JUHAN TOBIAS – Kolga vallakirjutajast politseijuhiks

1865
1905. aasta karistussalk Tapal Kulbi maja ees. Foto Eesti Kultuurilooline Arhiiv

JUHAN TOBIASE (TOPPENBERG) elukäik on seotud Ida-Harjumaa mitme vallaga – jõudis olla koolmeister, vallakirjutaja ja politsei(miilitsa) üks esimesi organiseerijaid Harjus.

SVEN-OLAV PAAVEL

Juhan Tobias 1924. aastal Harju maakonna politseiülema abina. Foto Eesti Riigiarhiiv
Juhan Tobias 1924. aastal Harju maakonna politseiülema abina. Foto Eesti Riigiarhiiv

Juhan Tobias sündis 1875. aastal Läänemaal Kirbla vallas. Ta lõpetas Haapsalu linnakooli ja sai kooliõpetaja ettevalmistuse. 1895-1897 töötas Peningi vallas kooli abiõpetajana,1897-1902 õpetajana. Tema isa Juhan oli lapsendatud, millest tuleb saksapärane Toppenbergi nimi. Tobias hakkas kasutama suguvõsa varasemat nime Tobias 1917. aastal, mille ta ametlikult eestindas 1932. aastal.
Tobias tuli Kolga vallavalitsuse ja vallakohtu kirjutajaks 1902. aastal, kui kaks aastat ametis olla jõudnud kirjutaja Karl Oniks suri ajurabandusse. Vallakirjutaja amet polnud kerge, üle-eelmine Kolga kirjutaja Kustav Tamberg, kes oli ametis 1885-1899, põhjendas oma lahkumist sellega, et „see ammet tema terwise peale rikkuwalt mõjunud on ja tema teist wabamat ja rohkem wälises õhus tööd nõudwat teenistust leidnud on”.
Kolga vallavalitsus saatis Tallinna jaoskonna talurahva asjade komissaarile Tobiase kandidatuuri kinnitamiseks plaaniga palgata ta 440rublase aastapalgaga uueks kirjutajaks. Kirjutaja sai vallalt prii korteri, mis asus koos kohtuteenrite ja tunnistajate ruumidega Kolga vallamaja vanas osas, seda oli 1896. aastal uue vallamaja ehituse plaani ärakukkumisel hädapärast laiendatud. Tobias täitis Kolgas ka kohaliku postitalituse juhataja rolli.

Talude päriseksostmise aegu
Tobiase asumine Kolga vallakirjutaja ametisse langes töömahukasse perioodi.  Algas Kolga mõisa aladel talude päriseksmüümine 1904. aasta suvel, kui Kolga majoraatmõisa omaniku krahv Michael Stenbocki peavolinik parun Nikolai Dellingshausen andis oma usaldusmehe maamõõtja Buschmanni kaudu rentnikele teada, et senised rendilepingud lõpetatakse ja hakati külade kaupa müümise tingimusi välja kuulutama.
Talude müügiprotsess oli Kolgas pikk ja kestis 1915. aastani ehk kogu aja, mil Tobias oli Kolgas kirjutaja. Tavapärasele protokollitööle lisandus sel perioodil hoogustunud rentnike või pärisperemeesteks saanute talukoha ostueelisõiguse loovutamise või edasimüügi tehingute registreerimine, mis tuli kanda Kolga vallakohtu aktideraamatusse.
Lepinguraamatud (kontrahiraamat, aktiraamat, aktovaja kniga) võeti vallakohtutes kasutusele selleks, et registreerida suuliselt või kirjalikult sõlmitud lepinguid. Raamatu sissekannete põhjal võis kohus välja anda kinnitatud ärakirju. Aktideraamatusse kanti sisse talurahva testamendid ja mitmesugused muud lepingud: rendi-, üüri-, teenistus-, töö-, vahetus-, võla- ja kinkelepingud. Erinevalt protokolliraamatutest peeti lepinguraamatuid ka pärast 1889. aaasta kohtureformi.
1904-1915 on Kolga vallakohtu aktideraamatus registreeritud 190 talu ostueesõiguse lepingust oli valdav enamus Kolga valla talupoegade eneste vahel. Ainult 15 puhul on ostjad väljaspoolt Kolga valda, enamasti lähiümbrusest: Kiiust, Kõnnust, Anijalt, Jõelähtmelt. Kõige intensiivsemad tehinguaastad oli 1907 ja 1908.
Tobiase koostatud on ka kohapidajate ühisavaldused Kolga majoraadi vastu, kui neile senised rendilepingud üles öeldi ja müügitingimused teatavaks tehti, mida rentnikud üritasid seejärel kollektiivses vormis enda jaoks soodsamaks kaubelda. Esimesed ühisavaldused esitasid 1904. aasta augustis Sigula, Hirvli, Uuri, Kursi, Kosu ja Leesi külade rentnikud. Kuigi punktides esineb erinevusi, on üldine argumentatsioon analoogne ja kõik ühisavaldused on Tobiase kirjutatud. Tobias oli ka Kuusalu Hoiu- ja Laenuühisuse asutajaliige ja esimene esimees. Ühistu asutamiskoosolek leidis aset Kolgas 17. oktoobril 1910.
Kui Tobias 1917. aastal vallakirjutaja ameti maha paneb, märgib Päevaleht, et teda tunti kui osavat ja energilist vallakirjutajat, kes „üle 15 aasta hoidis kodumaa kõige suurema walla asjajamise eeskujulises korras. Kui inimene oli ta õiglase ja otsekohese loomuga ja kindla tahtejõuga, nii et ta suure walla asjaajamise juures täiesti oma kohal seisis”.

