Endi­ne Kol­ga val­la­va­nem Ja­kob Kal­le – 125

SVEN-OLAV PAA­VEL

Käe­so­le­va aas­ta ap­ril­lis möö­dub 125 aas­tat Kuu­sa­lu kan­dist pä­rit Ja­kob Kal­le (1896-1942) sün­nist. Ta oli Ees­ti Va­ba­rii­gi ajal üle Ees­ti tun­tuks saa­nud oma­va­lit­sus­juht ja põl­lu­mees, kel­le elu­saa­tus sai traa­gi­li­se lõ­pu 1941. aas­ta juu­ni­küü­di­ta­mi­se käi­gus. Tä­na­vu möö­dub juu­ni­küü­di­ta­mi­sest 80 aas­tat.

Ja­kob Kal­le sün­dis Ka­ha­la kü­las Kaar­na­väl­ja ta­lus. Kaar­na­väl­ja ta­lu os­tis te­ma isa Fer­di­nand Wil­helm 4700 rub­la eest mõi­salt väl­ja 1905. aas­tal ko­he pä­rast se­da, kui Ka­ha­la maad müü­ki pan­di. Kaar­na­väl­ja asub Ka­ha­la lõu­na­ser­vas, ot­sa­ga vas­tu prae­gust Nar­va maan­teed. Rah­va­pä­ri­mu­se jär­gi tu­li ta­lu ni­mi sel­lest, et väl­ja­mõõ­de­tud põl­lu­maad olid üle väl­ja­de ja nen­de ot­sas olid väi­ke­sed põl­lud, mi­da rah­va­mur­des kut­su­ti „koar­nad“. Kaar­na­väl­ja ta­lu oli 6-päe­va koht, sel­le sai 1886. aas­ta maa­mõõt­mi­se jä­rel en­da­le Ja­ko­bi va­nai­sa, kes oli tol­lal Ka­ha­la Lii­va kõrts­mik. Rah­va­pä­ri­mus kõ­ne­leb: „koar­na­väl­la ta­lu, sie on us koht, tu­li mei­zast jur­de. pe­re­mees oli li­val kertz­mik­kuks ja krunt­ti­mi­ze al sai sel­le ko­ha oma­le“.

Ja­kob Kal­le oli pe­res va­nu­selt tei­ne laps. Aas­ta­tel 1905-1911 käis ta Uu­ri mi­nis­tee­riu­mi­koo­lis, mis jäi lõ­pe­ta­ma­ta. Koo­li poo­le­li­jää­mi­se koh­ta on ta rää­ki­nud sel­li­se loo, et kord and­nud Uu­ri kool­meis­ter õpi­las­te­le ras­ke reh­ken­du­sü­le­san­de, mil­le­ga ko­gu klass hak­ka­ma ei saa­nud. Ja­kob pan­dud üle­san­net klas­si­tahv­lil la­hen­da­ma. Kui aga töö tu­le­must ei and­nud, ol­la är­ri­tu­nud õpe­ta­ja ve­ne kee­les ütel­nud: „Oi Ja­kob, si­nu pead küll, mi­ne pa­rem ko­ju ja hak­ka põl­du künd­ma!“. Ja­kob läi­nud­ki ko­ju, nut­nud pea­täie ja kool jäi viien­dast klas­sis kat­ki. Isa Wil­helm su­ri 1917. aas­tal ja Ja­ko­bist sai 20aas­ta­selt Kaar­na­väl­ja ta­lu pe­re­mees. Ja­kob abiel­lus Ka­ha­la kü­last pä­rit Leon­ti­ne Rii­ber­gi­ga. Neil sün­dis kaks poe­ga: Vil­lo (1923) ja Ten­no (1934).

