„Kõige ilusam oli esimese Eesti Vabariigi ajal, kui kogu Loksa peremees oli tellisetehase direktor,“ kinnitas 96aastane ERNA TÄHT.
Möödunud nädalal käisid Loksa elanikul, 96aastasel Erna Tähel külas Kuusalu valla tänavusi kroonikafilme tegema valitud Jüri Tallinn ja tema abiline Meelis Rondo sihtasutusest Kolga Mõis. Nad filmisid eaka vanaproua mälestusi nooruspõlvest, elust Loksal esimese Eesti Vabariigi ajal ja sõjajärgsel perioodil.
Erna Täht näitas fotosid, millest enamiku oli üles võtnud Loksa kunagine fotograaf Jakob Jungvist, hilisem Vahtram. Pildid on kogunud Erna Tähe poeg Koit Täht.
Ülesvõetud materjal arhiveeritakse ja sellest saab Kuusalu valla audiovisuaalse andmebaasi esimene osa. Avaldamisõigus jääb Erna Tähele ja ta perele.
Kaks aastat Eesti Vabariigist noorem
Erna Täht on sündinud 25. veebruaril, ent kaks aastat Eesti Vabariigist hiljem – 1920. Tema neiupõlvenimi oli Eintrei – isa oli pärit Kasispea külast Allika talust. Ema Magdaleena Rentov oli samuti Kasispealt – Leeotsalt.
Vanaproua kõneles, et noorusaja Eesti Vabariigist ja tolleaegsest Loksast on väga helged mälestused: „Elasime perega tellisetehase tööliste majas, meil oli tuba ja köök. Loksa oli suvituskoht, käisime lastena mere ääres suvitajate laste mänguasjadega mängimas, jätsime need sinnasamasse, keegi ei keelanud ja meil ei tulnud pähegi neid sealt ära võtta. Rand oli ilus, hoolitsetud. Igal kevadel käidi rand puuäkkega üle. Nõmm oli puhas, ühtegi oksa ei tohtinud maas olla. Kogu Loksal oli siis peremees – see oli tellisetehase direktor Leo Egof von zur Mühlen. Ka tehase territoorium oli puhas, mäletan muru, millel jooksime paljajalu, direktor zur Mühlen astus ligi ja ütles, et lapsed, pange kingad jalga.“
Erna Täht kirjeldas, et nende kodu asus selles kohas, kus praegu läheb laevatehase kontori juurde lai trepp tänavalt alla. Tehas ehitas töölistele neli telliskivimaja, üüri ei pidanud elanikud maksma. Siseremondi tegid elanikud vajadusel ise, kuid suuremate remontide eest hoolitses tellisetehas – katus, korstnad, pliidid, ahjud. Ka korstnapühkija eest tasus tehas.
Kooli läks Erna Täht 1929. aastal – uude koolimajja, kus praegu on algklasside maja. Ta mäletab ka seda, kuidas vana koolimaja samas kohas 1927. aastal põles.
„Läksime kooli 1. oktoobril, nädalajagu maja pidulikust avamisest varem. Koolimaja oli ilus, hoidsime seda väga. Õpilasi oli üle saja, õpetajad olid noored ja hästi sõbralikud – neli meest ja kaks naist. Lõpetasin Loksa koolis 6 klassi ja 16aastaselt läksin tellisetehasesse tööle, meid kutsuti vagunipoisteks, lükkasime vagunitega kive tehasest välja kuuride alla. Mehed käisid tehases tööl kolmes vahetuses, naised kahes vahetuses, sest ametiühing ei lubanud naisi panna öötööle. Naised võisid töötada õhtul kella kümneni.“
Tehase juures oli kaks sadamakaid, üks kuulus tehasele ja teine riigile. Hara laht oli laevu täis, need tulid ja läksid. Oli ka inglise laevu, Loksal oli kõndimas näha ka mustanahalisi meremehi. Loksa telliseid viidi Helsingisse, Stockholmi, mitmele poole mujale. Regulaarselt sõitsid reisilaevad, viimane oli Kungla, millega sai Tallinna ja tagasi. Igal laupäeval käidi sadamas laeval vastas, tuli ka küladest inimesi. Merelt paistis Erna Tähe sõnul Loksa väga ilusana – tehase telliseahjude pikad sirged korstnad olid näha kaugele.
Veel kõneles vanaproua sellest, kuidas tol ajal oli Loksal elav kultuurielu. Tema käis laulmas kirikukooris ja rahvamaja juures tegutsenud kooris. Tegi ka kaasa näiteringis ning arvas, et Eesti teatriklassika on kõik Loksa laval ära mängitud.
Sõjaaeg ja saksa sõjavangid
Seda aega, kui Eesti Vabariik asendati nõukogude korraga, meenutas Erna Täht kui väga valusat – igatsus oma riigi järele jäi sügavalt südamesse, sellest räägiti lähemate pereliikmete ja sõpradega. Inimesed unistasid päästvast valgest laevast.