1905. aasta sündmused Kolgas
Revolutsioonilise liikumise esimene avaldus oli Kuusalus karskusseltsi Seeme aias 20. novembril peetud rahvakoosolek. Loa koosoleku pidamiseks andis seltsi esimees Juhan Iital. Tobias oli sel ajal seltsi aseesimees, ent enda sõnul ta Kuusalu koosolekust osa ei võtnud.
6. detsembril peeti päevakorrata ja spontaanselt kokkukutsutud rahvakoosolek Kolga vallamaja ees. Kohal oli tulnud ligi 600 inimest. Koosolekul valiti senise talitaja Tõnu Lismani (Hirvlist Kubja talust) asemele Hans Kalberg (Muuksist Kembari talust). Samuti valiti uued abid, igasse külasse omakaitse miilitsamehed ja streigikomitee. Kolga koosoleku protokolli ei koostanud Tobias, vaid Hans Kalberg, kes võttis selle enda kätte. Allkirju (üle 300) võeti protokollile kuni pimedani vallamaja saalis. Oli juba õhtu, õues istusid mehed tulede ümber. Uus vallavanem tegelikult vallavalitsuse asjaajamist üle ei võtnud, jäädi ootama ülemaalise (st 11. detsembri Volta) koosoleku juhtnööre. Mis sest sai, on üldteada. Kolga Volta saadik oli lisaks uuele talitajale veel Hans Volberg.
Ajal, mil Tobias oma mälestusi kirja pani (1938), oli ta jõudnud 1905. aasta sündmuste üksikasju unustada, ilmselt ka pisendades oma rolli neis sündmustes. Et Tobias on karistussalga tulles Kolga 1905. aasta koosolekute protokolle hävitanud, viitavad kaks allikat, mida on kogunud Leida Rebane Kuusalu 1905. aasta sündmuste kohta 1930. aastal. Tobias ise sellest aga ei räägi.
Joosep Volberg meenutab, et Kolga vallamaja revolutsioonilise koosoleku avas Tobias oma kõnega kaevu peal. Lehvis punane lipp, mida Tobias olevat võrrelnud töörahva verega. Tobiase sõnul oli Kolga koosoleku käremeelseim esineja Hinnu Jüri Esken Juminda külast, keda tagantjärgi ei peeta üldiselt mitte ideeliseks revolutsionääriks, vaid lihtsaks räuskajaks (Vilbaste).
Üks koosolekul osaleja (J. Kaarmann) mäletab, et Hinnu Jüril oli kõneledes padrunivöö ümber. Kiitles, et elusalt kinni ei anna. Kui Hinnu Jürilt küsiti, mis saab, kui soldatid tulevad, olevat ta vastanud: „Ei karda, sest rannas üksinda on 150 püssimeest vastu hakkamas”.
Sellistel lausetel on kalduvus pöörduda oma ütleja vastu, nii ka seekord: kui karistussalga saabudes 8. jaanuaril Kolga valla kohtadepidajad üldkoosolekule kamandati ja kui enne koosoleku algust toodi vallamaja juurde 8 madrust, kes rivistati näoga rahva poole ja püssid laeti, siis oli vaikinud õuele kogunenud rahva jutukõmin ja oli kuulda ütelusi: „Ei tea, kus Hinnu Jüri nüüd oma 150 püssimehega on, et vastu ei hakka?”
Hinnu Jüri aga putkas juba Tallinna kaudu Venemaale Simititsasse ja tegi seal ühe Tallinna juuksurilt ostetud laia talumehe valehabemega rahvale nalja, meenutab sel ajal Simititsas viibinud Jakob Mikiver. Samal ajal palus Juminda Tabani Hindrek Koka naine põlvili karistussalga ohvitseri, et nad Hinnu Jüri maja maha ei põletaks, sest tuul oli tolle maja poolt.