1929. aas­ta ta­lun­di­le­he jär­gi oli Kaar­na­väl­ja kesk­mi­se ma­jan­dus­li­ku kan­de­või­me­ga Ka­ha­la ta­lu, sil­ma­tor­kav oli vaid teis­test suu­rem pii­ma­ka­ri. Põl­lu­ma­jan­dus­li­kus ka­su­tu­ses oli 44 hek­ta­rit. Loo­ma­dest olid 2 ho­bust, 10 leh­ma, 2 si­ga, 19 ko­du­lin­du ja üks me­si­puu. Ela­ti va­na­mood­sas õlg­ka­tu­se­ga re­hie­la­mus. Ta­lus oli värs­kelt ra­ja­tud vil­ja­puuaed, ka­su­ta­ti mood­said kunst­väe­ti­si (su­per­fos­faa­ti, kaa­li­soo­la, tšii­li­sal­peet­rit). Pal­ga­lis­test oli ta­lu­töös abiks aas­ta- ja su­ve­töö­li­ne.

Ka­ha­la põ­lis­ta­lu­del paik­ne­sid hei­na­maad ül­di­selt kau­gel la­su­tük­ki­de­na. Kaarn­väl­jal asu­sid poo­li­gi maa­dest Liia­pek­si kan­dis. Ja­kob Kal­le ra­jas sin­na oma­moo­di „kar­ja­mõi­sa“ – laus­tü­kil oli hei­na- ja kar­ja­maa­de­le li­saks aju­ti­ne ela­mu ja kar­ja­laut. Ka­ri ae­ti su­veks sin­na ja jäi sü­gi­se­ni. Ta­lu suu­ri­ma sis­se­tu­le­ku an­dis­ki ka­ri.

Ja­kob Kal­le oli Kol­gas ka esi­me­ne pee­ko­ni­kas­va­ta­ja. Kui 1920da­tel aas­ta­tel ta­lu ma­sin­riis­ta­de va­rus­tu­se poo­lest sil­ma ei paist­nud, siis 1930nda­te kes­kel oli Kaar­na­väl­jal ole­mas täis­komp­lekt ma­si­naid ala­tes ho­bu­sah­ka­dest lõ­pe­ta­des re­he­pek­su­ma­si­na ja ja­hu­ves­ki sea­de­ga. Pe­re­mees oli teh­ni­ka­hu­vi­li­ne, tal oli trak­tor ja oma­kan­di esi­me­ne abi­moo­to­ri­ga jalg­ra­tas. Oma trak­to­rit käis ta tut­vus­ta­mas ka Kuu­sa­lus põl­lu­ma­jan­dus­näi­tu­sel 1938. aas­tal.
Ta oli ko­ha­li­ke põl­lu­ma­jan­dus­li­ke selt­si­de ak­tiiv­ne lii­ge: Kuu­sa­lu põl­lu­mees­te kon­ven­di ju­ha­tu­se esi­mees, Kol­ga pii­maü­hin­gu esi­mees, Ka­ha­la tur­baü­hi­su­se asu­ta­ja­lii­ge, Kol­ga põl­lu­mees­te­ko­gu ju­ha­tu­se lii­ge. Te­ma tee­neid hin­na­ti Kuu­sa­lu Ühis­pan­ga sa­nee­ri­mi­sel. Ja­kob Kal­le kuu­lus Kol­ga val­la vo­li­kok­ku ju­ba 1919. aas­tal. 1920da­tel aas­ta­tel oli ta Har­ju maa­kon­na tee­de re­vi­dent. Li­saks põl­lu­ma­jan­dus­li­ku­le te­ge­vu­se­le oli noo­ru­ses kaa­sa löö­nud ka ko­ha­li­kus näi­tet­ru­pis ja muu­si­ka­selt­sis.

