ING­RID NUR­JA Aru­kü­last on tei­nud li­gi 400 kait­se­mas­ki

„Kui igaüks, kes os­kab õm­mel­da, teeks ja ja­gaks oma ko­du­kan­dis vei­di­gi kait­se­mas­ke, oleks me üm­ber pal­ju roh­kem õn­ne­lik­ke ini­me­si,“ üt­leb ING­RID NUR­JA.

Kui Ing­rid Nur­ja Fa­ce­boo­kis Raa­si­ku val­la ela­ni­ke gru­pis nä­dal ta­ga­si kir­ju­tas, et viis Aru­kü­la poo­di ta­su­ta võt­mi­seks 24 ise­teh­tud kait­se­mas­ki, ei osa­nud ta ai­ma­ta, mil­li­se vas­tu­ka­ja see saab. Vä­hem kui nä­da­la­ga ko­gus pos­ti­tus li­gi­kau­du 900 meel­di­mist ning se­da on ja­ga­tud peaae­gu 160 kor­da. Mas­ki­soo­vi­jaid on ol­nud nii pal­ju, et Ing­rid Nur­ja on neid õm­mel­nud iga päev Aru­kü­las ja Raa­si­kul ja­ga­mi­seks. Ta on saa­nud kir­ju ko­gu Ees­tist ning saat­nud kait­se­mas­ke ka pa­kiau­to­maa­di­ga, sen­ti­gi ta­su kü­si­ma­ta.

Mil­li­ne sü­dam­lik ja suu­re­meel­ne te­gu, kii­de­tak­se Fa­ce­boo­kis. Imes­ta­tak­se ka, kas tões­ti on pä­ri­selt ole­mas ini­me­ne, kes pa­kub mi­da­gi ta­su­ta sel ras­kel ajal, kui osa ka­su­ta­vad olu­kor­da ära ja müü­vad oda­valt va­ru­tud va­hen­deid suu­re va­helt­ka­su­ga eda­si.

„See ei ole asi, mil­le pealt ra­ha tee­ni­da. Mi­nu jaoks on suu­rim tä­nu ini­mes­te soo­jad sõ­nad ning see, kui kait­se­mas­ke ha­ka­tak­se kand­ma. Ehk saa­me siis meie väi­ke­se piir­kon­na rah­va ter­ve­na hoi­da,“ põh­jen­dab Ing­rid Nur­ja.

Pü­ha­päe­val mär­kis ka pea­mi­nis­ter Jü­ri Ra­tas oma pöör­du­mi­ses, et näo­mas­ki­de kand­mi­ne peaks saa­ma nor­miks ja li­sas, et mas­kid või­vad ol­la ka ise­teh­tud.

Ka Saa­re­maa­le ja Rak­ver­re
Ing­rid Nur­ja hak­kas kait­se­mas­ke te­ge­ma oma pe­re jaoks. Ta rää­gib, et üks lä­he­da­ne on vä­ga vi­let­sa im­muun­su­se­ga ega to­hi min­gil ju­hul ko­roo­na­vii­rust saa­da. See­tõt­tu tu­leb ko­gu pe­rel ol­la ter­ve. Ku­na ap­tee­gis kait­se­mas­ke ei ol­nud, te­gi ta need es­malt oma pe­re­le.

„Al­gul mõt­le­sin, et teen pu­fid, noo­red kan­na­vad neid meel­sas­ti. Aga kae­lad on eri­ne­vad, kõi­gi­le ühe mõõ­du­ga puf­fe te­ha ei saa. Hak­ka­sin proo­vi­ma mas­ki õm­mel­da. Ühel ei pü­si­nud kum­mid kõr­va ta­ha, üks sai vä­ga suur. Al­les kuuen­da mas­ki­ga jäin ra­hu­le,“ ju­tus­tab ta.

Kait­se­mas­ki te­gi õh­ku lä­bi­lask­vast puu­vil­la­sest rii­dest, suu poo­le jät­tis tas­ku­ke­se, ku­hu kand­ja saab filt­riks pan­na salv­rä­ti või va­ti­pad­jad: „Ap­teek­rid üt­le­vad, et kõi­ge pa­rem on hoo­pis õhu­ke pe­su­kait­se, sest see imab väl­ja­hin­ga­ta­vat niis­kust ega le­vi­ta siis pi­si­kuid laia­li. Filt­rit saab va­he­ta­da, mask ise on kor­duv­ka­su­ta­tav – käid poes ära ja pe­sed puh­taks, soo­ja vee­ga pes­tes pi­si­kud hä­vi­vad. Mi­nu mas­kid po­le sel­li­sed, na­gu ki­rur­gi­mas­kid ning ei saa öel­da, et need 100 prot­sen­ti kait­se­vad, kuid ar­van, et pa­rem on see ik­ka, kui il­ma mas­ki­ta lii­ku­mi­ne. Ai­tab vä­he­malt siis, kui oled hai­ge ja kö­hid – pi­si­kud ei len­da laia­li.“