Kuusalu seltsimaja põletamise plaan
Et karistussalk jättis Kuusalu praeguse rahvamaja põletamata, on osati Tobiase teene. Kuusalu sakstemeelne arst Saul oli kuulnud plaanist, et karistuseks Kuusalu teemaja juures korraldatud miitingu eest põletatakse see maha. Teades, et Tobias oli laenanud seltsile maja ehituseks 300 rubla, tuli ta Kolga vallamajja sellest plaanist Tobiasele teatama ja lisas, et „oleks hea, kui see maja juba ennem kuidagi põlema läheks”, siis tulekindlustusselt maksaks kindlustussumma välja ja sellest saaks tasuda maja peal olevad võlad.
Tobias meenutab, et ta läks seepeale salaja Kolga valitseja Arnold von Mickwitzi juurde, kes oli Loobu paruni Dellingshauseni sugulane, ja soovitas maja kinni pitseerida. Mickwitz lubas asjast Dellingshauseniga rääkida ja juba järgmisel päeval anti  teada, et Kuusalu teemaja ei põletata, vaid pitseeritakse kinni.
Et karskusseltsile Seeme 1906. ja 1907. aastal tegevusluba ei antud, müüs selts maja Kuusalu Põllumeeste Seltsile. Joosep Volbergi mälestuste järgi palus karskusseltsi maja mitte põletada ka Nõmme kõrtsi pidaja Pinberg, et ei süttiks ka kõrvalasuv mõisale kuuluv hoone.
1905. aasta sündmused tõid Kolga valla kohapidajatele veel 3000 rubla suuruse trahvi kaela, sest vallarahvas ei andnud välja Kiiu-Aabla õigeusu preestri Madis Tõnnsbergi küünide süütajat (viha peeti seepärast, et preester oli maksnud kahe koha eest mõisale hinna, mida rentnikud liiga kõrgeks pidasid). Pärast maksti trahviraha küll tagasi, aga esiotsa nõuti summa 7 päeva jooksul sisse, mida Tobias koos talitaja Lismaniga käis karistussalga ülemale Tapale ära viimas.
Sellest Tapa-käigust jutustab üksikasjalikult ka Kiiu valla talitaja Tarva Jaan Rebane oma 1905. aasta mälestustes. Nii Tobiase kui Rebase mälestuste käsikirju 1905. aasta sündmuste kohta hoitakse Tartus Eesti Kultuuriloolises Arhiivis.