Kol­ga val­la­va­ne­maks
1934. aas­ta veeb­rua­ris sai Ja­kob Kal­lest Kol­ga val­la­va­nem. Ta kan­di­da­tuu­ri sea­dis üles Gus­tav Vil­berg. Vas­tas­kan­di­daat oli eel­mi­ne val­la­va­nem Ja­kob Siir. Sa­la­ja­sel hää­le­ta­mi­sel sai Kal­le 16 ja Siir 5 häält. Tol­la­ses aja­kir­jan­du­ses on öel­dud, et Kal­le loo­mu­ses oli mõ­ju­kat rah­va­me­he joont ja tü­se­dust, sa­mas oli ta ta­ga­si­hoid­lik ja abi­val­mis, mil­le­ga päl­vis val­la­rah­va heaks­kii­du ja lu­gu­pi­da­mi­se. Kol­ga vald oli tol­lal Põh­ja-Ees­ti suu­re­maid val­du, kus oli 32 kü­la ja li­gi 1000 ta­lu.

Ja­kob Kal­le sai val­la­va­ne­maks mur­ran­gu­li­sel ajal, sest kuu ae­ga hil­jem, 1934. aas­ta märt­sis, toi­mus Ees­tis Pät­su rii­gi­pöö­re. Põl­lu­me­hed olid vä­ga tu­ge­vas konf­ron­tat­sioo­nis va­ba­dus­sõ­da­las­te lii­ku­mi­se­ga. Nii oli ka Kuu­sa­lus, kus 1934. aas­ta ke­va­del vap­si­de kõ­ne­koo­so­le­kul Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas olek­sid osa­poo­led ise­gi kar­vu­pi­di kok­ku läi­nud. Ja­kob Kal­le kuu­lus aga „õi­ge­le poo­le­le“ – Pät­su põl­lu­mees­te ko­gu­de era­kon­da. Sel­lest ajast al­gas Ja­kob Kal­le kii­re kar­jäär ju­ba väl­jas­pool Kol­ga val­da.

Ees­ti põl­lu­mees­te po­lii­ti­li­se­le lii­ku­mi­se­le pa­nid alu­se sa­jan­di al­gu­ses loo­dud põl­lu­mees­te kesk­selt­sid. 1917. aas­tal loo­di Ees­ti Maa­rah­va Liit, mil­le ees­märk oli moo­dus­ta­da maae­la­nik­kon­nast tu­gev po­lii­ti­li­ne par­tei. 1920. aas­tal loo­di Põl­lu­mees­te Ko­gu­de era­kond ise­seis­va­te ko­ha­li­ke põl­lu­mees­te ko­gu­de ning maa­kon­da­de ja üle­riik­li­ke esin­dus­te­ga. Põl­lu­mes­te ko­gu­de rüh­ma kuu­lu­sid tun­tu­ma­test po­lii­ti­ku­test Päts, Lai­do­ner, Tee­mant, Een­pa­lu, Uluots, Hü­ner­son jt. Põl­lu­mees­te ko­gu­de liik­mes­kond kor­ral­das iga­su­gu­seid ko­ha­lik­ke pi­dus­tu­si, iseä­ra­nis lõi­kus­pü­ha­de pu­hul. Igas maa­kon­nas asu­sid põl­lu­mees­te esin­du­sed. Har­ju­maa põl­lu­mees­te esin­dus oli Tal­lin­nas Pi­kal tä­na­val sa­mas ma­jas üle­rii­gi­li­se põl­lu­mees­te esin­du­se­ga. Har­ju­maa põl­lu­mees­te esin­du­se ju­ha­tus­se on kuu­lu­nud ka Ja­kob Kal­le.