Kord viiekümnendatel aastatel juhtus Erna Tähe mäletamist mööda selline lugu, et Loksa juuksur, hea tuttav, jutustas, kuidas juukseid käis lõikamas võõras mees, kes enne lahkumist sõnanud, et ärge oodake valget laeva, Eesti saab vabaks alles 1980ndatel aastatel. Seda juttu jagati väheste heade tuttavatega, vahepeal ka ununes, aga kui hakkas jõudma kätte 1980. aasta, siis meenus. Kes see ettekuulutaja oli, jäigi teadmata.
„Uus riigikord tuli nii, et reisisadam pandi kinni, sõitma hakkasid autod, vene sõdurid peal. Uksed pidi panema lukku, sest tuli karta vargaid. Eredalt on meeles, kuidas meie maja ees jäid seisma veoautod, ühe kast oli täis kodudest ära võetud jalgrattaid, teisel olid raadiod. Kellad, raadiod, muud olulisemad esemed peideti ära, et sõdurid neid ei võtaks. Mäletan, kuidas kord istusime köögis, laual olid keedukartulid ja ema praetud kalad. Sõdur astus sisse, võttis pihuga kausist kalu ja lahkus. Ema viskas ülejäänud kalad sigadele, praadis meile uued.“
Tehase direktor zur Mühlen läks 1939 ära Saksamaale, kuid tuli Loksale tagasi. Suri 1942. aastal ja on maetud Loksa kalmistule.
Sõda läks Loksast kergelt üle, vahel pommitati, aga suuri purustusi polnud. Kui 1941. aastal sõjalaev Karl Marx põhja lasti, käisid lennukid enne madalalt luurel, laveerisid tehase korstnate vahel, rääkis Erna Täht.
„Kai ääres seisis kaater, see läks kohe põhja. Kalevipoeg jäi terveks. Karl Marxil olid trossid lahti, pidi just välja sõitma. Kõik see mõjus hirmsalt, istusin trepil ja nutsin, madrused kõndisid mööda. Haavatuid viidi hobusega koolimajja. Räägiti, et Karl Marx pidi hakkama lahelt pommitama Kolgat ja Loksat, kas tõesti oli aimu, et pidi paha tegema, sellepärast lasti põhja, ei tea.“
Ka Tallinna pommitamine oli Loksalt näha – Erna Täht oli sel ööl just tehases valves, ronis saeveski juures kõrge lauavirna otsa – lennukid lendasid üle pea, näha oli, kuidas pealinn põles, õhutõrje heledad laengud lendasid taevasse nagu pärlikeed.
Praeguse laevatehase müüri kohal elasid sõjavangid. Sakslaste ajal olid vene sõjavangid, hiljem saksa sõjavangid. Võimalusel aidati salaja toiduga nii ühtesid kui ka teisi. Erna Tähe ema pani taskusse paar leivatükki ja viis need kahele noorukesele Vasjale.
Saksa sõjavangid töötasid 1940ndate aastate lõpus Loksal dokis ja saeveskis. Erna Tähel on alles saksa sõjavangi joonistatud värviline pilt nende kodumajast, mis lammutati siis, kui 1980ndatel aastatel hakati ehitama lihtritehast.
Saksa sõjavangid ehitasid ka praeguse Posti tänava elumaju. Vanaproua jutustas, kuidas saksa vangid tegid kontserte, klaver viidi nende ühte barakki koolimajast. Saal oli ehitud, seal sai käia ka tantsimas. Kui vangid ära viidi, barakid lõhuti.
„Nõukogude ajal enam tellisetehases naistel-meestel vahet ei tehtud, naised pidid samuti tõstma raskeid telliseid ehk plokke, kaks märga plokki kaalusid kokku 9 kilogrammi. Päevas tuli meil neid tõsta 20 000 ja üle selle. Tunni tõstis üks ja teise tunni teine. Meid saadeti ka sadamasse laevu lastima. Esialgu oli ikka väga raske.“
Helgem elu
Erna Täht kiitis oma kadunud abikaasat Eduard Tähte, kellega elasid koos 58 aastat. Abiellusid 1950ndate aastate keskel, ka abikaasa töötas tellisetehases, oli normeerija.
Elu läks helgemaks, kui nad ehitasid koos abikaasaga Ranna tänavale oma maja. Koos kasvatati lapsed üles.
Tööl käis Erna Täht hiljem Loksa autobaasis ja õmblusvabrikus Virulane. Nüüdse elu kohta lausus ta, et Loksal pole kahjuks enam õiget peremeest, Loksa on otsekui välja surnud. Vaimusilmas on ilusa mälestusena pilt kunagisest õitsvast Loksast ja elust Eesti Vabariigi ajal.