Tobias Eesti politsei sünni juures
10. aprillil 1917. aastal peeti Kolga vallamaja ees lageda taeva alla koosolek, mille ajas kokku peamiselt rannarahvas,  avaldati pahameelt vallavalisuse suutmatuse üle miilitsa valimist korraldada. Seni oli miilitsa roll ajutiselt pandud abitalitajate ja külakümnikute õlule. Tobias oli pidanud koosolekul „südamlise kõne”, mille järel koos­olek otsustas: väejooksikuid ja vanglast pääsenuid eneste hulgas mitte sallida; kõigest jõust hoolt kanda, et põllud saaksid täis külvatud; eraomandi puutumatust kaitsta; proportsionaalset valimist nõuda ja naiste hääleõigust toetada.
Järgmisel päeval valisid Kolgas 55 miilitsameest miilitsa komitee esimeheks hilisem Hirvli kooli­õpetaja Wilhelm Uustalu (48/7 häälega) ja miilitsavanemaks Tobiase (53/2 häälega).
Protokollis on kirjas, et Tobias oli nõus miilitsavanema ameti vastu võtma küll ajutiselt, ilmselt kandidaatide puudumise tõttu. Päevaleht kirjutab, et miilitsavanema leidmine tekitas Kolgas peavalu „peaasjalikult sellepärast, et kohalikkudest haritlastest keegi seda ametit ei tahtnud wastu wõtta, kuna mõisnikka ega nende teenijaid ei soowitud walida”. Vene Ajutine Valitsus kuulutas miilitsaseaduse välja mõned päevad hiljem (17. aprillil 1917).
Juba mais 1917 valisid Harju maakonna miilitsa esindajad maakonna Tobiase Raasiku jaoskonna miilitsaülemaks. Selles ametis oli ta 15. detsembrini, mil enamlaste võimuletulekuga ametist lahkus. 1918. aasta märtsist kuni novembrini oli Tobias Raasiku vallakirjutaja, kuni ta uuesti Raasiku jaoskonna miilitsaülemaks kutsusti.
1919. aasta jaanuaris oli Harjumaal 6 miilitsajaoskonda. Raasiku jaoskonnas teenis 11 ametnikku, selle rajoonid olid Raasiku, Kuivajõe, Ravila, Alavere, Peningi, Anija, Kõnnu, Kolga, Kolga-Leesi, Kiiu-Kodasoo ja Jõelähtme.
17. detsembril 1919 võttis Eesti Asutav Kogu vastu politseiseaduse ja senine Vene Ajutise Valitsuse miilitsaseadus muutus kehtetuks. Eestis loodi riiklik politsei. Tobias oli nüüd nime poolest Raasiku jaoskonna politseiülem. 1924. aasta kevadel esitati Tobiase kandidatuur Harju maakonna politseiülema abi kohale, ta asus tööle mais 1924. Seejärel on Tobias töötanud Tallinna Linnaümbruse jaoskonna politseikomissarina ja Lasnamäe jaoskonna politsei abikomisaarina.
Salapiirituseveo kõrgajal 1930ndate aastate alguses karistati Tobiast noomitusega ükskõikse suhtumise pärast, kuna oli lasknud toimetada Lasnamäe serval ühel salaviinamüüjal. Et kriminaalpolitsei saavutas lühikese ajaga paremaid tulemusi, siis tekkis küsimus, miks välipolitsei salaviina müüjaid ei tabanud. Omaaegne ajakirjandus on väitnud, et 1920ndate aastate keskel oli Tallinnas iga 25 elaniku kohta üks äri, mis tegeles salaviina müügiga.
Majanduskriis ei jätnud puutumata ka Eesti politseid. 1932. aastal Lasnamäe abijaoskond ühendati 3. ja Linnaümbruse jaoskonnaga. Tobias oleks sattunud ametnike reservi ja ta palus end määrata Tallinna-Harju prefektuuri konstaabliks. Pensioninieani oli tal jäänud veel 3 aastat. 1932. aasta lõpus sai Tobias 1. jaoskonna politseiabikomissariks. 1933. aastal kandideeris ta Haapsalu jaoskonnas politseikomissariks, kus töötas kuni 1936. aasta märtsini, mil sai 60 aastat vanaks ja läks pensionile.
1935. aastal sai Tobias Kaitseliidu Kotkaristi IV klassi teenetemärgi. Tobias suri 1957. aastal ja on maetud Uuri külast pärit abikaasa Klara Helena Adleriga (1885-1982) Kuusalu kalmistule.