Te­ma suu­rim üle-ees­ti­li­ne po­lii­ti­li­ne et­teas­te lei­dis aset 1935. aas­ta alul Es­to­nia kont­ser­di­saa­lis, kus toi­mus Pät­si koh­tu­mi­ne oma­va­lit­sus­te­ge­las­te­ga. Ja­kob Kal­le pi­das seal Pät­su vai­ki­va­le ajas­tu­le ise­loo­mu­li­ku kõ­ne, mil­les kii­tis ja tä­nas rii­gi­va­ne­mat: „Ma tä­nan val­lao­ma­va­lit­su­se te­ge­las­te pe­re ni­mel meie rii­gi­juh­te ja eri­ti rii­gi­va­ne­mat ja kait­se­vä­ge­de ülem­ju­ha­ta­jat ot­sus­ta­va­te sam­mu­de eest rii­gi ja rah­va pääst­mi­sel möö­du­nud aas­ta märt­sis. Meie oma­va­lit­su­se te­ge­la­sed või­me täie õi­gu­se­ga öel­da, et teie poolt as­tu­tud ot­sus­ta­vad sam­mud olid va­ja­li­kud kor­ra ning ra­hu alal­hoid­mi­seks rii­gis […] Meie kin­ni­ta­me, et ole­me val­mis kaa­sa ai­ta­ma, tea­des, et rau­ge­ma­tus üks­meel­ses töös jää­me kas­va­ma meie kal­lil ko­du­maal. (Kii­dua­val­du­sed)“.

Ja­kob Kal­le oli 1935. aas­tal loo­dud Isa­maa­lii­du Kol­ga osa­kon­na asu­ta­ja­lii­ge ja esi­mees. Isa­maa­lii­du ühing oli pseu­doe­ra­kond, mis or­ga­ni­see­ri­ti nii-öel­da üle­valt poolt, sest ta­va­pä­ras­te era­kon­da­de ja muu­de po­lii­ti­lis­te ühin­gu­te te­ge­vus oli vai­ki­val ajas­tul kee­lus­ta­tud.

1936. aas­tal toi­mu­sid Rah­vus­ko­gu va­li­mi­sed. Ees­ti oli jao­ta­tud 80 va­li­mis­ring­kon­naks, igast ring­kon­nast va­li­ti üks Rah­vus­ko­gu esi­me­se ko­ja lii­ge. 17. va­li­mis­ring­kon­da kuu­lu­sid Kol­ga, Kõn­nu, Kiiu, Ko­da­soo, Prang­li­saa­re ja Jõe­läht­me val­lad. Ka­hest kan­di­daa­dist va­li­ti Kuu­sa­lus väl­ja vaid Ja­kob Kal­le. Nen­des piir­kon­da­des, kus esi­ta­ti üks kan­di­daat, loe­ti ta Rah­vus­ko­gus­se ju­ba va­li­tuks, kui pea­ko­mi­tee kin­ni­tas kan­di­da­tuu­ri. Nii et va­li­mi­sed jäid 17. piir­kon­nas üld­se ära.

1938. aas­tal toi­mu­sid I Rii­gi­vo­li­ko­gu va­li­mi­sed. 17. ring­kon­nast (Kol­ga, Kõn­nu, Kiiu, Ko­da­soo, Ani­ja, Prang­li­saa­re) esi­ta­ti Ja­kob Kal­le ja Evald Hein­soo, va­li­tuks os­tus Ja­kob Kal­le, kes oli Rah­va­rin­de kan­di­daat. Põ­hi­sea­du­se El­lu­vii­mi­se Rah­va­rin­de va­li­mis­lii­du or­ga­ni­see­ri­ja oli­gi Isa­maa­liit.

1938. aas­tal sai Ja­kob Kal­le veel Har­ju maa­nõu­ni­kuks. Maa­nõu­nik oli val­la- ja lin­na­va­ne­ma­te esin­da­ja Har­ju maa­va­lit­su­ses. Pa­ral­leel­selt po­lii­ti­li­se te­ge­vu­se­ga oli Kal­le hõi­va­tud ka Ees­ti Mu­naeks­por­di­ga, oli sel­le nõu­ko­gu lii­ge (abie­si­mees).

1938. aas­tal sai Ja­kob Kal­le Ees­ti Pu­na­se Ris­ti V klas­si tee­ne­te­mär­gi ja na­gu kõik Rah­vus­ko­gu liik­med, sai ka te­ma Ees­ti Va­ba­rii­gi Põ­hi­sea­du­se mä­les­tus­mär­gi.