Kui oma pe­re oli kait­se­mas­ki­de­ga va­rus­ta­tud, kü­si­sid sõb­ran­nad Ing­rid Nur­jalt, miks ta neid roh­kem ei tee. Nä­hes, kui vä­he on ko­dua­su­la ela­ni­ke seas mas­ki­kand­mist, õmb­les neid juur­de: „Läk­sin Coo­pi poo­di, kü­si­sin, kas võin nei­le ku­sa­gi­le laua­nur­ga­le jät­ta, äk­ki kee­gi ta­hab ko­ju oma va­nai­ni­me­se­le viia. Seal öel­di, et nii­sa­ma ei või, pean nen­de juh­ti­delt lin­nast lu­ba kü­si­ma. Läk­sin siis Aru­kü­la Si­nu poo­di. Seal ol­di vä­ga rõõm­sad ja tä­na­ti. Jät­sin sin­na 24 pa­ki­tud mas­ki, mille olin jõud­nud õm­mel­da.“

Pä­rast se­da, kui an­dis sot­siaal­mee­dias tea­da, et Aru­kü­la kaup­lu­sest võib mas­ke võt­ta, said need poest kii­res­ti ot­sa ning Ing­rid Nur­ja post­kast oli kir­ju täis. Järg­mi­sel päe­val sõi­tis ta Tal­lin­nas­se, os­tis mas­ki­de jaoks 30 meet­rit kum­mi, lau­päe­val tõi juur­de veel 50 meet­rit. Iga päev käis ta oma ema­le kuu­lu­vas väi­ke­ses õmb­lus­töö­ko­jas õmb­le­mas ning nä­da­la lõ­puks oli tei­nud 300 mas­ki, sel­le nä­da­la al­gu­ses jät­kas nen­de õmb­le­mist.

„Aru­kü­la Si­nu Poes pi­da­vat mi­ne­ma kui soo­jad saiad, vii­sin veel. Raa­si­ku Meie­rei poo­di lu­ba­ti lau­päe­val jät­ta, seal­sest Coo­pist kir­ju­ta­ti, et võin ka nen­de poo­di viia, üt­le­sid, neil on koht­ki val­mis, sel­le­pä­rast te­gin ka nen­de jaoks ühe kas­ti­täie,“ üt­les Ing­rid Nur­ja.

Ta tun­nis­tas, et roh­kem en­da­le esial­gu ta­su­ta kait­se­mas­ki­de te­ge­mist lu­ba­da ei saa: „Aga ra­ha eest neid te­ge­ma ha­ka­ta ei ta­ha, sest mi­nu sü­da üt­leb, et ini­me­se elu ar­velt ei to­hiks tee­ni­da. Õn­neks tu­le­vad nüüd ap­tee­ki­des­se mas­kid müü­gi­le. Olen vä­ga rõõ­mus, et sain nii­gi­ pal­ju ol­la meie val­la ela­ni­ke­le abiks.“

Te­ge­li­kult ei ole Ing­rid Nur­ja abis­ta­nud ai­nult Raa­si­ku val­la ini­me­si. Te­malt on mas­ke soo­vi­nud ka Tal­lin­na, Rak­ve­re, Ku­res­saa­re ini­me­sed. Noo­re­le nai­se­le Saa­re­maalt, kes kir­ju­tas, et ta pe­re on veel ter­ve, aga mas­ke saa­rel po­le, saa­tis mas­kid pa­kiau­to­maa­di­ga omal ku­lul. Sa­mu­ti Rak­ve­res ela­va­le ka­he ris­ki­rüh­ma kuu­lu­va lap­se­ga pe­re­le.

„Kõi­gi­le soo­vi­jai­le ma mas­ke saa­ta ei saa, eri­ti, kui ta­he­tak­se küm­me tük­ki. Aga nei­le ma ära öel­da ei saa­nud, ei söan­da­nud ka saa­te­ku­lu võt­ta, prae­gu on ju kõi­gil ras­ke, ini­me­si koon­da­tak­se pal­ku kär­bi­tak­se,“ sõ­nab Ing­rid Nur­ja.