Perenaine AIRI POLL nimetab ennast küülikute ja angooravilla fänniks.
Alates tänavu suvest on Kuusalu vallas Hirvli külas Hiiekivi talus avatud kogu Euroopa peale ainulaadne turismitalu – eksponeeritakse angoora küülikuid, keda on farmis kokku 80.
Perenaine Airi Poll ja peremees Tarmo Poll kinnitavad, et angoora küülikute farme leidub Euroopas mitmeid, ent sellist, kuhu oodatakse turiste neid loomi vaatama, teist polegi.
Airi Poll: „Mul on internetis oma blogi airiangoora.wordpress.com ja Facebookis fännileht Airi Angoorafarm. Hakati küsima, kas küülikuid, kellest kirjutan ja pilte üles panen, oleks võimalik ka ise näha. Täiendasime veidi farmi, külastajate jaoks on koht, kust nad saavad me küülikuid vaadata, mõnda ka silitada. Mis võib olla parim, kui see, et inimene saab küülikuid nähes ja silitades positiivse emotsiooni. Paneme turistid ka voki taha istuma, ketramine ei ole raketiteadus. Ükski vabrik ei suuda teha sellise pehmusega lõnga kui inimene ise vokiga.“
Hiiekivi farmi loomad on otsekui suured karvapallid. Mitmed neist on saavutanud viimastel aastatel näitustel angoora küülikutõu parima tiitleid, üks tulnud ka üldvõitjaks. Igal aastal minnakse näitusele uute loomadega, et teha kokkuvõte oma tõuaretustööst.
„Küülikute pidamine on elustiil,“ ütleb Airi Poll. Suur osa tema ajast kulub küülikupuuride puhastamisele, loomade toitmisele ning ketramise ja kudumise peale. Perenaine tunnistab, et ei oska niisama istuda, näpud peavad kogu aeg käima, valmivad uued mütsid või kindapaarid. Kõik ideed ja teostus on temalt endalt ning iga ese on isemoodi.
Puukuurist rajatud küülikufarmi kõrvale on sisustatud käsitöötuba kangastelgede, vokkide ja riiulitäie mütside-sallide-kinnastega, millest üks on pehmem kui teine. On ka koera- ja alpakavillast kootut, kuid kõige nahasõbralikum on angooralõng.
Just see, et angoora küüliku vill on ülipehme, pani Airi Polli nende vastu huvi tundma, sest ta ei kannata karedat lambavilla. Esmalt pidas nende pere lambaid, soetati ka pehme villaga gotlandi lambad, kuid ikka tundus lõng kare.
Airi Poll: „Kui inimene leiab selle tegevuse, mis talle meeldib, on see suur õnn. Mul on vedanud ja abikaasa on mu ideedega kaasa tulnud. Oleme mõlemad lõpetanud Räpina aianduskooli, hariduselt aednikud, aga tegeleme nüüd hoopis loomapidamisega. Soovitan teistelegi, võtke koju angoora küülik, teda on lihtne pidada. Olen valmis õpetama lõngaketramist ja küüliku pügamist. Eriti vahva on see, et angoora küülikult on võimalik lõnga kedrata ka nii, et loom on süles ja villa võtab otse seljast.“
Ühelt täiskasvanud angoora küülikult saab aastas kokku kilogrammi jagu villa. Airi Poll ketrab ise ka seetõttu, et vabrikutes on masinate võimsused suured, angoora küüliku villale pannakse vastupidavuse tagamiseks ka muud villa ja siis pole see enam nii pehme.
„Viimasel kolmel sügisel olen käinud müümas Mardilaadal, niiöelda käsitöötegijate laulupeol. Üks 70aastane proua tuli eelmisel korral ligi, ostis angooravillast mütsi suure tutiga. Ta nägi sellega nii lahe välja, ei jõua ju kogu elu igav olla,“ jutustab Hiiekivi perenaine, kes kuni 40. eluaastani ei olnud üldse käsitööga tegelenud.
15 aastat maaelu oma talus
Airi Poll on pärit Viimsist, kus ta vanematel on omaette maamaja. Tarmo Poll on Pärnust. Nad kolisid Kolka elama siis, kui seal oli Kirovi kalurikolhoosi osakond. Esialgu tundus kolmetoaline mugavustega korter noore pere jaoks väga hea elukoht, ent kui pojad Silver ja Taavi kasvasid suuremaks, hakati otsima maakodu.
Hirvli külasse ostsid nad koha 1997. aastal. Hiiekivi talu elumaja on ümber ehitatud kolhoosi lüpsjate jaoks ehitatud nelja väikese korteriga ridamajast. Sellest on saanud mahukas eramu.
Esmalt peeti hobuseid ja lambaid, viimastel aastatel ollakse spetsialiseerunud ainult küülikukasvatusele.
Samas käivad abikaasad ka Tallinnas tööl – neil on turvaseadmete paigalduse ja hooldusega tegelev firma OÜ Karite Pluss. Airi Poll on aastaid olnud kinnisvaramaakler.
Küülikufarmi kohta ütleb perenaine, et loodetavasti hakkab see kunagi kasumit teenima, praegu on hea, kui sissetulek katab söötmis-, veterinaari- ja mitmesugused muud kulud. Kõige suurem tulu on praegu emotsionaalne pool ning võimalus tegeleda sellega, mis pakub rõõmu.
Eriti kiidab ta heinaaega: „Vajalik tehnika on meil olemas, niidame naabruses olevad heinamaad, neist osa kuuluvad meile endile, osad on naabrite maad. Heinategu on mõnus – suvi, päike. Appi tulevad me mõlemad pojad, kes õpivad Tallinna Tehnikaülikoolis energeetikat. Ehkki on välja töötatud kindlad söödad, kulub küülikute peale ka päris palju heina.“