Küü­di­ta­mi­ne ja huk­ka­mi­ne
Ja­kob Kal­le oli Kol­gas val­la­va­nem ku­ni 1940. aas­ta 8. au­gus­ti­ni, mil sea­ti ame­tis­se uus „töö­rah­va­sõb­ra­lik val­la­va­lit­sus“. Si­se­mi­nist­ri 1. au­gus­ti ot­su­se­ga mää­ra­ti Kol­ga val­la­va­ne­maks Ro­bert Pir­ni­puu (Birn­baum), abi­deks Au­gust Kink ja Eduard-Jal­mar Par­kas. Val­la­sek­re­tä­riks jäi en­di­selt Hans Aa­va (Po­li­kar­pus). Uus val­la­va­nem Ro­bert Pir­ni­puu oli op­tant, kes tee­nis aas­ta­tel 1919-1921 Pu­naar­mees suur­tü­ki­väe­la­se­na ja en­da kin­ni­tu­sel oli 1919. aas­tal Pet­rog­ra­dis kuu­lu­nud ka bol­še­vi­ke par­teis­se. Pir­ni­puu hu­ka­ti 1941. aas­ta ok­toob­ris.

Nõu­ko­gu­de oku­pat­sioo­ni ajal oli Kal­le ava­li­kust elust ta­ga­si tõm­bu­nud. Kol­man­dik Kaar­na­väl­ja ta­lu maa­dest küll nat­sio­na­li­see­ri­ti, aga ül­di­selt jät­kus elu ta­lus ta­va­pä­ra­selt – loo­ma­dest oli ma­ja­pi­da­mi­ses 3 ho­bust, 10 leh­ma, 9 si­ga. Jakob Kal­le jaoks võt­sid sünd­mu­sed kii­res­ti traa­gi­li­se pöör­de 1941. aa­s­ta juu­ni al­gu­ses, mil ilm­selt ot­sus­ta­ti te­ma saa­tus.

Tu­leb sil­mas pi­da­da, et Ja­kob Kal­le oli NKVD sil­mis nii­võrd kõr­ge po­sit­sioo­ni­ga ühis­kon­na­te­ge­la­ne, et ini­mes­telt ko­gu­tud tun­nis­tu­sed kand­sid te­ma ar­re­tee­ri­mi­sel ja hi­li­se­ma süü­dis­tu­se koos­ta­mi­sel pi­gem de­ko­ra­tiiv­set rol­li. Siis­ki ei töö­tanud to­ta­li­taar­ne ma­si­na­värk il­ma konk­reet­se­te isi­ku­te­ta ja aja­loo­li­se tõe hu­vi­des peab vaa­ta­ma, kui­das traa­gi­li­sed sünd­mu­sed are­ne­sid.

3. juu­nil kuu­la­ti Ja­kob Kal­le suh­tes üle val­la­va­nem Pir­ni­puu. 5. ja 7. juu­nil väl­jas­tas val­la­sek­re­tär Hans Aa­va Rak­ve­re NKVD osa­kon­na­le tõen­did Ja­kob Kal­le elu­ko­ha, ma­jan­dus­li­ku- ja pe­re­kon­na­sei­su koh­ta. Ar­re­tee­ri­mi­se mää­rus koos­ta­ti 9. juu­nil. Põh­ju­seks on mär­gi­tud kuu­lu­mi­ne Isa­maa­lii­tu, Rii­gi­vo­li­kok­ku ja ku­lak­li­ku ma­ja­pi­da­mi­se oma­mi­ne. Ja­kob Kal­le oli kut­su­tud Loo mõi­sa, kus ta ar­re­tee­ri­ti 14. juu­nil. Eda­si toi­mus de­por­tee­ri­mi­ne Uk­rai­nas­se Sta­ro­bels­ki piir­kon­da. 4. juu­lil on ta re­gist­ree­ri­tud Põh­ja-Uu­ra­li pa­ran­dus­li­ku töö laag­ris (Se­vu­ral­lag).

