasta aega Šveitsis Wacker Thuni käsipalliklubis ning kuulub praegu Eesti koondisesse.

Pallimängu kõrvalt õpib ta Tallinna Polütehnikumis tarkvara- ja andmebaaside haldust ning töötab Anija valla spordikeskuses lasteia laste ja esimese klassi poiste treenerina.

Käsipallitrenni läks ta esimeses klassis tänu õpetaja Evi Lauerile, kes viis sinna kogu klassi poisid. Enamik kunagisi kaaslasi lõpetas mängimise pärast põhikooli, kui suunduti erinevatesse gümnaasiumitesse. Kaupo Liiva läks õppima Audentese erakooli.

„Tahtsin Tallinna minna ja samal ajal käsipalliga edasi tegeleda. Teadsin, et Audenteses on see võimalik,“ selgitab ta.

Noormees sai kooli sisse. Treeneriks tuli seal Jüri Lepp.

Kaupo Liiva sõnul hakkaski tõeline trenn Audenteses: „Sinna minnes ei olnud mu tase silmapaistev, kuid koolis tegin läbi suure arengu ja pääsesin noortekoondisesse.“

Pärast keskkooli lõppu 2008.  aastal  sai  ta  HC  Kehra meeste koondisesse.  Äsja koolipingist tulnud noormehele avanes peagi võimalus minna välisklubisse.

Thuni linna käsipalliklubis
„HC Kehra väravavaht Marius Aleksejev oli Wacker Thuni võetud minust varem. Klubi vajas ääremängijat. Tema soovitas mind. Nädal aega tegime koos trenni ja pärast seda võeti vastu.“

Kaupo Liiva kolis 40 000 elanikuga Thuni linna, mis asus Berni lähedal: „Linn oli mägede vahel, seal oli väga palju teha ja vaadata. Šveitsis külastasime Eesti parimaks käsipalluriks tituleeritud Mait Patraili ja käisime ta mänge vaatamas.“

Trenni tehti Šveitsis tempokamalt ja intensiivsemalt kui Eestis, kirjeldab Kaupo Liiva: „Hommikuti käisime jõusaalis, päeval saime linnas liikuda ja õhtuti oli trenn. Treenitakse seal ikka väga tugevalt. Alguses oli päris raske, aga pärast harjusin ära. Areng oli selgesti tuntav. Mängutempo on kiirem, mäng emotsionaalsem, sageli tekib väljakul sõnelusi ning trennid kestavad tihtipeale kauem kui siin.“

Tegu ei olnud professionaalse meeskonnaga, enamik mängijaid tegelesid käsipalliga põhitöö või õpingute kõrvalt. Meeskonnas püsimiseks tuli palgatud mängijatel näidata head taset. Kui korra või paar tegi käsipallur nõrga mängu, siis tuletati talle lepingut meelde.

Kaupo Liiva ütleb, et  välismaal saadud kogemus aitas Eestisse naastes end mänguväljakul kindlamalt tunda. Alguses pidi ta jääma Šveitsi kaheks aastaks, kuid klubil ei olnud võimalik talle kauem maksta. Püüti küll leida lahendusi, kuidas noormees saaks välisklubis jätkata, kuid need luhtusid.

„Keelt ei osanud piisavalt hästi. Meil oli alguses 50 keeletundi. Sellega õppisin aru saama ja lihtsamaid ning vajalikke asju rääkima, kuid töö leidmiseks jäi sellest väheks,“ jutustab ta.

Välismaale mängima tahaks ta minna uuesti: „Sealne atmosfäär on hoopis teine. Suvel saan 22aastaseks, nii et aega mul on. Käsipalli mängitakse professionaalsel tasemel ka 30ndates eluaastates. Šveitsis nägin, kuidas käsipall võib olla elukutse, ja see  meeldis mulle.“

Välismaal elamisel on Kaupo Liiva arvates ka omad puudused – sõpru ei ole lähedal. Marius Aleksejeviga said nad omavahel eesti keeles suhelda. Teised välismaalt tulnud mängijad hakkasid poole aasta pealt emakeeles suhtlemisest puudust tundma.

„Kehras on hea rahulik elu, tunned paljusid. Eriti mõnus on mängida oma kodurahva ees.“

Fännklubi peab ta samuti oluliseks: „Välismaal on võrdlemisi suured fännklubid. Fännidele müüakse enne mänge postkaarte mängijate piltidega ja siis nad küsivad pärast autogramme. Need klubid ulatuvad tuhande inimeseni, kuid ka Kehra käsipalli fänn­klubi on kasvanud ja muutunud aktiivseks.“

Laste trenn tuleb teha põnevaks
Ülikooli läks Kaupo Liiva õppima hoopiski teist eriala: „Olen lapsest peale arvuti taga istunud. Nooremana keerasin neid alati tuksi, sest meeldis igasuguseid asju katsetada ja proovida. Ülikool tuleb kindlasti ära lõpetada, sest eluaeg käsipalli ei mängi.“

Veel harrastab ta pokkerit, mida saab mängida internetis või sõprade seltskonnas.

Treeneritööd Anija valla spordikeskuses pakuti talle hiljaaegu: „Mõtlesin, et miks mitte poole kohaga tööl käia ja lapsi treenida. Audenteses tegin endale kunagi ka treeneri kutsetunnistuse. Praktikas on hoopis teine asi. Lapsi on trennis järel paarkümmend. Selleks, et nad tegutseksid, tuleb trenn põnevaks teha. Korraldan kõikvõimalikke võistlusmänge, et oleks motivatsioon kaasa lüüa. Mõnikord annan parimatele auhinnaks tahvli šokolaadi.“

Eesti käsipalli taseme kohta arvab Kaupo Liiva, et arenguruumi veel on: „Tase võiks olla ühtlasem, seda aitaks saavutada käsipalli suurem populaarsus. Meil on umbes kümme tõsisemalt võetavat klubi. Kaks klubi, HC Kehra ja Põlva Serviti, on teistest tugevamad. Kui tase oleks ühtlasem, siis muutuks see paremaks. Käsipalli mängija  juures on kõige olulisem tahtmine, kuid ka töökus ja andekus.

HC Kehra mängijana hindab ta praegust hooaega edukaks: „Kui Balti meistriteks tulime, olid emotsioonid laes. Eriti seetõttu, et võitlesime kaotusseisust edukalt välja. Poolajal teatas treener, et peame püüdma paar punkti tagasi saada ja siis hakkab mäng minema, ning hakkaski. Eriti tore oli ise tulla esmakordselt Balti meistriks. Kui 2006. aastal HC Kehra võitis Balti liiga, siis mina veel koondises ei olnud.“

HC Kehra võitis äsja Eesti meistrivõistluste poolfinaalis kolme mänguga Viimsi meeskonna Chocolate Boys ja lähi­ajal ootavad ees finaalmängud Põlva Servitiga. Küsimusele, kas Kehra käsipalliklubi tuleb sel aastal Eesti meistriks, vastab Kaupo Liiva, et kindlasti tuleb: „Selle nimel me ju trenni teeme. Kõik püüdlevad võidu poole. Raske on, aga peab pingutama.“