Üle­kuu­la­mi­ne toi­mus 23. det­semb­ril 1941. aas­tal ja sel­le viis lä­bi ku­ri­kuu­lus juut Idel Ja­kob­son. Üle­kuu­la­mi­ne ku­ju­nes pea­lis­kaud­seks na­gu ena­mik Ja­kob­so­ni „uu­ri­mi­si“, ta oli ta­vat­se­nud ka­su­ta­da nii ke­ha­list kui vaim­set pii­na­mist. Min­gi pil­di Ja­kob Kal­le füü­si­li­sest sei­su­kor­rast an­nab 1941/1942 aas­ta fo­to ja 1941. aas­ta jõu­lu­de ajal väl­ja an­tud arst­li­ku ko­mis­jo­ni ter­vi­se­tõend, kus tal­le on diag­noo­si­tud müo­kar­diit.

Üle­kuu­la­mi­ne toi­mus ees­ti kee­les, mil­le Ja­kob­son on ise jooks­valt tõl­ki­nud ve­ne keel­de ning pro­to­kol­li­nud oma düsg­raa­fi­li­ses käe­kir­jas. Ja­kob Kal­let süü­dis­ta­ti Ve­ne SFNV kri­mi­naal­koo­dek­si pa­rag­rah­vi­de 58-13 ja 58-10 lg 1 alu­sel. Pa­rag­rah­vi 58-13 alu­sel ka­ris­ta­ti po­lii­ti­ka­te­ge­la­si, po­lit­sei­nik­ke, kait­se­liit­la­si, oma­va­lit­sus­te­ge­la­si, kui­gi nen­de te­ge­vu­sed leid­sid aset Ees­ti Va­ba­rii­gi ajal ja oli koos­kõ­las too­nas­te sea­dus­te­ga. Pa­rag­rah­vi 58-10 puu­du­tas nõu­ko­gu­de­vas­tast agi­tat­sioo­ni. Pro­to­kol­lis on pan­dud kir­ja, et Ja­kob Kal­le tun­nis­tas en­nast süü­di Kait­se­lii­tu ja Isa­maa­lii­tu kuu­lu­mi­ses ning Mu­naü­hin­gus nõu­ko­gu­de­vas­ta­se agi­tat­sioo­ni te­ge­mi­ses. Roh­kem ei ol­nud­ki Ja­kob­so­ni­le va­ja. Pal­jud vas­tu­sed üle­kuu­la­misp­ro­to­kol­lis te­ki­ta­vad põh­jen­da­tud kaht­lu­se, kas need on üle­kuu­la­ta­va omad. Näi­teks kü­si­mu­se­le „ise­loo­mus­ta­ge Kait­se­lii­tu ja Isa­ma­lii­tu“ vas­ta­nud Kal­le: „Kait­se­liit ja Isa­maa­liit olid kontr­re­vo­lut­sioo­ni­li­sed or­ga­ni­sat­sioo­nid, mis on suu­na­tud töö­rah­va­lii­ku­mi­se vas­tu Ees­tis“. Ilm­selt on need Ja­kob­so­ni for­mu­lee­rin­gud.

Ku­na komp­ro­mi­tee­ri­vat ma­ter­ja­li ei ol­nud enam Ees­tist või­ma­lik juur­de han­ki­da, ka­su­ta­ti se­da „komp­ro­maa­ti“, mis Ve­ne­maa­le jõu­ti kaa­sa viia. Ja­kob Kal­le pu­hul võe­ti väl­ja Kol­ga Mu­naü­hin­gus 1940. aas­ta 3. sep­temb­ril aset leid­nud juh­tum, kus ta ol­la ju­ha­tu­se koos­o­le­kul „kõ­ne­le­nud hal­vus­ta­valt maks­vast režii­mist ja tei­nud hal­vus­ta­vaid mär­ku­si EKP te­ge­las­te koh­ta“. Sel­le kae­bu­se oli esi­ta­nud Gus­tav Kruu­sing Kiiust. Pu­nas­te vaa­de­te­ga Ar­ved Här­mas­te, kes oli tol­lal Kuu­sa­lus ame­tü­hin­gu­te ko­mi­tee juh­tiv as­ja­pulk, fik­see­ris sel­le kir­ja­li­kult ja saa­tis EKPs­se (Här­mas­te huk­ka­sid saks­la­sed ok­toob­ris 1941). Sel­le kae­bu­se­ga tse­men­tee­ri­ti Ja­kob Kal­le süü­dis­tus nõu­ko­gu­de­vas­ta­se agi­tat­sioo­ni osas (§58-10). Ta oli te­ge­li­kult pä­rast või­mu­va­he­tust ava­li­kust elust ta­ga­si tõm­bu­nud. Ka Pir­ni­puu tun­nis­tas, et ta oli kin­ni­ne ja min­git „agi­tat­sioo­ni“ ei tei­nud.

Pä­rast esi­mest ja vii­mast üle­kuu­la­mist koos­ta­ti 30. det­semb­ril 1941 süü­dis­tus­kok­ku­võ­te ja et­te­pa­nek ka­ris­tu­seks. Ja­kob Kal­le suu­na­ti Eri­nõu­pi­da­mi­se­le ma­ha­lask­mi­se et­te­pa­ne­ku­ga, mil­le­le kir­ju­tas al­la Ja­kob­son, kes suu­nas Sos­vas il­ma iga­su­gu­se koh­tuot­su­se­ta sur­ma sa­du juu­ni­küü­di­ta­mi­se ohv­reid. Eri­nõu­pi­da­mi­ne mõis­tis Ja­kob Kal­le sur­ma ma­ha­lask­mi­se lä­bi koos va­ra kon­fis­kee­ri­mi­se­ga 4. märt­sil 1942. Ot­sus vii­di täi­de 20. ap­ril­lil 1942. aas­tal.

Ja­kob Kal­le nai­ne koos ka­he po­ja­ga küü­di­ta­ti 14. juu­nil ja vii­di Toms­ki ob­las­tis­se Tšains­ki ra­joo­ni Ma­kar­jev­ka kül­la. Noo­rem poeg Ten­no su­ri 1942. aas­tal. 1945. aas­tal su­rid Leon­ti­ne ja va­nem poeg Vil­jo seal­sa­mas. Nii oli hä­vi­ne­nud ko­gu nel­ja­liik­me­li­ne pe­re.

Ja­kob Kal­le re­ha­bi­li­tee­ri­ti 1989. aas­tal. Kuu­sa­lu sur­nuae­da pai­gu­ta­sid lä­he­da­sed ju­ba sü­ga­val nõu­ko­gu­de ajal kee­lu­le vaa­ta­ma­ta Kal­le­de pe­re­kon­na süm­bool­se haua­ki­vi. Pi­ri­ta kom­mu­nis­miohv­ri­te me­mo­riaa­lil on nen­de ni­med tahv­lil A 89.

Kaar­na­väl­ja ta­lust ei ole tä­na­päe­val mi­da­gi jär­el. Ka­ha­la kü­la põ­le­ta­ti sõ­ja ajal kaks kor­da. Es­malt põ­le­ta­sid1941. aas­tal ta­ga­ne­vad ve­ne­la­sed, siis hä­vis 10 ta­lu, nen­de hul­gas Kaar­na­väl­ja. Nõu­ko­gu­de ajal kee­gi Kaar­na­väl­jal ei ela­nud, hoo­ne­test oli 1960da­tel al­les veel laut.
Ja­kob Kal­le õe­poeg Ma­ti Kon­ton on Kaar­na­väl­ja ta­lua­se­me­le pai­gu­ta­nud suu­re maa­ki­vist mä­les­tus­mär­gi, mis jääb tu­le­vas­te­le põl­ve­de­le mee­nu­ta­ma Kol­ga en­dist val­la­va­ne­mat ja te­ma pe­re­kon­da.